ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Jah, see on tarvilik,» ütles Crixus, astudes sammu kõrtsi ukse poole; kuid samas peatus ta ja küsis:
«Kes siis tapab ta?»
Keegi ei andnud vastust, ja alles pärast lühikest vaikimist ütles üks:
«Tappa sõjariistadeta inimene, kes ei saa vastu panna…»
«Kui tal oleks mõõk…» ütles teine.
«Kui ta saaks ja tahaks ennast kaitsta, võtaksin ma selle ülesande enda peale,» lisas juurde Bresovirus.
«Aga tappa relvitu…» tähendas samniit Torquatus.
«Te olete vaprad ja suuremeelsed mehed,» ütles Crixus erutatult, «ja väärite vabadust! Aga kõikide heaoluks on tarvilik, et keegi võidaks oma vastikustunde ja viiks täide selle inimese kallal kohtuotsuse, mille teeb minu kaudu Rõhutute Liit.»
Kõik kummardasid pea sõnakuulmise märgiks.
«Teisest küljest,» jätkas Crixus, «kas ta tuli võitlema meiega võrdsete sõjariistade abil ja ausas võitluses? Kas ta pole spioon? Kui meie poleks teda tabanud tema peiduurkas, kas poleks ta kahe tunni pärast meid üles andnud? Ja meid kõiki oleks heidetud homme Mamertiini vanglasse, selleks et meid kahe päeva pärast Sessoori väljal risti lüüa.»
«Tõsi, tõsi!» kinnitas mitu häält.
«Niisiis, Rõhutute Liidu kohtu nimel käsin ma Bresovirusel ja Torquatusel tappa see inimene.»
Mõlemad gladiaatorid tegid kummarduse ja kõik, Crixusega eesotsas, läksid trahterisse tagasi.
Oma saatuse kohta otsust oodates värises Silvius Gordenius Verres kogu aeg hirmu pärast. Minutid näisid talle sajanditena. Ta pööras kohutavast hirmust täidetud pilgu Crixusele ja tema seltsimeestele ning kahvatas – ta ei lugenud nende nägudelt midagi head.
«Noh, kuis on…» lausus ta pisarsilmi, «kas halastate mu peale?.. Jätate mind ellu?.. Ma… vannutan teid alandlikult… põlvili… teie isade, teie emade, teie omaste elu nimel…»
«Kas meil on nüüd olemas isad ja emad?..» vastas süngelt Bresovirus, kelle nägu tumenes ja muutus kohutavaks.
«Kas on meile üldse jäetud midagi kallist?» lisas teine gladiaator, kelle silmad lõid välkuma vihast ja kättemaksuihast.
«Tõuse üles, argpüks!» karjus Torquatus.
«Vait!» hüüdis Crixus ja lisas Gaius Verrese vabakslastu poole pöördudes: «Sa tuled meiega. Selle väikese tänava lõpus peame nõu ja otsustame sinu saatuse.»
Ta andis seltsimeestele märku Silvius Gordenius välja viia, kellele ta oli jätnud viimase lootusekiire, et ta hädakisaga ei ajaks jalule kogu tänavat, ja väljus ise ühes nendega. Gladiaatorid vedasid vabakslastut, kes sarnanes enam surnuga kui elusa inimesega. Ta ei pannud vastu ega lausunud sõnagi.
Üks gladiaator jäi kõrtsi, et tasuda Lutatiale arve. Viimane polnud nende väljunud kahekümne gladiaatori hulgas märganudki oma viljakaupmeest. Vahepeal olid teised kõrtsist paremat kätt pöörates hakanud üles minema mööda väikest räpast ja käänulist tänavat, mis lõppes linnamüüri juures. Edasi algas väli.
Siia jõudes nad peatusid. Silvius Gordenius laskus põlvili ja hakkas nutma, anudes gladiaatoreilt halastust:
«Kas sina, alatu argpüks, tahad võidelda võrdse sõjariistaga kellegagi meist?» küsis Bresovirus julguse kaotanud vabakslastult.
«Oo, halastage… halastage… minu poegade nimel palun teilt halastust…»
«Aga meil pole poegi!» karjus üks gladiaatoreist.
«Me oleme mõistetud neist ilma olema!» möirgas teine.
«Kas sa tõesti oskad ainult end peita ja spioneerida?» ütles Bresovirus nördinult. «Ausalt võidelda sa ei oska?..»
«Oo, päästke mind!.. Elu… ma palun teilt elu!..»
«Mine siis põrgusse, argpüks!» hüüdis Bresovirus ja pistis oma lühikese mõõga vabakslastu rinda.
