ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Haavatud retiaarius jättis kolmikhargi vastase kätte ja pani jooksu, areeni verega niisutades. Kuid jooksnud sammu nelikümmend, kukkus ta põlvele ja langes siis kummuli maha. Mirmillo, kes samuti oli kukkunud oma keha raskuse ja tugeva hoobi mõjul, tõusis nüüd üles, vabastas jalad võrgust ja sööstis kiiresti langenud vaenlase peale.
Tormilised kiiduavaldused saatsid neid viimseid võitluse hetki ja kestsid isegi veel siis, kui retiaarius vasaku käe küünarnukile toetudes näitas rahvahulgale oma surnukahvatuks muutunud nägu. Valmistudes kartmatult ja väärikalt surma vastu võtma, pöördus ta tavakohaselt, mitte aga sellepärast, et lootis surmast pääseda, pealtvaatajate poole palvega kinkida talle elu.
Jalg vastase kehale asetatud, pani mirmillo mõõga talle vastu rinda, tõstis pea ja laskis pilgul mööda pealtvaatajate ridu ringi käia, et nende otsust teada saada.
Enam kui üheksakümmend tuhat meest, naist ja last langetasid parema käe pöidla allapoole – surma märgiks, ja vähem kui viisteist tuhat halastajat tõstsid ta üles esimese ja keskmise sõrme vahelt – võidetud gladiaatorile elu kinkimise märgiks.
Üheksakümne tuhande inimese hulgas, kes pöidla allapoole langetasid, oli rohkesti süütuid ja halastajaid Vesta neitseid, kes soovisid pakkuda endale õnnetu gladiaatori surma vaatemänguga ainulaadset lõbu.
Mirmillo oli juba valmis retiaariust läbi torkama, kui see äkki haaras vastase käest mõõga ja tohutu jõuga pistis selle endale ise kuni pidemeni südamesse. Mirmillo tõmbas aurava verega kaetud mõõga kiiresti välja, retiaarius aga kergitas end piinavas agoonias ja hüüdis hirmsa häälega, milles polnud enam midagi inimlikku:
«Olge neetud!..» – kukkus selili ja suri.
II peatükk
SPARTACUS AREENIL
Rahvas aplodeeris pööraselt ja arutles äsjast sündmust, täites tsirkuse saja tuhande häälekõmaga.
Mirmillo eemaldus kongidesse, kust väljusid Pluto, Mercurius ja loraarius ning vedasid retiaariuse laiba konksudega Surmavärava kaudu areenilt minema. Koht, kuhu oli jäänud suur vereloik, kaeti ülipeene läikiva marmoripulbriga, mis oli väikestes kottides toodud naabruses asetsevatest Tivoli kivimurdudest, ja see lõi uuesti päikeses sätendama nagu hõbe.
Aplodeeriv rahvahulk hüüdis kestvalt, nii et tsirkus kajas:
«Elagu Sulla!»
Sulla pöördus tema kõrval istuva Gnaeus Cornelius Dolabella poole, kes oli kaks aastat tagasi olnud konsul, ja ütles:
«Minu kaitsja Delphi Apollo nimel, küll on alatu rahvas! Kas ta plaksutab minule? Mitte midagi sellesarnast! Ta plaksutab minu kokkadele, kes valmistasid talle eile maitsvaid ja külluslikke roogi.»
«Miks ei valinud sa endale kohta oppidumil?» küsis Sullalt Gnaeus Dolabella.
«Kas sa ehk arvad, et see koht oleks teinud mind kuulsamaks?» kostis Sulla ja lisas hetke pärast:
«Näib, et lanista Actianus on müünud mulle päris kena kaupa.»
«Oo, sa oled helde, oled suur!» ütles senaator Titus Aquitius, kes istus Sulla kõrval.
«Tabagu Jupiteri välk kõiki alatuid meelitajaid!» hüüdis eksdiktaator, ägedalt parema käega oma õlast kinni haarates ja seda tugevasti sügades, sest vastikute parasiitide hammustused tekitasid piinavat kihelust.
Ja hetke pärast lisas ta juurde:
«Ma loobusin diktatuurist, pöördusin tagasi eraellu, aga teie tahate ikkagi näha minus isandat. Põlastusväärsed olendid! Te võite elada ainult orjuses.»
«Mitte kõik pole sündinud orjuse jaoks, oo Sulla,» väitis julgesti vastu üks Sulla saatjaskonda kuuluv patriits, kes tema läheduses istus.
See julge mees oli Lucius Sergius Catilina. Ta oli sel ajal umbes kakskümmend seitse aastat vana. Ta oli pikakasvuline, võimsa rinna, laiade õlgade ja lihaseliste kätega. Tihedad mustad juuksed katsid ta suurt pead; tema tõmmu mehine ja energiline nägu laienes meelekohtadelt; tema laial laubal laskus suur verest paisunud veen nina poole; tumehallid silmad säilitasid alati julma ja hirmsat ilmet; tema võimuka ja teravajoonelise näo kõiki muskleid aga läbisid närvilised tõmblused, mis reetsid tähelepanelikule vaatlejale tema hinge vähimaidki tundeid.
