Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus

Скачать книгу

teooriate või mõisteraamistike abil. Üldiselt on aktsepteeritud seda, et me elame infoühiskonnas ja informatsioon on selle ühiskonna oluliseks ressursiks. Infoühiskonna teooriaid võib liigitada eri aspektidest lähtuvalt, kuid infoühiskonda on võimalik kõige paremini mõista, kui vaadelda kõiki aspekte koos. Infoühiskonna käegakatsutavad aspektid (nt arvutid ja arvutivõrgud) on seotud infoühiskonna vähem kombatavate komponentidega (poliitika, seadused ja regulatsioonid, väärtused ja hoiakud).

      Tänapäeval on paralleelselt „infoühiskonnaga“ kasutusel ka termin „teadmistepõhine ühiskond“ (knowledge-based society).

      3 Teadmistepõhine Eesti 2007.

      Teadmistepõhise ühiskonna kõrval räägitakse teadmistepõhisest majandusest, mida iseloomustab toodete ja teenuste suur lisandväärtus, mis saavutatakse pideva uuendustegevuse kaudu. Uuendustegevus ehk innovatsioon hõlmab nii uute teadussaavutuste kui ka juba olemasolevate teadmiste, oskuste ja tehnoloogiate uudsel moel kasutamist.

      Tegevusraamistiku infoühiskonna ja teadmistepõhise ühiskonna jaoks loovad:

      ● infopoliitika,

      ● seadused,

      ● eetika ja väärtused.

      Infopoliitika moodustab infojuhtimise olulise aspekti. Riiklikud ja teatud määral rahvusvahelised infopoliitikad määravad suures osas infoühiskonna vormi, sätestavad seadused ja regulatsioonid, mis tagavad infoühiskonna tegevusraamistiku. Valitsused ja riiklikud organisatsioonid kontrollivad intellektuaalomandi ja autoriõigusega, andmekaitse ja privaatsusega, infovabaduse ja tsensuuriga seonduvat eri regioonides. Valitsused ja riiklikud organisatsioonid võivad samuti rahastada füüsilise ja digitaalse informatsioonilise infrastruktuuri arengut, soodustada infopädevuse arendamist, toetada e-hankeid ja e-kaubandust, e-valitsuste arengut ning kindlustada kodanikele juurdepääsu informatsioonile ja teenustele. Infopoliitika iseloom erineb suuresti riigiti ja regiooniti.

      Raamatukogusõnastik defineerib infopoliitikat kui riiklikku tegutsemist informatsioonile juurdepääsu võimaldamiseks teatud piirkonnas või riigis.

      Infopoliitikat käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.4.1.

      Informatsiooni ühiskonnas mõjutavad neli peamist seadusvaldkonda. Esiteks intellektuaalomandi seaduslik kaitse, mis sisaldab õigusi seoses:

      ● kirjandus-, kunsti- ja teadusteostega,

      ● esitajate poolt teoste ettekannetega, fonogrammidega, raadio- ja televisioonisaadetega,

      ● leiutistega kõigis inimtegevuse valdkondades,

      ● teaduslike avastustega,

      ● tööstusdisainilahendustega,

      ● kaubamärkide, teenindusmärkide ja kaubanduslike nimedega,

      ● kaitsega kõlvatu konkurentsi vastu,

      ● kõikide teiste õigustega, mis tulenevad intellektuaalsest tegevusest tööstuse, teaduse, kirjanduse ja kunsti valdkonnas.

      Intellektuaalomandi õigused jagunevad kolme suurde valdkonda, millest kaks hõlmavad autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi ning kolmas tööstusomandi kaitset. Autoriõiguse seadus tagab originaalse intellektuaalse töö kaitse, mis takistab selle kopeerimist ja ebaratsionaalset kasutamist ilma autoriõiguse omaniku loata. Intellektuaalomandi õigused on reguleeritud riiklike seadustega, kuid järelevalve tagab Ülemaailmne Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (World Intellectual Property Organization, WIPO).

      Üleminek digitaalsele informatsioonile on esile kutsunud palju probleeme kirjandus-, kunsti- ja teadusteoste kasutamisel, sest alati pole selge, mis on digitaalne „koopia“. Lahendust otsitakse küsimustele, mis on seotud trükiste massilise digiteerimise programmide ja niisuguste materjalide (eriti vanemate fotode) digiteerimisega, mille autoreid pole võimalik kindlaks määrata või nendega kontakti saada. Sellised materjalid tähistatakse märksõnaga orbteos (orphan work) ja nende õiguspärase kasutamise tagamiseks on välja töötatud reeglid (Directive 2012/28 EU; US Copyright Office. Orphan Works and Mass Digitization. June 2015). Raamatukogusõnastik defineerib orbteost kui teost (raamat, ajaleht vm kirjutisena avaldatud teos, film, fonogramm), mille autoriõiguse kaitse tähtaeg ei ole lõppenud, kuid mille õiguste omajat ei ole olnud võimalik tuvastada või leida. Orbteoste kasutamine on Eestis reguleeritud autoriõiguse seadusega.

