ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Ärge erutuge, isad senaatorid, seal karistatakse minu käsul mõningaid kurjategijaid, jätkake oma koosolekut.»
«Aga veresaun Praenestes, kus ta laskis tappa ühel ööl kaksteist tuhat selle linna õnnetut elanikku soole ja vanusele vaatamata, välja arvatud see kodanik, kelle juures ta võõrsil oli?»
«Hei, poisid,» hüüdis Lutatia oma pingilt, «mulle näib, et te kõnelete halvasti diktaator Sulla Õnnelikust. Teate, mina annan teile nõu keelt hammaste taga hoida – ma ei soovi, et minu trahteris teotataks Rooma suurima kodaniku nime.»
«Säh sulle! See neetud ühesilmaline kuulub Sulla parteisse!» hüüdis vana leegionär.
«Hei, sina, Mettius,» hõikas seepeale kohe hauakaevaja Luvenius, «kõnele lugupidamisega meie kallist Lutatiast!»
Äkki kostis tänavalt lärmakaid naiste hääli. Kõigi pilgud pöördusid kõrtsi sissekäigu poole. Sealt tuli käratsedes ja tantsides sisse viis piigat sündsusetult lühikestes riietes, mingitud nägude ja paljaste õlgadega. Ebaviisakate sõnadega vastasid nad valjudele hüüetele, millega neid vastu võeti.
Lutatia ja tema orjatar valmistasid teises toas õhtusööki, mis kõige järgi otsustades pidi saama rikkalik.
«Keda sa ootad täna õhtul oma kõrtsi, et kostitada teda nende jäneste pähe küpsetatud kassidega?» küsis kerjus Vellenius.
«Võib-olla ootad sa õhtusöögiks Marcus Crassust?»
«Ei, ta ootab Pompeius Suurt.»
Sel ajal ilmus uksele kolossaalset kasvu, tugeva kehaehitusega, alles ilus mees, kuigi tal oli juba hõbedat juustes.
«Trebonius…»
«Tervist, Trebonius…»
«Tere tulemast, Trebonius!» hüüdis korraga mitu häält.
Trebonius oli lanista. Ta oli mõni aasta tagasi sulgenud oma kooli ja elas nüüd selle kasutoova elukutsega soetatud säästudest. Kuid harjumus ja sümpaatiad tõid teda endiselt alati gladiaatorite seltskonda ja seepärast oli ta alaliseks külaliseks kõigis Esquilinuse ja Subura odavais restoranides ja kõrtsides, kus need õnnetud tavaliselt kogunesid.
Peale selle räägiti salaja, et tema oli üks neid, kelle abi kasutasid sisemiste rahutuste ajal patriitsid, tehes talle ülesandeks värvata suurel hulgal gladiaatoreid. Kõneldi, et tema käsutuses olid terved gladiaatorite malevad ja et määratud ajal ilmus ta nendega foorumile või komiitsidele, kui seal arutati mõnd tähtsat asja, millega seoses oli vaja hirmutada kohtunikke, tekitada segadust ja vahel isegi korraldada taplust. Kinnitati, et Trebonius ammutas oma tutvusest gladiaatoritega suurt kasu.
Kuidas lugu oligi, aga õige oli see, et Trebonius oli nende sõber ja soosija, ja seepärast ruttaski ta sel päeval pärast tsirkuses toimunud vaatemängude lõppu väljapääsu juurde, kus ootas, kuni ilmus Spartacus, kaelustas teda, suudles ja õnnitles ning kutsus õhtusöögile Venus Libitina trahterisse.
Trebonius astus Lutatia trahterisse Spartacuse ja gladiaatorite grupi saatel.
Kärarikaste tervitustega võtsid juba trahteris olevad külalised juurdetulijaid vastu. Tsirkusemängudel viibinud olid uhked, et võisid näidata õnnelikku ja vahvat Spartacust – päevakangelast – neile, kes teda veel ei tundnud.
«Siia, siia, vapper gladiaator,» ütles Lutatia, Spartacuse ja Treboniuse ees teise tuppa minnes, «siin on teile õhtusöök valmis pandud. Tulge, tulge,» lisas ta juurde, «sinu Lutatia mõtles sinu peale, Trebonius, ja loodab, et sai hakkama nii hea jänesepraega, missugust pole pakutud isegi Marcus Crassuse juures.»
«Kohe takseerime, mis sa siin oled valmistanud, vana kelm,» vastas Trebonius perenaisele õlale patsutades, «esialgu aga too meile kruus veliterni veini! On see vana?»
