ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Kaks aastat oli möödunud sestsaadik, kui Spartacus oli saanud gladiaatoriks. Esimese lanistaga oli ta läbi rännanud peaaegu kõik Itaalia linnad, võtnud osa enam kui sajast võitlusest ja polnud kordagi raskelt haavata saanud. Kui tugevad ja mehised teised gladiaatorid ka polnud, Spartacus oli neist niivõrd üle, et jäi igas tapluses võitjaks ja saavutas laialdase kuulsuse oma vägitegudega Itaalia amfiteatreis ja tsirkustes.
Actianus oli ostnud tema väga kõrge hinnaga – kaheteistkümne tuhande sestertsi eest, ja ehkki Spartacus kuulus talle juba kuus kuud, polnud ta teda veel kordagi lasknud esineda Rooma amfiteatreis, kas sellepärast, et ta väga hindas teda vehklemise, maadluse ja võimlemise õpetajana oma koolis, või sellepärast, et Spartacus oli läinud talle liiga kalliks maksma, selleks et riskida tema eluga võitlustes: tema surma korral makstav tasu poleks katnud lanista kahjusid.
Seekord laskis Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas verises võitluses: Sulla heldus, kes oli sel päeval võitlema määratud saja gladiaatori eest maksnud kena kahesaja kahekümne tuhande sestertsi suuruse summa, kattis väljaminekud Spartacuse eest, isegi kui ta oleks tapetud.
Kuid siiski oli Actianus, kes seisis ühele kongiuksele najatudes, erutatud ja näost kahvatu ning jälgis süvenenult võitluse viimaseid hetki; ja kui keegi oleks teda tähelepanelikult vaadelnud, oleks ta vististi märganud, kuidas Actianus Spartacuse pärast mures oli. Elavaima osavõtuga jälgis ta iga tema poolt antud või tagasilöödud hoopi, sest pärast võitlust ellujäänud gladiaatorid said jälle lanista omandiks, välja arvatud need, kellele rahvas elu kinkis.
«Julgemini, julgemini, samniidid!» karjusid tuhanded pealtvaatajad, kes olid vedanud kihla samniitide peale.
«Pekske neid, raiuge need kolm barbarit maha!» ergutasid teised.
«Anna neile, Nebulianus, peksa neid, Crixus, murra neid, murra, Porphyrios!» karjusid pealtvaatajad, kes hoidsid käes tabeleid, kuhu olid kirjutatud gladiaatorite nimed.
Niisama valje hüüdeid kostis ka traaklaste poolehoidjailt, kellel oli jäänud ainult väga vähe šansse, aga kes siiski lootsid Spartacuse võitu: Spartacus oli alles haavamata, tema kiiver ja kilp vigastamata, ja just sel hetkel pistis ta läbi ühe teda ümbritsevast seistmest samniidist. Mürisevad käteplaksutused kostsid tsirkuses ja neile järgnes tuhandeid valje hüüdeid:
«Julgemini, Spartacus! Braavo, Spartacus! Elagu Spartacus!»
Kaks teist traaklast olid raskesti haavatud; nad andsid hoope aeglaselt ja lõid neid loiult tagasi, sest nende jõud oli juba otsas.
«Kaitske mul selga!» hüüdis Spartacus, vehkides välkkiirelt oma väikese mõõgaga, millega ta pidi korraga tagasi lööma kõiki teda ühiselt ründavate samniitide mõõku. «Kaitske mul selga… veel silmapilk… ja me võidame.»
Tema hääl katkes, rind tõusis tormiliselt, mööda kahvatut nägu veeresid suured higipiisad, välkuvais silmis aga põlesid võiduiha, viha ja meeleheide.
Varsti kukkus teine samniit, kes oli saanud löögi kõhtu, Spartacuse läheduses, kattes areeni verega ja tuues surmaeelses agoonias kuuldavale metsikuid karjeid, hirmsat sõimu ja needusi. Samal silmapilgul varises üks kahest Spartacuse selja taga seisvast traaklasest purustatud pealuuga maha.
Kogu tsirkus lõi mürisema käteplaginast, kisast ja ergutushüüdeist; pealtvaatajate silmad olid kiindunud võitlejaisse. Lucius Sergius Catilina, kes oli vedanud kihla traaklase peale, ei hinganud, ei näinud midagi peale selle verise võitluse ega pööranud silmi Spartacuse mõõgalt, nagu oleks tema elulõng kinnitatud selle mõõga külge. Spartacus tabas kolmandat samniiti unetuiksoonde parajasti sel silmapilgul, kui traaklane, Spartacuse ainuke tugi, mitmest löögist läbistatuna ilma ainsa oigeta surnult maha langes.
