ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Hea küll,» ütles Sulla, vaadates küsivalt Valeria silmadesse, mis näisid õrnuse, armastuse ja kaastundega anuvat armu gladiaatorile. «Hea küll… olgu nii!..»
Ja Sulla kummardas pea nõusoleku märgiks. Spartacus sai pealtvaatajate valjude kiiduavalduste saatel vabaks.
«Sa oled vaba,» ütles loraarius Spartacusele. «Sulla kinkis sulle vabaduse.»
Spartacus ei vastanud ega liigutanud end. Tema silmad olid suletud ja ta ei tahtnud neid avada, kartes, et viimati kaob unistus, mida ta oli nii kaua hellitanud ja mille teostumisse ta ei julgenud uskuda.
«Oma vaprusega sa laostasid mu, kurjategija!» pomises kellegi hääl gladiaatori kõrva.
Nende sõnade juures Spartacus ärkas. Tema ees seisis lanista Actianus. Tõepoolest, viimane oli tulnud ühes loraariustega areenile, et õnnitleda Spartacust, sest ta arvas alles, et Spartacus jääb tema omandiks. Kuid nüüd ta juba needis Spartacuse vaprust. Rahva tema arust rumal kaastunne ja Sulla ebakohane suuremeelsus läksid talle maksma kaksteist tuhat sestertsi.
Lanista sõnad veensid traaklast selles, et ta ei unele: ta tõusis kogu oma hiigelpikkuses püsti, kummardas alguses Sullale, siis rahvale ja lahkus areenilt rahva hulgas uuesti puhkenud kiiduavalduste saatel.
«Ei, mitte jumalad pole kõiki asju loonud,» kõneles sel hetkel Titus Lucretius Carus, jätkates pikka vestlust, mis tal oli väikese Cassiusega ja noore Gaius Memmius Gemellusega, oma parima sõbraga. Temale pühendas Lucretius hiljem oma poeemi «Asjade loomusest», mis tal oli kavatsusel juba sel ajal.
«Aga kes on siis loonud maailma?» küsis Cassius.
«Mateeria igavene liikumine ja nägematute kehakeste, molekulide ühinemine. Ah! Sa näed maa peal ja taevas tervet hulka tekkivaid kehi ja ilma varjatud tekkepõhjusi mõistmata arvad, et need on jumalate loodud. Miski ei võinud ega või iialgi tekkida ei-millestki.»
«Aga mis on siis Jupiter, Juno, Saturnus?..» küsis hämmastunud Cassius.
«See on inimliku teadmatuse ja inimliku hirmu looming. Ma tutvustan sind, armas poiss, suure Epikurose ainuõige õpetusega: tema, kes ei kartnud ei mürisevat taevast, ei maa peal hirmu tekitavaid maavärinaid, ei jumalate võimsust ega nende kujuteldavaid välke, julges tungida looduse kõige varjatumaisse saladustesse ja niiviisi avastas asjade päritolu ja põhjuse.»
Sel hetkel hakkas Cassiuse kasvataja peale käima, et nad tsirkusest lahkuksid. Poiss nõustus ja tõusis püsti; tema järel tõusid Lucretius ja Memmius. Nad möödusid kohast, kus istus Sulla poeg Faustus, kelle ees seisis temaga lahkelt vesteldes Pompeius Suur. Cassius peatus ja ütles Faustuse poole pöördudes:
«Ma tahaksin, Faustus, et sa nii kuulsa kodaniku ees nagu Pompeius Suur kordaksid meeletuid sõnu, mis sa laususid üleeile koolis, nimelt et sinu isa talitas hästi, võttes roomlastelt vabaduse ja hakates meie isamaa türanniks. Ma tahaksin seda sellepärast, et Pompeiuse juuresolekul ma peksaksin su veel kõvemini läbi kui üleeile, mil ma su näo rusikatega puruks lõin, nii et hoopide jäljed veel praegugi näha on.»
Asjata ootas Cassius Faustuselt vastust. See kummardas pea poisi imesteldava vapruse ees, kes leegitsevast armastusest vabaduse vastu ei kartnud lüüa Rooma valitseja poega.
Ja kummardanud aupaklikult Pompeiusele, lahkus Cassius tsirkusest ühes Memmiuse, Lucretiuse ja kasvatajaga.
Samal ajal tõusis Surmavärava kohal istuv umbes kahekümne kuue aastane noormees. Tal oli õrnast haiglasest näost hoolimata majesteetlik, lugupidamist sisendav välimus.
«Hüvasti, Galeria,» ütles ta ilusa noore naise kätt suudeldes.
«Hüvasti, Marcus Tullius,» vastas Galeria, «ja pea meeles, et ma ootan sind ülehomme Apollo teatris Sophoklese «Elektra» etendusel, milles ma kaasa mängin.»
«Ma tulen, ole kindel.»
