ТОП просматриваемых книг сайта:
Spartacus. Rafaello Giovagnoli
Читать онлайн.Название Spartacus
Год выпуска 2013
isbn 9789949515288
Автор произведения Rafaello Giovagnoli
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
«Kes seal on?» küsis Eutybis.
Kostis Aspasia tasane hääl:
«Metrobius tuli Cumaest…»
«Ah!» hüüatas Eutybis rõõmsalt, kušetilt kiiresti üles tõustes ja üleni punastades. «Ta jõudis pärale?.. Juhata ta eksedrasse… Ma tulen kohe.»
Ja Lucretiuse poole pöördudes hakkas ta kiiresti kõnelema katkeva, kuid väga lahke häälega:
«Oota mind… Ma tulen kohe tagasi… ja kui teated, mis see inimene toob, on need, mida ma kirglikult ootan juba kaheksa päeva, kui ma täna õhtul rahuldan oma vihkamise ihaldatud kättemaksuga… siis muutub mu meel rõõmsaks ja sina saad sellest rõõmust osa.»
Nende sõnadega väljus ta väga erutatuna konklaavist, jättes Lucretiuse sinna hämmastununa, rahulolematuna ja uudishimulikuna.
Noormees vangutas pead ja hakkas sügavas mõttes toas edasi-tagasi käima.
Väljas möllas torm ja sagedased välgusähvatused täitsid ruumi sünge valgusega, tugevad kõuekärgatused vapustasid maja; rahe- ja vihmamühin kostis erakordse jõuga kõuekärgatuste vahel ja raevuselt möllav tugev põhjatuul puhus terava vilinaga ustest, akendest ja kõigist pragudest sisse.
«Rahvahulga jumal Jupiter lõbutseb, demonstreerides suurepäraselt oma purustavat jõudu,» sosistas noormees kerge iroonilise muigega.
Kõndinud veel veidi aega toas ringi, istus Lucretis kušetile. Otsekui andes end selle loodusjõudude mölluga temas tekitatud tunnete võimusesse, haaras ta ühe vahatatud tahvlikestest, mis lebasid väikesel ilusal kapil, ja hakkas raudteravikuga varustatud hõbedase pulgaga kiiresti kirjutama.
Vahepeal oli Eutybis läinud eksedrasse; seal viibis juba Metrobius, kes oli mantli maha võtnud ja vaatles kurvalt selle rebenenud kohti. Kurtisaan hüüdis väljuvale orjatarile:
«Sa õhuta õige tuli kaminas hästi lõkkele, sea valmis rõivad, et meie Metrobius saaks ümber riietuda, ja pane trikliiniumis lauale hea õhtusöök.»
Ja samas pöördus ta Metrobiuse poole ning küsis:
«Noh, kuidas on?.. Kas sa tõid häid teateid, minu tubli Metrobius?»
«Cumaest tõin häid, aga tee pealt kõige halvemaid.»
«Näen, näen, mu vaene Metrobius. Istu siia, tulele lähemale,» nende sõnadega nihutas ta pingi kamina juurde, «ja ütle mulle rutem, kas sa hankisid soovitud tõendid?»
«Nagu sa tead, mu kaunis Eutybis, avas kuld Jupiterile Danae torni pronksvärava…»
«Jäta lobisemine!.. Kas tõesti ei ajanud see saun, mille sa said, sul isu ära pikki kõnesid pidada?»
«Ma ostsin altkäemaksuga ühe orjatari ära ja uksesse tehtud väikese avause kaudu nägin mitu korda, kuidas Spartacus kukelaulutunnil Valeria tuppa tuli.»
«Oo, põrgu jumalad, aidake mind!» hüüdis Eutybis metsiku rõõmuga.
Ja nägu moonutatud, vihale aetud ematiigriga sarnanedes hakkas ta Metrobiust sakutades katkeva ja hingeldava häälega pärima:
«Ja… iga päev… teotavad nad… alatud… niiviisi… Sulla… ausat nime?»
«Ma arvan, et kiretuhinas pole nad kordagi vahele jätnud mitte ühte musta päevagi.»
«Oo, nüüd tuleb neile niisugune must päev! Ma pühendan nende neetud pead põrgu jumalaile!» hüüdis Eutybis pühalikult.
Ja ta tegi liigutuse, et ära minna, kuid peatus ja Metrobiuse poole pöördudes lisas:
«Vaheta riided, siis mine võta trikliiniumis suupistet ja oota mind seal.»
