LITMIR.BIZ

Скачать книгу

värin hääles.

      Tekkis lühike vaikus, siis suudles Rooma endine diktaator ilusa matrooni kätt ja lisas:

      «Kuu aja pärast saad sa minu naiseks.»

      Ja sõprade saatel lahkus ta tsirkusest.

      III peatükk

      VENUS LIBITINA TRAHTER

      Ühes Esquilinuse kõige kõrvalisemas, kitsamas ja räpasemas tänavas, mis asetses Servius Tulliuse aegse vana linnamüüri juures, leidus päeval ja öösel – ja enam just öösiti – avatud trahter, mis oli pühendatud Venus Libitinale, see on Matuse Venusele, jumalannale, kelle võimu alla kuulusid matused ja hauad. See trahter oli tõenäoliselt saanud oma nime sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad. Pool sajandit hiljem asutas rikas Maecenas sellele väljale oma kuulsad aiad, kust saadi omaniku toredate söömaaegade jaoks maitsvat juurvilja ja suurepärast puuvilja, mis kasvas plebeide luudest väetatud maal.

      Trahteri sissekäigu kohal oli Venuse kujutis, mis meenutas rohkem vastikut megääri kui ilujumalannat. See kujutis oli mõne viletsa maalri pintslisünnitis, tehtud purjuspäi. Tuules kõikuv latern valgustas vaest Venust, kellele see sugugi kasuks ei tulnud, et teda paremini näha võis. Kuid vilets valgustus oli küllaldane selleks, et juhtida möödaminejate tähelepanu kuivanud oksale, mis oli kinnitatud trahteri sissekäigu kohale.

      Väikesest madalast uksest sisseastunud külastaja laskus alla mõnest korratult üksteise peale pandud kivist, mis asendasid astmeid, ja sattus niiskesse suitsunud tuppa.

      Sissekäigust paremat kätt oli seina ääres kolle, kus leegitses tuli ja tinanõudes valmis mitmesuguseid toite, muu hulgas traditsioonilist verivorsti ja tingimata kotlette, mille sisu keegi ei oleks soovinud teada saada. Neid roogi valmistas Lutatia Ühesilmaline, selle räpase asutise omanik ning perenaine.

      Seinte äärde olid paigutatud mõned vanad söögilauad, mille ümber seisid pikad kohmakad pingid ja lonkavad järid.

      Sissekäigu vastas olevast seinast viis uks teise tuppa, mis oli esimesest väiksem ja vähem räpane. Siin oli keegi nähtavasti mitte eriti häbelik kunstnik naljapärast katnud kõik seinad õige rõvedate piltidega.

      Esimese koidutunni paiku (umbes kell üks öösel) oli Venus Libitina trahter täis külastajaid, kes valjusti lobisedes ei täitnud jutukõmina ja lärmiga mitte ainult osmiku enda, vaid ka tänava.

      Lutatia Ühesilmaline ja tema orjatar – nõgimust etiooplanna – askeldasid kõigest jõust, et rahuldada januste ja näljaste külaliste igast küljest kostvaid nõudmisi.

      Venus Libitina kõrtsi külastajad kuulusid Rooma kõige põlatuma, alama rahva hulka.

      Puusepad, pottsepad, hauakaevajad, jõumehed tsirkusest, alamat liiki komödiandid ja narrid, gladiaatorid, võltssandid ja – kerjused ning lõtvade elukommetega naised olid Lutatia trahteri tavalisteks külastajateks.

      Niisuguses kohas ei võinud muidugi käia pankurid, ratsanikud ja patriitsid. Aga Lutatia Ühesilmaline polnud väiklane. Peale selle arvas tubli naine, et Jupiter oli paigutanud päikese taevasse selleks, et ta paistaks niihästi rikkaile kui vaeseile, ja et kui rikaste jaoks olid olemas veinikeldrid, söögipoed, restoranid ja võõrastemajad, siis pidid vaestel olema omad trahterid. Samuti oli Lutatia jõudnud veendumusele, et kehviku kvadrandid ja sestertsid ei erinenud millegi poolest jõuka linnakodaniku ja uhke patriitsi neistsamust müntidest.

      «Kas sa annad meile lõpuks need neetud kotletid?» möirgas kõuehäälel vana gladiaator, kelle nägu ja rind olid üleni armidega kaetud.

      «Vean sestertsi peale kihla, et Luvenius tõi talle Esquilinuse väljalt veidi kaarnatele toiduks visatud liha. Just sellest valmistab ta oma põrgukotlette, mitte millestki muust!» hüüdis vana gladiaatori kõrval istuv kerjus, kes simuleeris haigust, mida ta üldse ei põdenud.