«Jää terveks, hüvasti, Tullius!» hüüdis korraga mitu häält.
«Hüvasti, Cicero,» ütles noormehe kätt surudes ilus, väga tõsine, umbes viiekümne viie aastane leebe käitumisega mees, kes oli mingitud ja parfümeeritud.
«Soosigu sind Thalia, üliosav Aesopus,» kostis noormees suure näitleja käepigistusele vastates.
Lähenedes väga ilusale umbes neljakümneaastasele mehele, kes istus pingil Galeria läheduses, sirutas Cicero käe ja ütles:
«Ja hõljugu sinu kohal üheksa muusat, võrratu Quintus Roscius, minu armas sõber!»
Tasa ja viisakalt liikus Cicero läbi rahvahulga.
Oma üliterava mõistuse, imesteldava mälu ja sünnipärase kõneosavuse tõttu oli Marcus Tullius Cicero kahekümne kuuendaks eluaastaks saavutanud püsiva, innuka ja visa tööga määratu suure kuulsuse niihästi filosoofina kui ka kõnemehena ja laialdaselt tuntud poeedina.
Cicero möödus ridadest, mis eraldasid teda Catost ja Caepiost, astus nende juurde ja alustas vestlust Catoga, kelle vastu ta tundis suurt poolehoidu.
«On see tõsi, mis sinust räägitakse?» küsis ta noorelt Catolt.
«Tõsi,» vastas poiss. «Kas mul polnud õigus?»
«Aga kuidas juhtus, et…?»
«Ühenduses igapäevaste tapmistega,» ütles Cicerole kasvataja, «mis toimusid Sulla käsul, pidin ma nende kahe poisiga külastama diktaatorit umbes kord kuus, et ta suhtuks neisse heatahtlikult ja armulikult, arvaks nad oma sõprade hulka ja et tal iialgi ei tuleks meeletut mõtet neid pagendada. Ükskord tema juurest tulles ja üle foorumi minnes kuulsime südantlõhestavaid oigeid, mis kostsid Mamertiini vangla võlvide alt…»
«Ja mina küsisin Sarpedonilt,» katkestas Cato, «kes seal karjub. «Sulla käsul tapetavad kodanikud,» vastas tema mulle. «Aga mille eest neid tapetakse?» küsisin mina. «Ustavuse eest vabadusele,» vastas Sarpedon…»
«Ja siis,» hakkas Sarpedon kõnelema, Catot omakorda katkestades, «ja siis hüüdis see meeletu hirmsa häälega, mida kuulsid ümberolijad: «Oo, miks ei andnud sa mulle mõõka, et ma oleksin enne tapnud selle isamaa õela türanni?..»»
«Seda, mis ma ütlesin, kinnitaksin ma selle inimese juuresolekul, kes paneb värisema kõiki, kuid mitte mind, poisikest – vannun kõigi Olümpose jumalate nimel!» ütles Cato kulme kortsutades.
Ja hetke pärast, mille jooksul Cicero ja Sarpedon imestuses teineteisele üle poisi pea otsa vaatasid, hüüdis viimane täiel häälel:
«Oo, kui ma kannaksin juba mehe toogat!..»
«Mis sa siis teeksid, sa meeletu?» küsis Cicero ja lisas kohe juurde: «Parem vaiki!»
«Ma kutsuksin kohtu ette Lucius Cornelius Sulla, süüdistaksin teda rahva ees…»
«Jää ometi vait, jää vait!» ütles Cicero. «Kas sa tahad meid kõiki hädaohtu saata? Kahjuks on ju hirm jäätanud endise vere roomlaste soontes ja Sulla on tõesti õnnelik ja kõikvõimas.»
«Selle asemel et kanda õnneliku nime või olla seda, peaks ta parem katsuma olla õiglane,» sosistas Cato. Cicero tungivaile manitsustele alistudes rahunes ta mõninga torisemise järel.
Vahepeal lõbustasid andabatad rahvast farsiga – verise ja hirmsa farsiga, milles kõik kakskümmend õnnetut gladiaatorit pidid jätma elu.
Sullat oli see vaatemäng juba ära tüüdanud. Süvenenud ühte mõttesse, mis oli vallanud teda mõne tunni eest, tõusis ta ja läks sinna, kus istus Valeria. Armastusväärselt kummardades ja hellitades teda pika pilguga, mida ta püüdis teha nii õrnaks, alistuvaks ja lahkeks, kui suutis, küsis Sulla temalt: «Oled sa vaba, Valeria?»
«Mõne kuu eest hülgas minu mu mees, kuid mitte mõne minu häbistava süüteo pärast, vastupidi…»
«Ma tean,» vastas Sulla, keda Valeria vaatas lahkelt mustade, poolehoidu ja armastust väljendavate silmadega.
Vaikinud veidi, tasandas diktaator häält