ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Jah, see oli julge tegu, ja selle noormehe julguse tõttu ei soovinud mina, kes ma alati olen imetlenud vahvust ja armastanud vapraid, kätte maksta minule osaks saanud teotuste eest ning talusin kõik tema sajatused ja sõimu. Aga kas sa tead, Catilina, missugune tagajärg oli selle noormehe teol ja sõnadel?»
«Missugune?» küsis Sergius, suunates uudishimuliku ja uuriva pilgu õnnelikule diktaatorile.
«Nüüdsest peale,» vastas Sulla, «ei teki sellel, kel õnnestub võimu vabariigis enda kätte haarata, enam soovi temast loobuda.»
Catilina langetas mõtiskluses pea. Hetke pärast tõstis ta selle ja küsis kiiresti:
«Aga kas leidub veel kedagi, kes suudab või tahab haarata kõrgeimat võimu?»
«Noh,» ütles Sulla irooniliselt naeratades. «Noh… Seal on orjade karjad,» osutas ta amfiteatri ridadele, mis olid tungil rahvast täis. «Küllap leidub ka isandaid!»
See vestlus toimus keset lakkamatuid mürisevaid kiiduavaldusi, millega vaimustatud rahvahulk saatis areenil toimuvat verist võitlust lakveaatorite ja sekuutorite vahel. Võitlus lõppes kiiresti seitsme lakveaatori ja viie sekuutori surmaga. Kuus ellujäänud, üleni haavadega kaetud gladiaatorit läksid kõige haledamas seisukorras tagasi kongidesse, rahvas aga aplodeeris innukalt.
Sel ajal, kui loraariused vedasid areenilt minema kaksteist laipa ja kustutasid seal vere jälgi, tõusis Valeria, kes oli aeg-ajalt heitnud pilke tema läheduses istuvale Sullale, astus selja tagant diktaatori juurde ja tõmbas tema villasest hlamüssist lõnga välja. Imestunud Sulla pöördus ja vaatas naist oma välkuvate metsloomasilmadega. Valeria puudutas teda ja ütles veetleva naeratusega:
«Ära mõista minu tegu valesti, diktaator, ma võtsin selle lõnga, et osa saada sinu õnnest!»
Ta kummardas aupaklikult, ja pannud kombekohaselt käe huultele, läks oma kohale tagasi. Sulla, keda need armastusväärsed sõnad rõõmustasid ja meelitasid, saatis teda viisaka kummardusega ja pika pilguga, millele püüdis anda lahket ilmet.
«Kes see on?» küsis Sulla Dolabellalt.
«Valeria,» vastas see. «Messala tütar.»
«Aa!..» ütles Sulla. «Quintus Hortensiuse õde?»
«Tema jah.»
Ja Sulla pöördus jälle Valeria poole, kes vaatas teda armunud silmadega.
Valeria vend Hortensius lahkus oma kohalt, et istuda ülirikka patriitsi Marcus Crassuse juurde, kes oli tuntud oma ihnsuse ja auahnuse poolest – kahe omavahel nii vastandliku omaduse poolest, mis selle inimese juures olid siiski omapärasel viisil kooskõlas.
Marcus Crassus istus ühe haruldaselt ilusa neiu läheduses. Eutybisel – nii nimetati seda neiut, kelles tema riiete laadi järgi võis ära tunda kreeklannat – oli pikk, painduv, sale keha ja nii habras peenike piht, et paistis, nagu võiks selle ümbert kergesti sõrmedega kinni haarata. Neiu nägu oli võluv: alabastervalge, põskedel vaevalt kergest punast jumestatud nahk, korrapärane otsaesine, mida piirasid ülipeened kiharduvad punased juuksed, määratu suured mandlikujulised mereveekarva silmad, mis särasid ja sädelesid nii, et kutsusid otsekohe välja vastupandamatu kirgliku kiindumuse. Väike ilusakontuuriline, pisut püstakas nina suurendas sellele näole omast ülbe julguse ilmet.
Kui Hortensius Marcus Crassuse juurde astus, oli viimane täielikult süvenenud selle võluva olendi vaatlemisse. Sel hetkel haigutas Eutybis – nähtavasti igavuse pärast –, ajades oma väikese suukese nii lahti kui see andis; tema parem käsi mängles rinnal rippuva safiirtähega.
Crassus oli kolmekümne kahe aastane; ta oli pikkuselt üle keskmist kasvu, tugeva, ent tüsedusele kalduva kehaehitusega. Tema võimsal kaelal asetses küllalt suur, kehaga proportsionaalne pea, kuid tema pronkskollane nägu oli väga kõhn. Näojooned olid mehised ja rangelt roomalikud: kotkanina ja teravalt esiletungiv lõug. Kollakashallid silmad särasid mõnikord haruldaselt heledasti, vahel aga olid liikumatud ning tuhmid.
