ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ehkki niisugune lahendus ei vastanud Spartacuse soovile näha õde vabana, oli see siiski parim võimalus, mis talle tema seisukorras avanes, sest see vabastas Mirza, ja vististi jäädavalt, häbist ning alandusest.
Rahunenud õe suhtes, jätkas Spartacus tegelemist mingisuguste salapäraste ja samal ajal väga tõsiste asjadega, kui otsustada tema sagedaste jutuajamiste järgi Catilinaga ja ka selle järgi, et ta külastas hoolega iga päev kõiki Rooma gladiaatorikoole ja tegi õhtusi ringkäike mööda Subura ja Esquilinuse kõrtse ning trahtereid, kus ta alati otsis gladiaatorite ja orjade seltskonda. Millest ta siis unistas? Mis ta oli ette võtnud? Mida kavatses?
Lugeja saab seda varsti teada.
Pole kahtlust, et praegu Aemiliuse basiilika rõdul seistes oli Spartacus süvenenud väga tõsisesse mõtisklusse; seeparast ei kuulanud ta midagi, mis tema ümber kõneldi, ega pööranud kordagi pead sinnapoole, kus tema läheduses käratsesid Gaius Taurivius, Aemilius Varinus ja Apuleius Tudertinus, jõhkralt karjudes ja pilkavalt žestikuleerides.
«Küll saate näha,» ütles Varinus oma kaasvestlejaile, «sel aastal peab juhtuma midagi ennenägematut.»
«Miks?»
«Sellepärast, et Ariminumis juhtus tõesti imetaoline sündmus.»
«Mis seal siis juhtus?»
«Vateriuse mõisas on üks kukk kiremise asemel hakanud kõnelema inimkeeli.»
«Oo, kui see tõsi on, siis on see tõepoolest haruldane ime ja ennustab nähtavasti kohutavaid sündmusi.»
«Kui see tõsi on?.. Aga sellest juhtumist kõneleb ju kogu Rooma, sest seda juttu levitasid kohe pärast Ariminumist tagasitulekut Valerius ise, tema perekonnasõbrad ja orjad.»
«Tõepoolest, haruldane ime!» pomises Apuleius Tudertinus, kes oli ääretult ebausklik. Ta vajus sügavaisse mõtteisse selle sündmuse salajase tähenduse üle, sest ta jäi seda kohe kindlasti uskuma ja tunnistas selle jumalate endeks.
Sel hetkel astus Spartacuse juurde keskmist kasvu tugevaõlgne, rinnakas mees, kelle energilist, mehist mustade silmadega nägu piiras pigimust habe. Vasaku käega lõi ta Spartacusele kergelt õlale, kiskudes ta mõtisklusest lahti.
«Kas oled nii süvenenud oma plaanidesse, et vaatad küll üksisilmi, kuid ei näe mitte midagi?..»
«Aa, Crixus!» hüüdis Spartacus, tõstes parema käe lauba juurde ja hõõrudes seda, nagu sooviks ta oma mõtteist lahti saada. «Ma ei näinud sind.»
«Ja ometi vaatasid sa mind, kui ma seal all ühes meie lanista Actianusega mööda läksin.»
«Olgu ta neetud!.. Noh, kuidas asjad on?» küsis Spartacus.
«Ma olin Artorixiga koos pärast tema tagasitulekut sõidust.»
«Kas ta käis Capuas?»
«Jah.»
«Kas ta sai kellegagi kokku?»
«Ühe germaanlase, kellegi Enomaiosega, keda peetakse kõigi tema seltsimeeste hulgas kõige tugevamaks ja energilisemaks.»
«Noh, noh?» küsis Spartacus aina kasvava ärevusega Tema silmis välkusid rõõm ja lootus. «Noh, ja siis?»
«See Enomaios hellitas lootusi ja unistusi, mis sarnanevad meie omadega; seepärast võttis ta meie plaani kogu hingega omaks, vandus truudust Artorixile ja tõotas levitada meie püha ja õiglast ideed – anna andeks, et ma ütlen «meie», kui ma peaksin ütlema «sinu»! – Lentulus Battiadese kooli kõige julgemate gladiaatorite hulgas.»
«Ah,» hüüdis Spartacus tasa, tõmmanud suurima rahuldustundega hinge, «kui Olümposel elutsevad jumalad toetavad õnnetute ja rõhutute jõupingutusi, siis pole kindlasti enam kaugel see õnnelik aeg, millal orjus kaob maa pealt.»
«Aga Artorix teatas mulle,» lisas juurde Crixus, «et ehkki see Enomaios on väga julge, on ta kergeusklik, ettevaatamatu ja mõistmatu.»
