ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Lahkunud austajate salgast, tõi Valeria kuuldavale sügava rahuldusohke, tõmbas loori näo ette ja jäi igavust väljendava, nukra pilguga vaatama märga sõiduteed ja vihmast halli taevast.
Spartacus, kes, nagu me ütlesime, viibis ühes Crixusega patriitside salgast pisut tagapool, tundis kandetooli astunud kaunitaris ära oma õe perenaise; teda valdas nagu kerge ärevus, ja müksates küünarnukiga oma seltsimeest, sosistas temale kõrva:
«Vaata!.. Valeria, Sulla naine!»
«Arelate püha hiie nimel, ta on ilus nagu Venus ise!»
Sel ajal liikus õnneliku eksdiktaatori abikaasa kandetool kahest gladiaatorist mööda, ja Valeria silmad, mis hajameelselt läbi kandetooli ukse vaatasid, peatusid Spartacusel.
Nagu äkiline tõuge oleks matrooni tema hajameelsusest üles raputanud. Kerge puna tõusis tal näkku ja säravate mustade silmadega ainiti gladiaatorit vaadates pistis ta isegi pea kardinate tagant veidi välja, et näha teda ka pärast seda, kui kandetool oli gladiaatoreist eemaldunud.
«Vaat kus lugu!» hüüdis Crixus, kelle eest ei jäänud varju need suursuguse daami ilmsed sümpaatiaavaldused tema õnneliku seltsimehe vastu. «Kallis Spartacus, jumalanna Fortuna, see tujukas ja alatu eit on haaranud sind tukast, või õigemini, sina oled püüdnud patsipidi kinni selle püsimatu jumalanna! Ja hoia teda kõvasti, sõber, hoia nii kõvasti, et ta jätaks midagi sinu kätte, kui tal tuleb tahtmine sinu juurest põgeneda.»
Ja Spartacuse poole pöördudes nägi ta, et see seisab ärevusest kahvatuna.
Tahtepingutuse abil talitses Spartacus ennast ja vastas naeratusega, millele ta püüdis anda võimalikult rohkem sundimatust:
«Jää ometi vakka, hullumeelne! Mis sa jamad Fortunast ja tukast? Herculese nuia nimel – sa oled pime nagu andabata.»
Ja et lõpetada tema jaoks ebameeldiv kõnelus, astus endine gladiaator Lucius Sergius Catilina juurde ja küsis temalt tasa:
«Kas ma pean täna õhtul sinu majja tulema, Catilina?» See pöördus ja vastas:
«Jah, muidugi. Aga ära ütle «täna õhtul», sest hakkab juba hämarduma, vaid ütle «varsti».»
Teinud patriitsile kummarduse, läks Spartacus Crixuse juurde.
Nad kõnelesid millestki poolvaljusti ja sammusid siis foorumi kaudu Püha tänava poole.
«Pluto nimel!.. Ma olen täiesti kaotanud selle lõnga, mis seni juhtis mind sinu hinge keerulises labürindis,» ütles Bestia, kes oli imestusega vaadanud, kuidas Catilina gladiaatoriga tuttavlikult vestles.
«Mis on siis juhtunud?» küsis Catilina naiivselt. «Rooma patriits arvab madalat ja põlatud gladiaatorite tõugu oma sõpruse vääriliseks!»
«Ah, milline skandaal!» ütles patriits sarkastiliselt naeratades. «Hirmus, eks ole tõsi?..»
Ja ilma vastust ootamata lisas juurde teise tooniga: «Ma ootan teid eha ajal oma majas: sööme õhtust, lõbutseme ja… kõneleme tõsiseist asjust!»
Mööda Püha tänavat Palatinuse poole minnes sattusid Spartacus ja Crixus äkki vastamisi toredasti riietatud noore kütkestava naisega; keskealise orjatari ja orja-pedisequus’e saatel tuli ta sealtpoolt, kuhu läksid mõlemad gladiaatorid.
Selle punaste juuste, lumivalge näo ja suurte mereroheliste silmadega naise ilu pani Crixuse jahmatama. Ta jäi seisma ja hüüdis imestusega teda vaadates: «Gaesuse nimel! Missugune imepärane ilu!» Spartacus, kes nukrana ja mõtisklevana oli sammunud noruspäi, tõstis silmad ja nägi neiut enda ees. Viimane polnud pööranud vähimatki tähelepanu Crixuse vaimustusele, vaid vaatas teraselt traaklast, peatus üllatunult, nagu tundes temas ära tuttava isiku, ning pöördus endise gladiaatori poole kreeka keeles:
«Õnnistagu sind jumalad, Spartacus!»