Selleks ajaks, millal algab meie jutustus, oli Lucius Sergius Catilina omandanud hirmsa inimese kuulsuse. Kõiki heidutas tema kohutav äkilisus. Nii oli ta tapnud rahulikult mööda Tiberi kallast mineva patriitsi Gratidianuse selle pärast, et viimane oli keeldunud laenamast talle varanduse pantimise vastu suurt summat raha, mida Catilina vajas oma tohutute võlgade tasumiseks, sest neid tasumata ei võinud ta pääseda ühessegi riigiametisse.
See oli proskriptsioonide aeg – aeg, millal Sulla küllastamatu julmus oli uputanud kogu Rooma verre. Gratidianust polnud proskriptsiooninimekirjades, ta kuulus isegi Sulla parteisse; kuid Gratidianus oli väga rikas, proskriptsiooninimekirjadesse märgitute varandus aga konfiskeeriti. Seepärast, kui Catilina tassis Gratidianuse laiba Sulla juurde, kes kuurias koosolekul viibis, ja viskas ta diktaatori jalge ette sõnadega, et ta oli tapnud Gratidianuse kui Sulla ja isamaa vaenlase, siis ei osutunud diktaator mitte eriti väiklaseks ja sulges silmad mõrva ees, seevastu aga avas nad pärani Gratidianuse tohutule varandusele.
Varsti pärast seda läks Catilina tülli oma vennaga, mõlemad paljastasid mõõga. Aga Sergius Catilinal ei olnud mitte ainult haruldane füüsiline jõud, vaid ta valitses ka vehklemiskunsti nagu mitte keegi teine Roomas. Ta tappis venna ja päris tema varanduse, misläbi päästis end laostumisest, milleni olid teda viinud pillamine, prassingud ja kõlvatu elu. Sulla vaatas vennatapmiselegi läbi sõrmede ja ei hakanud seepärast ka kvestorid Catilinat kimbutama.
Catilina julgete sõnade juures pöördus Lucius Cornelius Sulla rahulikult tema poole ja küsis:
«Mis sa arvad, Catilina, kui palju on Roomas sääraseid kodanikke, kes on julged nagu sina ja kel on nagu sinul hingesuurust niihästi vooruses kui ka pahedes?»
«Mina ei saa vaadelda inimesi ja asju sinu võimsuse kõrguselt, kuulsusrikas Sulla,» vastas Catilina. «Tunnistan, et ma tunnen end olevat sündinud vabaduse armastamiseks ja türannia vihkamiseks, isegi kui see viimane oleks peidetud suuremeelsuse maski taha või tegutseks silmakirjalikult isamaa hüvangu nimel. Pean ütlema, et isegi sisemiste rahutuste ja tülide puhul oleks see hüvang kindlam kõikide võimu all kui ühe isiku despotismi all. Ilma et ma hakkaksin sinu tegevust arutama, laidan ma avalikult sinu diktatuuri, nagu olen laitnud varemgi. Ma usun ja tahaksin uskuda, et Roomas on veel palju kodanikke, kes on valmis kõigiks piinadeks, ainult et mitte uuesti sattuda ühe inimese diktatuuri alla, seda enam, kui see inimene ei kanna Lucius Cornelius Sulla nime ja kui tema laupa ei ehi nagu sinul sadades lahingutes saadud võiduloorberid.»
«Aga miks,» küsis Sulla rahulikult, ent pilkava naeratusega, «miks ei kutsu te mind siis kohtu ette vaba rahva ees? Ma loobusin diktatuurist; miks ei esitatud mulle siis süüdistust ja miks ei ilmunud te nõudma minult aruannet minu tegude kohta?»
«Et mitte uuesti näha tapatalguid ja sisetülisid, mis kümne aasta kestel on kurnanud Roomat… Aga ärgem kõnelgem sellest, sest mul pole kavatsust sind süüdistada; sa võisid raskesti eksida, kuid sa oled ju korda saatnud nii palju kuulsaid vägitegusid ja mälestus nendest erutab päeval ja öösel minu hinge, mis nagu sinu omagi, Sulla, ihaldab kuulsust ja võimu. Aga ütle, kas sulle ei näi, et meie rahva soontes voolab veel suurte ja vabadustarmastavate esivanemate veri? Tuleta meelde, kuidas mõni kuu tagasi, kui sina kuurias senati juuresolekul vabatahtlikult loobusid diktaatorivõimust, lasksid minema liktorid ja lahkusid oma sõpradega, et koju minna, hakkas üks noor kodanik sulle ette heitma seda, et sa olid võtnud Roomalt vabaduse, täitnud linna tapmiste ja riisumistega ning muutunud tema türanniks. Oo, Sulla, nõustu, et peab olema väga karastatud iseloomuga inimene, et niiviisi talitada – oma sõnade eest oleks noormees võinud ju