Lõbusad naljad ja elav vestlus täitsid varsti toa valju käraga. Ainult Spartacus üksi, keda kõik imetlesid, ülistasid ja hellitasid, polnud lõbus, sõi vastumeelselt ega naljatanud – võib-olla oli see nii paljude sel päeval läbielatud erutuste tagajärg. Nukrusepilv varjutas tema laupa ja ei lahkus, teravmeelsed naljad ega naer ei lõbustanud teda.
«Herculese nimel!.. Ma ei mõista sind,» ütles viimaks Trebonius, kes nägi, et Spartacuse peeker on alles täis. «Mis sul viga on?.. Sa ei joo…»
«Miks oled sa nukker?» küsis omakorda üks kutsutuist.
«Jumalate ema Juno nimel!» hüüdis teine gladiaator, kelles hääldamise järgi võis ära tunda samniiti. «Võib arvata, et me ei istu mitte sõprade keskel olengul, vaid peietel ja et sa ei pühitse mitte vabakssaamist, vaid nutad oma ema surma pärast.»
«Minu ema!» lausus nendest sõnadest vapustatud Spartacus sügava ohkega. Ja kuna ta ema meenutades veel nukramaks muutus, siis tõusis endine lanista Trebonius ja hüüdis peekrit tõstes:
«Panen ette juua vabaduse auks!»
«Elagu vabadus!» hüüdsid õnnetud gladiaatorid välkuvate silmadega, püsti karates ja oma peekreid tõstes.
«Sa oled õnnelik, Spartacus, et said vabaduse juba eluajal,» ütles noor heledajuukseline gladiaator meelekibedusega, «meie aga saame ta alles surres.»
Esimese vabaduse auks hõigatud hüüde juures selgines Spartacuse ilme; ta tõusis püsti kirka näoga, naeratavate huultega, tõstis oma peekri kõrgele ja hüüdis selge, tugeva, kõlava häälega:
«Elagu vabadus!»
Aga gladiaatori nukrate sõnade ajal tõstis Spartacus peekri vastumeelselt huultele. Ta ei suutnud seda lõpuni tühjendada ja laskis kurbuse- ning meeleheitehoos pea norgu. Ta pani peekri lauale, istus huuli kokku pigistades oma kohale ja vajus sügavaisse mõtteisse.
Tekkis vaikus, mille kestel kümne gladiaatori pilgud, milles oli kadedust ja rõõmu, olid pööratud õnnelikule seltsimehele.
Selle vaikuse katkestas Spartacus. Nagu oleks ta üksi või pooleldi teadvusetu, hakkas ta liikumatu ja mõtliku pilguga lauale vaadates pikkamisi, sõnahaaval midagi sosistama: see oli üks salm laulust, mida gladiaatorid Actianuse koolis harjutus- ja vehklemistundides tavaliselt omaette laulsid:
Ta sündis vaba mehena,
ei painutanud selga;
siis võõrsil vapralt võideldes
sai vangirauad jalga.
Nüüd tema võitlus au ei tee
ta rahva jumalaile.
Ei ole enam kaitseks see
ta maale, armsamaile.
Vaid võitlusmängus sureb
gladiaator…
«Meie laul!» sosistasid mõned gladiaatorid imestuse ja rõõmuga.
Spartacuse silmad lõid nii heledasti särama, et võis kergesti aimata, kui ääretult õnnelik ta on. Siis muutus ta jälle süngeks ja ükskõikseks ning küsis hajameelselt oma õnnetuskaaslastelt:
«Missugusesse kooli te kuulute?»
«Lanista Julius Rabetiuse kooli.»
Spartacus võttis laualt oma peekri, tühjendas selle, ja justkui pöördudes sel hetkel sisseastuva orjatari poole, ütles ükskõikse häälega:
«Valgust!»
Gladiaatorid vahetasid kiiresti pilke ja heledajuukseline noormees lisas juurde hajameelse ilmega, nagu jätkates alustatud vestlust:
«Ja vabadust… Sa said ta ärateenitult, vapper Spartacus.»
Spartacus vahetas temaga paljutähendava pilgu. Sel hetkel kostis uksele ilmunud mehe vali hääl: «Jah, sina oled vabaduse ära teeninud, võitmatu Spartacus!»
Kõik pöörasid pea ukse poole. Lävel seisis Lucius Sergius Catilina, mehine kogu avarasse tumedasse mantlisse mähitud.
Kui Catilina lausus sõna «vabadus», peatusid temal Spartacuse ja kõigi gladiaatorite küsivad pilgud.
«Catilina!»