«Tänan sind kõigest südamest,» vastas Spartacus pisut hämmeldunult, «tänan sind, kaunitar, ja olgu Knidose Venus sulle armuline.»
Neiu aga astus Spartacuse juurde ja sosistas tasakesi:
«Valgust ja vabadust, vapper Spartacus!»
Nende sõnade juures hakkas traaklane värisema ja ütles neiut hämmastusega vaadates:
«Ma ei mõista, mis tähendavad sinu naljad, kaunitar.»
«Need pole naljad, ja sa teeskled asjata: see on rõhutute parool. Mina olen kurtisaan Eutybis, endine orjatar, päritolult kreeklanna. Ka mina kuulun rõhutute hulka.»
Ja haaranud Spartacuse hiiglasuure käe, surus ta seda armsa, võluva naeratuse saatel oma õrna ja tillukese käega.
Jälle hakkas gladiaator värisema, sosistades hämmastuses:
«Ta kõneleb tõsiselt. Ja ta teab salajast märki.»
«Ma elan Pühas tänavas, Suure Januse templi läheduses. Tule, ma võin anda sulle üsna suurt abi õilsas ürituses, mille sa oled ette võtnud.»
Ja kuna Spartacus seisis kõhklevana, lisas ta juurde üliõrnal häälel, armsa siira ja paluva žestiga:
«Tule!..»
«Ma tulen,» vastas Spartacus.
«Hüvasti,» ütles kurtisaan ladina keeles, tervitades käega mõlemaid gladiaatoreid.
«Hüvasti!» vastas Spartacus.
«Hüvasti, oo kõige jumalikum kõigist ilu jumalannadest!» ütles Crixus, kes seisis kõrval ega pööranud kogu aeg silmi ilusalt neiult.
Liikumatult ja ainiti vaatas ta ikka veel järele eemalduvale Eutybisele. Ja kes teab, kui kaua oleks ta niiviisi kangestuses seal seisnud, kui Spartacus poleks teda raputanud ja öelnud:
«Crixus, kas sa mõtled siit ka liikuma hakata?»
Gallialane ärkas ja hakkas minema, ikka aeg-ajalt tagasi vaadates. Sammu kolmsada ära käinud, hüüdis ta:
«Ja sa ei taha ikka veel, et ma nimetaksin sind Fortuna armastatud pojaks?.. Ah, tänamatu!.. Ometi peaksid sa püstitama templi sellele tujukale jumalannale, kes on laotanud oma tiivad sinu üle.»
«Milleks hakkas see õnnetu minuga rääkima?»
«Ma ei tea ega taha teada, kes ta on; ma tean ainult, et kui Venus olemas on, ei saa ta olla kaunim sellest neiust.»
Sel hetkel astus üks orjadest, kes oli hiljuti saatnud Valeriat, gladiaatorite juurde ja küsis neilt:
«Kes teist on Spartacus?»
«Mina,» vastas traaklane.
«Sinu õde Mirza ootab sind täna kõige vaiksemal öötunnil Valeria majas: tal on tarvis kõnelda sinuga ühe pakilise asja üle.»
«Hea küll, ma tulen.»
Ori läks tagasi, mõlemad sõbrad aga jätkasid oma teed ja kadusid varsti Palatinuse künka taha.
V peatükk
CATILINA TRIKLIINIUM JA VALERIA KONKLAAV
Catilina maja, mis asetses Palatinuse künka lõunapoolsel nõlval, ei kuulunud neil päevil Rooma kõige suuremate ja ilusamate majade hulka ja pool sajandit hiljem võeti see ühes oraator Hortensiuse majaga Augustuse maja koosseisu. Kuid seestpoolt oli see maja niisama tore ja mugav kui tolleaegsete tähtsaimate patriitside elamud, ja trikliinium, milles lebamisasemeil pikutades pidutses sama päeva õhtul Catilina oma sõpradega, oli tol ajal üks kõige uhkemaid ja kaunimaid Roomas.
Selle pikerguse ja väga avara saali jagasid kahte ossa kuus tivoli marmorist sammast, mille ümber põimusid aroomi ja jahedust levitades luuderohust ja roosidest vanikud.
Piki saali seinu seisid vanikute ja sammaste keskel marmorkujud poosides, millel täiesti puudus karskus ja häbelikkus, ent mis seejuures olid tehtud hämmastava ja võrratu meisterlikkusega.
Mosaiikpõrandal oli kujutatud