«Ma ei tahaks küll segada end mingisuguse halva asja sekka,» mõtles vana komödiant, minnes külaliste jaoks määratud tuppa, et vahetada märjad riided kuivade vastu.
Aga kui ta oli ümber riietunud ja trikliiniumi läinud, kus teda ootas uhke õhtusöök ning falerni vein, püüdis auväärt mees unustada õnnetut matka ja mingit raske lähedase õnnetuse eelaimust.
Ta polnud jõudnud oma isu veel poolenistigi rahuldada, kui trikliiniumi astus Eutybis, kahvatu näoga, ent rahulik, hoides käes papüüruserulli, mis oli mässitud menningujoonistega kaunistatud õhukesse pärgamenti ja peenikese linase nööriga ümbert kinni köidetud; pärgamendi ääred olid vahaga kokku kleebitud ja kandsid Eutybise sõrmuse pitserit. Pitser kujutas merevahust väljuvat Venust.
Sellest ilmumisest mõnevõrra hämmeldunud Metrobius küsis:
«Jah… kauneim Eutybis… ma sooviksin… ma tahaksin… Kellele on see kiri adresseeritud?»
«Sa küsid veel?.. Lucius Cornelius Sullale.»
«Ah, jumal Momuse maski nimel, ärgem rutakem oma otsustega, mu laps…»
«Meie?.. Mis puutud sina siia?..»
«Ah, aidaku mind suur üliarmuline Jupiter!.. Aga kui Sullale ei meeldi, et tema asjusse vahele segatakse?.. Kui selle asemel et pahandada oma abikaasa üle, ta pahandab pealekaebajate üle?.. Ja kui, mis on veel halvem, aga kõige tõenäolisem, ta arvab heaks vihastuda kõigi peale?..»
«Ja mis on minul sellest?..»
«Aga… see tähendab… vaata… mu tüdruk… kui Sulla viha ei loe midagi sinule… siis on see väga tähtis minule…»
«Kes mõtleb siis sinule?»
«Mina, mina, kaunis Eutybis, armas inimestele ja jumalaile,» ütles Metrobius õhinal, «mina, sest ma armastan ennast väga!»
«Aga ma ei maininud sinu nime… ja kõiges, mis võib juhtuda, jääd sina täiesti kõrvale.»
«Ma mõistan… väga hea… aga vaata, mu tüdruk, ma olen juba kolmkümmend aastat Sulla südamesõber.»
«Oo, ma tean seda… isegi suurem sõber, kui see on vajalik sinu heale nimele…»
«See pole tähtis… ma tunnen seda metslooma… see tähendab, inimest… ja kogu sõpruse juures, mis mind temaga nii pikki aastaid seob, tean ma, et ta on täiesti võimeline käänama mul kaela kahekorra nagu kanal… Ma olen veendunud, et ta käsib austada mind kõige uhkema matusega ja viiekümne gladiaatori võitlusega minu tuleriida ümber. Aga minu õnnetuseks pole ma siis enam suuteline kõiki neid vaatemänge nautima…»
«Ära karda, ära karda,» ütles Eutybis, «sinuga ei juhtu mingit õnnetust.»
Sel silmapilgul astus trikliiniumi matkaülikonda riietatud ori.
«Pea minu juhatust meeles, Demophylos, ja ära peatu kuskil enne Cumaed.»
Ori võttis Eutybise käest kirja, pani selle tuunika ja särgi vahele ning köitis ta nööriga keha külge, siis kummardas emandale, mässis end mantlisse ja väljus.
Eutybis rahustas Metrobiust, kes tahtis uuesti oma kartustest juttu teha. Öelnud talle, et nad saavad homme kokku, väljus ta trikliiniumist ja läks tagasi konklaavi, kus Lucretius hakkas tahvlikest käes hoides parajasti üle lugema seda, mis ta oli kirjutanud.
«Vabanda, et ma pidin sind kauemaks üksi jätma, kui ma tahtsin… aga ma näen, sa pole aega kaotanud. Loe mulle need värsid ette, sinu mõttelend võib ju end ilmutada ainult värssides… ja seejuures suurepäraseis värssides.»
«Sina ja väljas möllav torm sisendasite mulle need värsid… Seepärast pean ma nad sulle ette lugema… Koju minnes loen ma nad ette tormile.
… Tuul see raevukalt piitsutab merede laineid,
vägevaid purustab laevu ja pillutab taevasi pilvi
või aga väljadel tormates metsikus pöörises mässab
ja tüvesid võimsaid murrab ja mägede tippegi ründab,
kangeis iilides metsi ta võimukalt laastab: nii tormleb
vihaselt ulgudes