«Ja hukkugu koos sinuga kõik alatud autud orjad,» lisas juurde samniit Torquatus, kukkunut kaks korda lüües.
Surija ümber kogunenud gladiaatorid seisid liikumatult, süngete ja mõtlikkude nägudega, ning jälgisid vaikides vabakslastu viimseid tõmblusi.
Bresovirus ja Torquatus pistsid oma mõõgad mitu korda maasse, et pühkida nendelt veri, enne kui see hüübib, ja seejärel panid need tagasi tuppe.
Siis läksid kõik kakskümmend gladiaatorit tõsiseina ning vaikivaina läbi tühja põiktänava ja jõudsid Rooma elavamaile tänavaile.
Nädal aega pärast äsjakirjeldatud sündmusi sõitis õhtul, esimese tõrviku tunnil Appiuse tee poolt tulles Capua värava kaudu Rooma sisse ratsanik, kes oli üleni mässitud mantlisse, et saada vähegi varju suure vihma eest, mis lakkamatult voolas juba mitu tundi, ujutades üle linna tänavad. Ratsanik ja tema puhastverd hobune lõõtsutasid pikast sõidust, olid higised ja üleni poriga kaetud.
Varsti jõudis ratsu Pühale tänavale ja peatus maja ees, kus elas Eutybis. Ratsanik hüppas hobuse seljast maha, ja haaranud väikese pronksvasara ukse juures, andis sellega mitu tugevat lööki. Vastuseks hakkas kohe haukuma vahikoer – see kuulus tingimata rooma maja juurde.
Veidi aja pärast kuulis ratsanik uksehoidja samme; too ruttas ust avama ja ühtlasi käskis valjusti koera, et see vait jääks.
«Õnnistagu sind jumalad, tubli Hermogenes. Mina olen Metrobius, tulin Cumaest.»
«Tervitan õnneliku päralejõudmise puhul!..»
«Ma olen märg nagu kala… Vihmade valitseja Jupiter arvas heaks ennast lõbustada, näidates mulle, kui hästi tema lüüsid töötavad… Kutsu mõni teener ja käsi tal viia see vaene loom lähema trahteri talli, et talle seal ulualust ja kaeru antaks.»
Uksehoidja nipsutas valjusti sõrmedega – see oli märk, millega orje kohale kutsuti; siis võttis ta hobusel suitseist kinni ja ütles:
«Astu sisse, Metrobius! Sa tunned maja ruumide asetust: galerii juures leiad sa emanda ümmardaja Aspasia. Tema teatab sinu tulekust. Hobuse eest kannan ma hoolt, ja kõik, mis sa käskisid, täidetakse.»
Metrobius astus üle välisukse, püüdes mitte libiseda, sest seda peeti kõige halvemaks endeks. Ta astus esikusse, mille mosaiikpõrandal paistis laes rippuva pronkslambi valgusel harilik pealkiri: salve. Seda sõna hakkas külalise esimeste sammude juures kordama papagoi seinal rippuvas puuris. (Niisugune oli tolle aja komme.)
Läbinud esiku ja aatriumi, astus ta galerii koridori ja käskis ümmardajal teatada Eutybisele tema tulekust.
Sel ajal viibis kurtisaan oma talvises konklaavis, mis lõhnas parfüümidest ja oli ehitud kallihinnalise mööbliga. Ta oli ametis armuavalduste kuulamisega, mida ohtrasti jagas talle tema jalge ees istuv noormees. Julge käega näperdas ta noormehe pehmeid musti juukseid, see aga kõneles talle kirest leekival pilgul oma õrnadest tunnetest. Noormees oli Titus Lucretius Carus.
Lapsest saadik mõjutatud Epikurose õpetusest, rakendas ta elus oma õpetaja juhatusi ega soovinud tõsist ja sügavat armastust.
… Tagasi tuleb siis meeletus, ägedus ikka seesama,
niipea kui uue objekti iha on valinud taas.
Ja seepärast otsis ta kerget ja lühiajalist armastust, selleks et:
… armastus uus oma nooltega endise peletaks peagi.
Kuid see ei takistanud teda lõpetamast elu enesetapuga neljakümne nelja aastaselt, ja nagu kõik sunnib arvama, just lootusetu ja vastamata jäänud armastuse pärast.
Lucretius oli meeldiv, üliandekas noormees, rikas, ja polnud ka kitsi kulutama raha oma lõbustuste peale. Ta tuli sageli Eutybise juurde, et veeta tema majas mõni tund. Teda kui teravmeelset ja meeldivat kaasvestlejat võttis