ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tema kõrval istus Aelvius Medullius. See oli pikk, kahvatu, kõhn, klanitud mees, kelle parfümeeritud, liikumatu ja ilmetu nägu kandis igavuse ning apaatia pitserit; ta oli alles kolmkümmend viis aastat vana, aga juba näis elu talle ebahuvitav. Aelvius Medullius kuulus nende hellitatud rooma patriitside hulka, kes õiguse ohverdada ennast isamaa ja tema kuulsuse eest jätsid plebeidele, ise aga eelistasid toretsevas jõudeolekus pillata pärusmõisaid.
Teisel pool Valeria Messalat istus Marcus Decius Caedicius, umbes viiekümneaastane ümmarguse avala näoga patriits, lõbus ilus lühikasvuline paks isand, kelle ülim õnn seisis võimalikult kauakestvas viibimises laua taga trikliiniumis. Ta raiskas poole oma päevast selle peale, et nautida maitsvaid roogasid, mida talle valmistas tema kokk, üks tuntumaid spetsialiste Roomas. Teise poole päevast pühendas ta mõtteile õhtusest söömaajast. Ühesõnaga, lõunat seedides unistas Marcus Decius Caedicius õhtusöögist.
Siiasamasse tuli hiljem ka Quintus Hortensius, kes oli kuulus oma kõneosavuse poolest. Quintus Hortensius polnud veel kolmekümmend kuut aastat vana. Ta oli kaua harjutanud liikumis- ja kõnelemisoskust; oli õppinud harmooniliselt valitsema iga oma žesti, iga sõna, nii et senatis, trikliiniumis või mõnes muus kohas ilmutas iga tema liigutus hämmastavat suursugusust ja ülevust, mis näisid sünnipäraseina. Hortensius oli osav näitleja; poolte eest oma triumfidest võlgnes ta tänu meloodilisele häälele ja kõigile deklamatsioonikunsti võtteile, mis ta oli omandanud niivõrd hästi, et isegi tuntud traagik Aesopus ja kuulus Rosciue ruttasid foorumile, kui Hortensius kõnet pidas, selleks et temalt deklamatsiooni õppida.
Seal lähedal, kus istusid Valeria ja tema kaasvestlejad, viibisid kasvataja järelevalve all kaks patriitside klassi kuuluvat poissi, üks neljateistkümne-, teine kaheteistkümneaastane. Need olid Caepio ja Cato, Porciuste suguvõsast, tolle Cato Censori järeltulijad, kes oli teise Puunia sõja ajal seeläbi kuulsaks saanud, et oli iga hinna eest taotlenud Kartaago hävitamist.
Noorem vendadest, Caepio, näis jutukam ja lahkem, ja sellal kui ta sageli pöördus oma kasvataja Sarpedoni poole, seisis noor Marcus Porcius Cato vaikivana ja mossis, kurja, pahura ilmega, mis sugugi ei sobinud tema eaga. Juba nüüd oli temas tunda iseloomu sitkust ja kindlust ning visa järeleandmatust veendumustes. Sünnipärane hinge mehisus, kreeka, eriti stoa filosoofia uurimine ja lõpuks tema karmi vanaisaga seotud traditsioonide püsiv järgimine olid teinud sellest neljateistkümneaastasest poisist tõelise kodaniku. Hiljem võttis ta endalt elu Uticas, viies enesega hauda latiini vabaduse lipu, millesse ta oli end mässinud nagu surilinasse.
Triumfivärava kohal väljapääsu lähedal istus veel üks patriitsisoost poiss, samuti kasvatajaga; ta oli süvenenud vestlusse noormehega, kes oli pisut üle seitsmeteistkümne aasta vana. Noormehe kahvatus, läikivaist mustadest juustest piiratud näos välkusid suured mustad silmad, milles süttis kõrge vaimuande sädemeid.
See oli Titus Lucretius Carus, kes hiljem tegi oma nime surematuks poeemiga «Asjade loomusest». Tema kaasvestleja, kaheteistkümneaastane poiss Gaius Longinus Cassius, endise konsuli Cassiuse poeg, julge ja tugev, asus hiljem ühel kõige silmapaistvamal kohal sündmuste ajaloos, mis toimusid enne ja pärast Rooma vabariigi langemist.
Lucretius ja Cassius vestlesid elavalt.
Nende läheduses istus auahne ja kaval Faustus, Sulla poeg. Tema kahvatu, roidunud nägu kandis hiljutiste vigastuste jälgi. Igerik, punajuukseline, siniste silmadega, näis ta olevat uhke selle üle, et on saatuse poolt ära märgitud kui õnneliku diktaatori õnnelik poeg.
Seni kui pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, kes oli korraldanud roomlaste jaoks tänase lõbustuse, vehklesid areenil gladiaatoriõpilased – tirod, võideldes kiiduväärse õhinaga järeletehtud nuiade ja puust mõõkadega, kuid ilma endale kahju tegemata.
See veretu võitlus ei pakkunud mingit lõbu kellelegi pealtvaatajaist, välja arvatud vanad leegionärid ja vabaks lastud gladiaatorid-rudiaariused, kes olid osa võtnud sadadest võitlustest. Äkki kostis kogu amfiteatris vali üldine käteplagin.