Suursugune päritolu, silmapaistev kõnemeheanne, määratu suur rikkus, lahkus ja taktilisus olid võitnud talle mitte ainult populaarsuse, vaid ka au ja mõju: meie jutustuse ajaks oli ta juba palju kordi vapralt võidelnud Sulla poolel kodusõdades ja olnud mitmesuguseis riigiameteis.
«Tere, Marcus Crassus,» ütles Hortensius teda kangestusest äratades. «Sa oled niisiis süvenenud tähtede vaatlemisse?»
«Herculese nimel, sa arvasid õigesti,» vastas Crassus, «see…»
«See… Missugune?»
«See kreeka kaunitar… kes istub seal… kaks rida meist kõrgemal…»
«Aa! Ma nägin teda… See on Eutybis.»
«Eutybis? Mis sa tahad sellega ütelda?»
«Ma ütlen sulle tema nime… Ta on tõepoolest kreeklanna… kurtisaan!..» ütles Hortensius Crassuse kõrval istet võttes.
«Kurtisaan!.. Tal on pigem jumalanna välimus!.. Tõeline Venus!.. Herculese nimel, ma ei suuda kujutleda täiuslikumat ilu kehastust. Aga kus ta elab?»
«Pühas tänavas… Ülemise Januse templi läheduses.»
Samal ajal kui nad vestlesid kreeklannast, Sulla aga, kes mõni kuu enne seda oli kaotanud oma neljanda naise Caecilia Metella, maalis endale idüllilist pilti armastusest kauni Valeriaga, andis pasunahääl signaali võitluseks, mis algas sel hetkel kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel.
Kõnelused ja müra lõppesid. Kõik pilgud pöördusid võitlejaile.
Esimene kokkupõrge oli hirmus: kilpide ja mõõkade metalsed löögid kostsid valjusti tsirkuses tekkinud sügavas vaikuses; varsti lendas mööda areeni sulgi, kiivrite kilde ja purunenud kilpide tükke; erutatud ja raskelt hingavad gladiaatorid tungisid raevuselt üksteisele peale ja andsid pihta.
Polnud möödunud veel viit minutitki, kui areenil voolas juba veri; kolm surevat gladiaatorit olid määratud piinarikkale agooniale võitlejate jalge all, kes nende kehadel tallasid. On raske mitte ainult kirjeldada, vaid kujutledagi närvilist pinevust, millega pealtvaatajad jälgisid selle võitluse veriseid pöördepunkte: vähemalt kaheksakümmend tuhat kõigist pealtvaatajaist vedasid ju kihla kas purpurpunaste traaklaste või helesiniste samniitide võidu kasuks, kes kümne sestertsi peale, kes kahekümne või viiekümne talendi peale, nii kuidas kellegi varandus lubas.
Sedamööda kuidas gladiaatorite read hõrenesid, kostis ikka sagedamini pealtvaatajate käteplaginat, kisa ja ergutushüüdeid.
Tunni aja pärast hakkas lahing lõpule jõudma. Niisutades areeni verega, oigasid valjusti viiskümmend gladiaatorit surmaeelseis krampides.
Need pealtvaatajad, kes olid kihla vedanud samniitide peale, olid juba veendunud võidus. Seitse samniiti olid ümber piiranud ja ahistasid kolme ellujäänud traaklast, kes selgapidi üksteise vastu toetudes moodustasid kolmnurga ja osutasid arvuliselt ülekaalus olevaile võitjaile meeleheitlikku visa vastupanu.
Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Tema atleetlik figuur, imetlusväärne lihaste jõud, kõigi kehavormide harukordne harmoonia, võitmatu ja kõikumatu vaprus köitsid kõigi pealtvaatajate tähelepanu. Kahtlemata pidid need omadused teda esile tõstma harilike inimeste hulgast nimelt sel ajajärgul, millal inimese peavoorusteks peeti käte jõudu ja energiat. Pealegi paistis ta silma hariduse, ebatavaliselt ülla mõttelaadi ja hinge õilsuse poolest.
Spartacus oli tol ajal umbes kolmekümne aastane. Pikad heledad juuksed ja tihe habe piirasid tema kaunist, mehist ja korrapärast nägu. Suured sinised elu- ja tundeküllased säravad silmad andsid tema näole, kui ta rahulik oli, pehme, heasüdamliku ilme. Kuid mitte niisugune polnud see praegu, kui ta, täis viha, välkuvate silmadega ja kohutava ilmega tsirkuses võitles.
Spartacus oli sündinud Rhodope mägedes Traakias. Ta oli võidelnud roomlaste vastu, kui need tema kodumaale kallale tungisid. Sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta ilmutas haruldast vahvust,