      Toores naer järgnes sellele naljale. Luveniusele – lühikesele, kohmakale ja paksule hauakaevajale – ei meeldinud kerjuse nali. Ta hüüdis vastuseks kähiseva häälega:

      «Ausa hauakaevajana vannun, et sina, Lutatia, oleksid pidanud selle lurjuse Velleniuse (nii oli kerjuse nimi) jaoks valmistatud kotleti sisse panema selle liha, mida ta endale niidiga rinnale seob, et olematute paisetega halemeelsete kodanike südant liigutada ja neilt rohkem raha välja meelitada.»

      Uus naerupahvak kostis nende sõnade juures.

      «Kui Jupiter poleks laiskvorst ega magaks nii sügavasti, poleks tal patt raisata ühte oma välkudest, et muuta tuhaks hauakaevaja Luvenius, see haisev põhjatu kott.»

      «Vannun Pluto musta skeptri nimel, et ma löön rusikatega sinu barbarilõustale niisuguse paise, mis annab sulle õiguse inimestelt kaastunnet paluda,» hüüdis hauakaevaja, maruvihasena kohalt tõustes.

      «Noh, astu ligi, astu ligi, tolvan!» lausus valjusti Vellenius, omakorda püsti karates ja käsi rusikasse pigistades: «Astu ligi, et ma saaksin su Charoni juurde saata.»

      «Jätke järele, vanad kronud!» möirgas Gaius Taurivius, suurekasvuline jõumees tsirkusest. «Jätke järele, või, kõigi Rooma jumalate nimel, ma kahman teist kinni ja virutan teineteise vastu, nii et teie ussidest puretud kondid tükkideks lendavad ja teist sassis nuustikud järele jäävad!»

      Õnneks asetasid Lutatia ja Asur, tema must orjatar, sel hetkel laudadele kaks hiiglasuurt auravate kotlettide virnaga täidetud liuda. Metsiku aplusega tormati toidu kallale.

      Vahepeal vestlesid teised külalised päeva lemmikteemal – gladiaatorimängudest tsirkuses. Vabad kodanikud, kel oli olnud õnn mängude juures viibida, jutustasid neist imelugusid nendele, kel kui orjaseisusse kuuluvail polnud õigust tsirkusse minna.

      Vaimustatult ülistasid kõik Spartacuse vaprust ja jõudu.

      «Kui ta oleks sündinud roomlasena,» ütles rooma päritolu jõumees Gaius Taurivius soosiva tooniga, «oleksid tal kõik vajalikud omadused selleks, et saada kangelaseks…»

      «Kahju, et ta on barbar!» hüüdis põlgusega Aemilius Varinus, ilus kahekümneaastane noormees, kelle näol paistis juba kortse, mis selgesti andsid tunnistust kõlvatust elust ja enneaegsest vanadusest.

      «Aga ikkagi on ta väga õnnelik – see Spartacus!» ütles vana leegionär Aafrikast, kelle laupa ehtis lai arm.

      «Ehkki ta on desertöör, kingiti talle siiski vabadus!.. Juhtub ometi niisuguseid ennenägematuid asju! Eh!.. Peab ütlema, et Sulla oli sel silmapilgul oma kõige paremas meeleolus, kui ta otsustas olla nii helde.»

      «No küll see lanista Actianus oli vihane!» tähendas vana gladiaator.

      «Või veel! Ära minnes kisendas ta, et ta on paljaks rusutud, laostatud, tapetud…»

      «Tema kauba eest maksis Sulla niigi väga heldelt.»

      «Aga nooruses oli Sulla ometi üsna vaene,» ütles jõumees, «ja ma tundsin kodanikku, kelle majas ta haigena elas mitu aastat täieliku kosti peal, makstes kolm tuhat sestertsi aastas. Pärast võttis ta sõjas Mithridatese vastu ja Ateena piiramisel ning vallutamisel endale lõviosa saagist. Seejärel tuli proskriptsioonide aeg, ja uskuge, et tema käsul tapeti seitseteist endist konsulit, kuus preetorit, kuuskümmend ediili ja kvestorit, kolmsada senaatorit, tuhat kuussada ratsanikku ja seitsekümmend tuhat kodanikku, kõigi nende isikute varandus aga konfiskeeriti. Ja kas selle juures ei langenud Sullale isiklikult midagi osaks?»

      «Ma tahaksin, et mul oleks tühine osakegi sellest, mis tema sai proskriptsioonide ajal.»

      «Aga see inimene,» ütles Aemilius Varinus, kel näis sel õhtul olevat meeleolu filosofeerimiseks, «kes on saanud vaesest rikkaks, mitte millestki triumfaatoriks ja Rooma diktaatoriks, inimene, kelle kullast kuju seisab rostra ees pealkirjaga «Cornelius Sulla Õnnelik – imperaator», – see kõikvõimas inimene põeb tõbe, millest teda ei suuda päästa ei kuld ega arstirohud!»

      «Ja paras talle!» hüüdis lonkur leegionär, kes endise Aafrika sõdadest osavõtjana oli Gaius Mariuse mälestuse austaja. «Ta on selle haiguse ära teeninud,

Скачать книгу