Möirgamisetaoline kõmin läbis tsirkuse; seejärel tekkis sügav vaikus, niisugune vaikus, et võis selgesti kuulda gladiaatorite rasket katkendlikku hingamist. Kõigi pealtvaatajate närviline pinevus oli nii suur, et see oleks vaevalt võinud olla suurem, kui sellest võitlusest oleks olenenud Rooma saatus.
Tänu seninähtamatule osavusele ja vehklemiskunstile oli Spartacus selles pikaldases, üle tunni kestnud võitluses saanud ainult kolm kerget haava, õigemini isegi ainult kriimustust; nüüd seisis ta üksinda nelja tugeva vastase vastu, kes olid küll saanud haavu ja kaotanud palju verd, kuid olid siiski kohutavad just seetõttu, et neid oli neli.
Kui vapper ja tugev Spartacus ka ei olnud, aga oma viimase seltsimehe kukkumist nähes pidas ta end kadunuks.
Kuid äkki lõid tema silmad välkuma; tal tuli pähe mõte rakendada vana taktikat, mida Horatiused olid kasutanud Curiatiuste vastu.
Ja ta pani jooksu. Samniidid tema järel.
Spartacus polnud jooksnud veel viitkümmend sammugi, kui ta äkki pöördus, sööstis temale lähima samniidi kallale ja pistis kõvera mõõga talle rindu. Samniit vankus, heitis käed üles nagu tuge otsides ja kukkus; sel ajal oli Spartacus jõudnud teise vaenlase juurde, tõrjus kilbiga tema mõõgahoobi tagasi ja surmas ta sealsamas. Kostis vaimustatud hüüdeid pealtvaatajailt, kes nüüd peaaegu kõik olid traaklase poolt.
Vahepeal lähenes kolmas, üleni haavadega kaetud samniit. Spartacus lõi talle kilbiga pähe, pidamata vajalikuks mõõka tarvitada ja nähtavasti soovimata teda tappa. Löögist uimastatud samniit pöörles kaks korda koha. peal ringi ja kukkus. Viimne tema seltsimeestest, kelle jõud ka juba lõppenud oli, ruttas talle appi. Spartacus tungis energiliselt talle kallale, kuid soovimata vastast tappa, tegi ta mõne hoobiga relvituks. Seejärel surus ta samniidi enda vastu ja paiskas maha, sosistades talle kõrva:
«Julgust, Crixus, ma loodan sind päästa!»
Nende sõnadega asetas ta ühe jala Crixuse rinnale, teise jala põlve aga kilbihoobist uimastatud samniidi rinnale ja jäi selles asendis rahva otsust ootama.
Tsirkuses kostsid kestvad üksmeelsed käteplaksutused, kõrvulukustavad nagu maa-aluse kõue kõmin; peaaegu kõik pealtvaatajad tõstsid üles esimese ja keskmise sõrme, ja mõlema samniidi elu oli päästetud.
«Küll on tugev mees!» ütles Sullale Catilina, kelle laubal voolas suuri higipiisku. «Küll on tugev mees! Ta oleks pidanud sündima roomlasena!»
Sel ajal hüüdsid sajad hääled:
«Vabadust vaprale Spartacusele!»
Gladiaatori silmis lõi hiilgama ebatavaline sära, tema nägu muutus veel kahvatumaks, kui see oli, ja ta surus käe südamele, nagu tahaks ta selle metsikut kloppimist vaigistada.
«Vabadust, vabadust!» kordasid tuhanded hääled.
«Vabadus!» sosistas gladiaator summutatud häälel. «Vabadus!.. Oo, Olümpose jumalad, tehke, et see poleks unenägu!» Ja ta tundis, et tema ripsmed niiskusid pisaraist.
«Ta deserteeris meie leegionidest!» kostis vali hääl. «Ei või anda vabadust desertöörile!»
Ja siis karjusid vihaselt paljud kodanikud, kes olid Spartacuse mehisuse tõttu kaotanud oma panused:
«Ei, ei, ta on desertöör!»
Traaklase nägu tõmbles hirmsasti ja järsult pööras ta pea sinnapoole, kust oli kostnud esimene süüdistushüüe tema vastu. Vihast välkuvate silmadega otsis ta seda, kes oli hõiganud.
Kuid samal ajal karjusid tuhanded hääled:
«Vabadust, vabadust, vabadust Spartacusele!»
On võimatu kirjeldada tunnet, mida vaene gladiaator läbi elas. Tema jaoks oli otsustamisel küsimus, mis oli tõsisem kui elu ise, ja hirmus ärevus peegeldus sel hetkel tema kahvatus näos. Lihaste liikumine ja silmade sära ilmutasid selgesti võitlust hirmu ja lootuse vahel. Ja see mees, kes oli poolteist tundi võidelnud surmaga, kes polnud ilmutanud vähimatki hirmu märki siis, kui oli jäänud üksi nelja vastase vastu – see mees tundis oma põlvi nõtkuvat, ja et mitte meelemärkusetult keset tsirkust maha kukkuda, toetus