ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Aga mu kauneim Eutybis,» vastas vanamees haleda häälega, järgnedes alandlikult kreeklannale, kes lakkamatult kõndis mööda tuba, «kas sain ma avastada seda, mida pole olemas?.. Kas sain ma, mu õrn arm, kas sain ma?..»
«Noh, hea küll,» ütles neiu ümber pöördudes ja heitis komödiandile lahke pilgu, mida saatis võluv naeratus, «kui sa tahad minu tänu ära teenida ja kui sa tahad, et ma tõendaksin oma tänulikkust…»
«Käsi, käsi, jumalik…»
«Sa pead jälgimist jätkama, sest ma pole veendunud selles, et gladiaatorid on ülestõusumõttest täiesti loobunud.»
«Ma hakkan jälgima Cumaes, sõidan Capuasse…»
«Ja kõigepealt, kui sa tahad midagi avastada, pead sa jälgima Spartacust.»
Kui Eutybis selle nime lausus, kattis hele puna tema põski.
«Oo, mis puutub Spartacusse, siis käin ma juba kuu aega tema kannul, mitte ainult sinu pärast, vaid ka iseenda või, õigemini öelda, Sulla pärast.»
«Mis?.. Kuidas?.. Mis sa ütlesid?..» hüüdis kurtisaan äkki elavnedes ja Metrobiuse juurde joostes.
Metrobius vaatas ringi, nagu kartes, et teda võidaks kuulda, ja siis, pannud parema käe esimese sõrme huultele, ütles poolvaljusti:
«See on minu kahtlustus… minu saladus, ja et ma võin eksida ja segan end Sulla asjadesse… siis ei kõnele ma sellest ühelegi elusale hingele, seni kui minu oletused pole kinnitust leidnud.»
Kuni Metrobius rääkis, peegeldus Eutybise näos erutus, mis oli teisele arusaamatu.
«Eks ole tõsi, sa ütled mulle kohe kõik, mu tubli Metrobius?» ütles neiu äkki, võttes ühe käega näitleja käe, teisega silitades tema nägu. «Kas sa võid kahelda minus?.. Kas ei tea sa kogemustest, kui tõsine ja teistest naistest erinev ma olen?.. Kas pole sa ise mitu korda rääkinud, et ma võiksin olla Kreekamaa kaheksas tark… Vannun sulle oma kaitsja Delphi Apollo nimel et keegi ei saa teada minult seda, mis sa mulle ütled. Noh kõnele! Ütle oma Eutybisele, mu hea Metrobius, minu tänulikkus sinu vastu on siis piiritu.»
Edvistades ja vanameest hellitades, pannes mängu võluvaid pilke ja kõige õrnemaid naeratusi, alistas ta tema varsti oma tahtele ja saavutas selle, mida soovis.
«Sinust ei saa nähtavasti lahti,» ütles Metrobius viimaks, «kuni ei täida sinu tahtmist. Tea siis, et ma kahtlustan – ja mul on selleks rohkesti alust –, et Spartacus on armunud Valeriasse ja Valeria temasse.»
«Aa! Kättemaksjate erinnüste tõrvikute nimel!» hüüdis neiu käsi metsikult rusikasse pigistades ja äkitselt kahvatuks muutudes. «On see võimalik?»
«Kõik viib mind sellele mõttele, ehkki mul pole tõendusi… Aga vaata ette, ära hinga sellest kellelegi, mitte ühtegi sõna…»
«Ah!..» lausus Eutybis mõtteisse vajunult ja nagu iseendaga kõneldes. «Sellepärast siis… Muidugi, teisiti ei saanud olla… Ainult teine naine… Teine… teine!..» hüüdis ta metsikus raevus. «Vaat, vaat, kes sind võidab oma iluga… sind vaest, meeletut… vaat, kes sinu võitis!»
Ja nii kõneldes kattis ta näo kätega ning puhkes talitsematult nutma.
On kerge kujutleda, kui väga panid Metrobiust imestama see ootamatu nutupurse ja need seoseta sõnad, mis paljastasid Eutybise armastuse saladuse. Veetlev Eutybis, kelle järele igatsedes õhkasid kõige suursugusemad ja rikkamad patriitsid ja kes seni polnud kedagi armastanud, põles meeletus armastuses vapra gladiaatori vastu. Tema, kes oli harjunud põlgama kõiki oma kõrgeid austajaid, osutus ärapõlatuks madala rudiaariuse poolt.
Metrobiuse auks võib öelda, et teda valdas sügav kaastunne õnnetu neiu vastu, ja astunud tema juurde, püüdis ta teda meelitades silitada.
«Aga võib-olla… pole see tõsi… Võib-olla ma eksin… võib-olla on see minu mõttekujutuse vili.»