«Herculese nimel!.. See on halb… Väga halb!»
«Mina mõtlesin sedasama.»
Ja mõlemad gladiaatorid vaikisid. Esimesena katkestas vaikuse Crixus, küsides Spartacuselt:
«Ja Catilina?»
«Ma hakkan otsusele jõudma,» vastas Spartacus, «et ta ei tule iialgi meiega meie ürituses kaasa.»
«Tähendab see kuulsus, mis teda ümbritseb, on võlts ja tema kiidetud hingesuurus – muinasjutt?»
«Ei, tal on suur hing ja veel suurem mõistus, aga ta on läbi imbunud kõigist oma puhtrooma kasvatuse eelarvamustest. Ma arvan, ta tahaks kasutada meie mõõku selleks, et muuta olemasolevat valitsemiskorda, aga mitte selleks, et kaotada seadused, mille abil Rooma türanniseerib kogu maailma.»
Ja veidi vaikinud, lisas Spartacus juurde:
«Täna õhtul saan ma tema majas kokku tema enda ja tema sõpradega, et püüda jõuda kokkuleppele ühise väljaastumise suhtes, kuid ma kardan, et me ei saavuta mitte mingisuguseid tulemusi.»
«Aga kas meie saladus on temal ja tema sõpradel teada?..»
«Mitte mingisugune oht ei ähvarda selle ilmsikstuleku korral: kui meil ei õnnestugi kokku leppida, ei anna nad meid ometi ära. Roomlased kardavad ju meid – orje, teenreid, gladiaatoreid – nii vähe, et ei pea meid suuteliseks tõsiselt nende võimu ohustama. Isegi orje, kes kaheksateistkümne aasta eest Sitsiilias süüria orja Eunuse juhtimisel üles tõusid ja Roomaga niisugust vihast võitlust pidasid, arvestasid nad rohkem kui meid.»
«Õige, need olid nende jaoks juba peaaegu inimesed.»
«Meie aga pole neile inimesed, vaid madalam rass.»
Crixuse silmis vaikus metsik viha.
«Ah, Spartacus, Spartacus,» sosistas ta, «enam kui oma elu eest, mille sa tsirkuses päästsid, olen ma sulle tänulik siis, kui sa järeleandmatult viid lõpule raske ettevõtte, millele sa oled end pühendanud. Ühenda meid, juhi meid, et me saaksime käiku lasta oma mõõgad; vii asi nii kaugele, et meil läheks korda avalikus võitluses jõudu katsuda nende suursuguste röövlitega. Siis me näitame neile, et oleme samasugused inimesed nagu nemadki, mitte aga madalam rass.»
«Oo, elu lõpuni võitlen ma visalt meie ürituse eest ja vankumatu tahtega, nõrkematu energiaga, kogu oma hingejõuga viin ma ta õnnelikule lõpule või hukkun võitluses tema eest!»
Spartacus lausus need sõnad kindlal ja veendunud toonil, surudes Crixuse paremat kätt, mille see tõstis ja südamele vajutas, üteldes suures erutuses:
«Oo, Spartacus, minu päästja, sa oled sündinud suurte tegude jaoks, niisugustest inimestest nagu sina saavad kangelased!»
«Või märtrid,» sosistas Spartacus sügava kurbusega, lastes pea rinnale vajuda.
Kõneldes olid mõlemad gladiaatorid hakanud liikuma välistrepi poole, mis viis basiilika portikusse.
Vaevalt olid nad portikusse jõudnud, kui üks mees astus traaklase juurde ja ütles:
«Noh, Spartacus, millal sa siis otsustad minu kooli tagasi tulla?»
See oli lanista Actianus.
«Neelaku Styx sind elusana!» hüüdis gladiaator, pöördudes vihaselt oma endise peremehe poole. «Millal jätad sa mu ometi rahule ja lõpetad minu tüütamise oma neetud palvetega?»
«Aga ometi,» ütles Actianus magusa ja meelitava häälega, «ma tüütan sind sinu enda heaolu pärast: sinu tuleviku pärast muretsedes ma…»
«Kuula mind, Actianus, ja pea minu sõnu hästi meeles. Ma pole poisike ega vaja hooldajat, ja isegi kui ma teda vajaksin, ei tahaks ma selleks iial sind. Pea meeles: ära satu minu teele, või – Rhodope Jupiteri, minu isade jumala nimel! – ma äigan rusikaga sinu vana palja peakolu pihta nii, et saadan su otse põrgusse, ja tulgu siis, mis tuleb.»
Ja hetke pärast lisas ta juurde:
«Ja sina tunned