«Elagu Pompeius!.. Elagu Gnaeus Pompeius!.. Elagu Pompeius Suur!..» hüüdsid tuhanded hääled.
Astunud tsirkusse, võttis Pompeius aset oppidumi rõdul. Ta tervitas rahvast elegantse kummardusega ja käsi suu juurde tõstes saatis tänutäheks suudlusi.
Gnaeus Pompeius oli aastat kakskümmend kaheksa vana; ta oli pikka kasvu ja herkulesliku kehaehitusega; tema harukordselt tihedad juuksed olid peaaegu kokku kasvanud kulmudega, mille alt vaatasid suured mandlikujulised, ent kuidagi tardunud ja ilmetud mustad silmad. Tema liikumatu näo karmid ja teravad jooned ja tema keha võimsad vormid jätsid mehise ning sõjaka ilu mulje.
Juba kahekümne viie aastasena oli see noormees pälvinud triumfi sõja eest Aafrikas ja samaaegselt saanud Sullalt, arvatavasti erakordselt hea meeleolu hetkel, lisanime «Suur».
Ta oli osanud võita armastuse kõigis leegionides, mis koosnesid kolmekümne lahingu raskustes ja ohtudes karastatud veteranidest, kes kuulutasid tema imperaatoriks.
Võib-olla olid valjud tervitushüüded, millega Suurde Tsirkusse kogunenud roomlased Pompeiust vastu võtsid, osalt seletatavad vihavaenuga Sulla vastu. Et rahval puudus võimalus väljendada seda vihavaenu muul viisil, ilmutas ta seda käteplaksutuste ja ülistustega Pompeiusele kui ainsale inimesele, kes oli suuteline korda saatma vägitegusid, mis võrdusid Sulla omadega.
Varsti pärast Pompeiuse saabumist ilmusid konsulid – Publius Servilius Vatia Isauricus ja Appius Claudius Pulcher, kelle volituste tähtaeg pidi lõppema järgmise aasta 1. jaanuaril. Serviliuse ees, kes täitis ametikohuseid käesoleval kuul, sammusid liktorid. Claudiuse ees, kes oli täitnud konsuli ametikohuseid möödunud kuul, sammusid samuti liktorid, kandes vitsakimpe – fasces.
Kui konsulid oppidumi rõdule ilmusid, tõusid kõik pealtvaatajad nagu üks mees püsti, avaldades sellega lugupidamist vabariigi kõrgeima võimu vastu.
Konsulite saabumisega lõppes õpilaste veretu võitlus, ja gladiaatorid, kellel tuli võitlustest osa võtta, ootasid ainult signaali, et tava kohaselt võimukandjate ees defileerida. Kõikide pilgud olid suunatud oppidumile ootuses, et konsulid võistluse alustamiseks märku annaksid. Kuid konsulid lasksid pilkudel ringi käia mööda amfiteatri ridu, nagu otsides kedagi, et temalt luba küsida. Tõepoolest, nad ootasid Lucius Cornelius Sullat, kes oli küll diktaatoritiitli maha pannud, kuid oli endiselt Rooma ülemvalitseja.
Viimaks kostsid käteplaksutused, algul nõrgad ja hõredad, siis aga ikka valjemad ja üldisemad. Kõik pilgud pöördusid Triumfivärava poole, mille kaudu astus tsirkusse paljude senaatorite, sõprade ja klientide saatel Lucius Cornelius Sulla.
See ebaharilik inimene oli viiekümne üheksa aastane. Ta oli üsna pikka kasvu, ilusa ja tugeva kehaehitusega, ja kui ta tsirkusse ilmumise hetkel sammus aeglaselt ning loiult nagu väsinud inimene, siis oli see nende siivutute orgiate tagajärjeks, millele ta oli andunud alati ja nüüd rohkem kui kunagi varem. Selle loiu kõnnaku peamiseks põhjuseks aga oli kurnav, parandamatu haigus, mis oli vajutanud tema näole ja kujule enneaegse vanaduse raske pitseri.
Sulla nägu oli hirmus. Mitte et ta täiesti harmoonilised ja korrapärased näojooned oleksid olnud jämedad – vastupidi, tema kõrge laup, esileulatuv nina, mis mõnevõrra meenutas lõvi oma, üsna suur suu ja võimukad huuled tegid ta isegi ilusaks; seda korrapäraste joontega nägu piirasid punakad tihedad juuksed ja valgustasid sinihallid silmad – elavad, sügavad ja läbitungivad, millele oli samaaegselt omane niihästi kotkasilmade hiilgus kui ka hüääni viltune, varjatud pilk. Nende alati julmade ja võimukate silmade igas liigutuses võis lugeda käskimisiha ja verejanu.
Meie poolt kujutatud tõetruu portree Sullast ei õigustaks epiteeti «hirmus», mida me tarvitasime tema näost kõneldes, see oli aga tõesti hirmus – kaetud mingisuguse vastiku määrdunudpunase lööbega, mille vahel siin-seal paistsid valged laigud, nii et ühe Ateena narri iroonilise väljendi järgi oli see väga sarnane mauri näoga, mis on jahuga üle puistatud.
Aeglasel