«Ei, sa ei eksinud… Ei, see pole kujutlus… See on tõsi, tõsi, ma tean, ma tunnen,» väitis neiu vastu, pühkides purpurse mantli äärega nutuseid silmi.
Ja hetke pärast lisas ta kõlatul häälel kindlalt juurde:
«Igatahes on hea, et ma seda teada sain… hea, et sa mulle seda avaldasid…»
«Aga ma palun tungivalt… ära reeda mind…»
«Ära karda, Metrobius, ära karda, vastupidi, ma avaldan sulle niipalju tänu, kui ma suudan, ja kui sa aitad mul minu plaani lõpule viia, siis saad näha, missuguseid tänulikkusetõendeid võib anda Eutybis.»
Ja lühikese vaikimise järel jätkas ta katkeva häälega:
«Mine, asu viivitamatult teele Cumaesse… aga kohe… juba täna… ja jälgi iga nende sammu, iga liigutust, iga hingetõmmet… Hangi mulle süütõend, ja me maksame ühekorraga kätte niihästi Sulla au kui ka minu naiseuhkuse nimel.»
Nende sõnadega jooksis üleni ärevusest värisev neiu toast välja, möödumisel hüüdes jahmunud Metrobiusele:
«Oota mind natuke… Ma tulen kohe tagasi.»
Minuti pärast tuligi ta eksedrasse tagasi ja andis Metrobiusele raske nahast kukru, öeldes:
«Võta see kukkur, selles on tuhat kuldraha. Osta ära orje, võrguta orjatare, aga hangi tõendus, saad aru… Ja kui sul läheb veel raha vaja…»
«Aitab sellestki…»
«Hea küll! Raiska seda ilma kitsiduseta, ma annan sulle asemele… Kuid mine… asu juba täna teele, ära peatu kuskil… Tule süütõenditega hästi ruttu tagasi.»
Nii kõneldes tõukas ta näitleja eksedrast välja. Saatnud ta läbi koridori, mis kulges piki saali, kodujumalaile pühendatud altarist ja vihmaveebasseinist mööda läbi aatriumi esikusse, ütles ta uksehoidja kohuseid täitvale orjale:
«Sa näed seda inimest, Hermogenes… Millal ta iganes tulekski, juhatad sa ta kohe minu tubadesse.»
Jätnud Metrobiusega hüvasti, läks Eutybis kiiresti oma ruumidesse tagasi ja sulgus sinna. Ta kõndis kaua mööda tuba: tuhat soovi, tuhat tunnet peegeldus tema erutatud näos, mida kurjakuulutavalt valgustas tema hirmsate silmade läige – need silmad meenutasid sel hetkel raevuse metslooma silmi. Siis puhkes ta uuesti nutma, viskus diivanile ja sosistas, hambaid oma lumivalgeisse kätesse surudes:
«Oo, eumeniidid!.. Laske mul kätte maksta, ja ma ehitan teile suurepärase altari!.. Kättemaksu ihkan ma, kättemaksu tahan!.. Kättemaksu…»
Et seletada seda õrna Eutybise metsikut viha, jutustame lugejaile lühidalt sellest, mis oli juhtunud kahe kuu jooksul pärast seda, kui Valeria teda haaranud leegitseva kire mõjul oli andunud Spartacusele.
Lisaks hämmastavalt kaunile mehisele kehale oli gladiaatoril õilis ja ilus nägu, mida leebelt valgustasid mahe heasüdamlik ilme ja meeldiv naeratus; haruldast tundejõudu hoovas tema suurist siniseist silmist. Pole ime, et ta süütas Valeria südames niisama sügava ja tugeva kire nagu see, mis oli vallanud teda ennast. Suursugune daam, kes iga tunniga avastas noormehe õilsas hinges uusi voorusi, uusi väärtuslikke omadusi, oli varsti tema poolt täielikult võidetud. Valeria juba mitte ainult et armastas teda meeletult, vaid ta pidas temast ka lugu ja imetles teda nii, nagu mõni kuu tagasi oli arvanud võivat imetleda ja austada, kui mitte armastada, Lucius Cornelius Sullat.
Spartacus oli kirjeldamatult õnnelik. Selles armujoovastuses, selles õnne täiuses, selles ülimas ekstaasis muutus ta egoistiks, unustas täiesti oma õnnetuskaaslased, unustas ahelad, mis alles eilse päevani olid köitnud tema jalgu, unustas püha vabaduseürituse, mida ta oli iseendale tõotanud lõpule viia ükskõik missugusel viisil.
Ja sel ajal, kui Spartacus oli niisuguses hingelises seisundis ja pidas ennast kõige õnnelikumaks inimeseks maailmas, sai ta mitu kutset Eutybiselt. Viimane kutsus teda tungivalt, öeldavasti gladiaatorite vandenõu asjus.