      Teiseks valdkonnaks on intellektuaalne vabadus, millega on seotud infovabadus, andmekaitse, privaatsus, usalduse kuritarvitamine ja tsensuur. Tegemist on väga keeruka problemaatikaga, sest see, mis ühele võib olla privaatsuse kaitse, võib teisele olla väljendusvabaduse tsensuur.

      Kolmas valdkond on seotud problemaatikaga, mis mõjutab dokumendikogude õiguslikku (juriidilist) staatust. Näitena võib tuua säilituseksemplari (legal deposit), mis on valmistaja või sissetooja poolt raamatukogudele tasuta loovutatav trükise, auvise või digidokumendi eksemplar. Regulatsioon määratleb näiteks, millal raamatukogud ja digiarhiivid võivad teha konkreetsed materjalid avalikkusele kättesaadavaks. Eestis seni kehtinud sundeksemplari seadus on asendatud säilituseksemplari seadusega, mille Riigikogu võttis vastu 15. juunil 2016 ja mis kehtib alates 1. jaanuarist 2017. Säilituseksemplari seaduse peamine eesmärk on ajakohastada Eesti kultuurile oluliste väljaannete loovutamist, kogumist ja säilitamist. Seadus arvestab digiarengut ning hõlmab väljaandeid, sõltumata nende vormist ja levitamise viisist – alates 2017. aastast ilmunud trükiseid ja filme ei pea enam eraldi digiteerima, sest digitaalne algmaterjal loovutatakse koos valminud väljaandega.

      Neljas õiguste valdkond keskendub digitaalses võrgukeskkonnas lisandunud nn infokuritegudele, mida nimetatakse küberkuritegudeks (nt hacking, phishing ja cyberstalking).

      Lisaks seadustele on rida informatsiooniga seotud väärtusi ja eetilisi standardeid, millel on väga oluline mõju sellele, kuidas informatsiooni ühiskonnas kasutatakse. Eetikat defineeritakse seletavates sõnaraamatutes tavaliselt kui moraalisüsteemi või käitumisreegleid. Peamised valdkonnad, mis on seotud infoeetikaga, on tsensuur ja intellektuaalne vabadus, privaatsus, usaldusväärsus ja andmekaitse, infoomandiõigus, avaliku informatsiooni kaubanduslik kasutamine, universaalne juurdepääs informatsioonile, infovaesus ja digitaalne lõhe. Infoeetika juhendmaterjalide peamine fookus on sellel, kuidas isikutega tuleb käituda, kuidas dokumente tuleb menetleda või kuidas teenuseid tuleb pakkuda. Infoeetika ja teaberessursside õiguslikke aspekte käsitletakse põhjalikumalt alapeatükis 3.1.5.

      Seadusandlik ja eetiline tegevusraamistik on infoühiskonna peamised toetavad infrastruktuurid.

      Käegakatsutavad infoühiskonna infrastruktuurid on tehnoloogilised ja organisatsioonilised. Tehnoloogilised infrastruktuurid on seotud tark- ja riistvaraga. Riiklik poliitika, mis toetab kiireid andme- ja infovõrke, kindlustades, et kõikjal on juurdepääs infovõrkudele, ja tagades juurdepääsu infovõrkudele ja arvutitele koolides, rahvaraamatukogudes jm, toetab otseselt infoühiskonna arengut. Siia kuuluvad ka e-valitsus ja e-kaubandus. Infoühiskonna oluline organisatsiooniline tugi on raamatukogu, mis aitab kaasa infoühiskonna arendamisele ning info- ja digitaalse pädevuse suurendamisele.

      Raamatukogusõnastik defineerib infostrateegiat kui tegevuskava ühiskonna või organisatsiooni informatiseerimiseks.

      Infopoliitika ja – strateegia tagavad tegevusraamistiku infojuhtimiseks ning infoühiskonna strateegiliste eesmärkide elluviimiseks. Infostrateegia määratleb, kuidas informatsiooni kogutakse, töödeldakse, säilitatakse, edastatakse ja kasutatakse.

      Infostrateegia on tavaliselt dokumentide kogum, mis keskendub peamiselt organisatsiooni informatsioonilisele arhitektuurile. Erinevalt varasematest infosüsteemide ja infotehnoloogia strateegiatest, mida eelkõige mõjutas tehnoloogiline

Скачать книгу