Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus

Скачать книгу

and Documentation Centres) toimetistes.

      Osa uurijaid leiab, et infoteaduse juured ulatuvad siiski märksa kaugemale kui 1955. aasta ning rõhutavad raamatukogude, raamatukogunduse ja bibliograafia olulist seost infoteadusega. Raamatukogunduse ja infoteaduse ühtsust toetavate käsitluste kohaselt võib infoteaduse juuri otsida juba Sumeri riigist ja infoteaduse institutsionaliseerumist nähakse raamatukogude tekkes.

      Infoteaduse ja bibliograafia seost rõhutavad uurijad näevad infoteaduse varaseid algeid Euroopa 19. sajandi dokumentalistikas ja viitavad 1895. aastal asutatud Rahvusvahelise Bibliograafia Instituudi (Institut International de Bibliographie) rajajatele, belgia teadlastele ja ühiskonnategelastele, Paul Otlet’le ja Henri La Fontaine’ile kui infoteaduse loojatele. Euroopa dokumentalistide tegevust peetakse nii professionaalseks kui ka sotsiaalseks nähtuseks: Otlet’ ja La Fontaine’i eesmärgiks oli luua dokumentide ühiskasutuse tehnoloogiad ja nad uskusid, et teadmiste jagamine ühiste dokumentide kaudu on oluline samm globaalse rahu saavutamiseks. Otlet tegi 1905. aastal artiklis „Informatsiooni ja dokumentatsiooni majanduslikult otstarbekas korraldamine“ („L’organisation rationale de I’information et de la documentation en matière economique“) ettepaneku ühendada teaduslike dokumentide kogumine, töötlemine, säilitamine, otsing ja levitamine nimetuse „dokumentatsioon“ (documentation) alla. Tänapäeval mõistetakse dokumentatsiooni all süstematiseeritud dokumentide kogumit; dokumentide koostamise, töötlemise, säilitamise ja paljundamisega tegelevat koolitusvaldkonda nimetatakse dokumendiõpetuseks või dokumentalistikaks.

      Enamik infoteaduse uurijaid on üksmeelel, et infoteaduse arengule ja levikule aitas kaasa Infoteadlaste Instituudi (Institute of Information Scientists) loomine Ühendkuningriigis 1958. aastal. Instituuti kuulusid eri teadusalade esindajad, kelle põhiülesandeks sai teadusliku informatsiooni kogumine, töötlemine ja edastamine teadlastele, kes töötasid uurimis- ja arendusasutustes ning tööstuses. Instituudi töötajad nimetasid end infoteadlasteks, sest taheti rõhutada teadusliku informatsiooni ja kommunikatsiooniprotsesside uurimisega tegelevate teadlaste ning laboratooriumides töötavate teadlaste vahelist erinevust.

      INFOTEADUSE OLEMUS

      Arutelu infoteaduse olemuse üle on sama vana kui distsipliin ise. Ameerika uurija William Paisley (1990) on kirjutanud ühe põhjalikuma infoteaduse sotsiaalsest funktsioonist lähtuva infoteaduse olemuse käsitluse, mida ta nimetas tegevuspoliitika raamistikuks. Ta on iseloomustanud infoteadust kui praktilise tegevuse teenistuses olevat distsipliini. Infoteaduse institutsionaalne kontekst hõlmab tema käsitluse kohaselt koolitust raamatukogunduse ja infoteadusliku uurimistöö tarbeks, inforessursside korraldamist ja teenuste pakkumist ning uute infosüsteemide ja – toodete arendamist. Paisley väidab, et institutsionaalses kontekstis on infoteaduse ülesanne genereerida teadmisi, mis suunavad infoasutusi nende eesmärkide täitmisel. Selline uurimistegevus aitab kujundada ja teostada infoasutuste tegevuspoliitikat ning hinnata nende tegevuse tulemusi. Kuigi infoteadust võib käsitleda ka teistes kontekstides (nt epistemoloogilises), usub Paisley, et enamik raamatukogu- ja infoteaduse uurimiskogukonnast toetab tegevuspoliitika raamistikku. Tema käsitluse järgi on infoteadus kui uurimisvaldkond piiritletud eelkõige panusega erialasesse praktikasse ning infoteaduse peamised eesmärgid ja kontseptsioonid ning põhiprobleemid sõnastatakse lähtuvalt erialakogukonna vajadustest.

      Tampere ülikooli professor Pertti Vakkari (1994) ei toetanud eelnevalt kirjeldatud arusaama infoteaduse olemusest. Tema arvates on sellisel juhul teadustöö eesmärgiks soovituste andmine erialasele praktikale ja see ei soodusta teaduslike teadmiste kasvu. Teadlasi vaadeldakse sellises käsitluses kui otsuste vastuvõtjaid või nõustajaid. Vakkari eelistab arusaama, et infoteadusalast uurimistegevust nähakse kui süstemaatilist püüdlust saada uusi teadmisi ja sealjuures on teadlane eelkõige tõeotsija. Samal ajal ei eitanud ta siiski asjaolu, et teadus annab aluse ratsionaalsete otsuste vastuvõtmiseks ja praktiliseks tegevuseks.

      Infoteadusliku uurimistegevuse ja erialase praktika vahel on tihe seos, mis väljendab infoteaduse rakenduslikku olemust ning teoreetilise ja praktilise tegevuse ühtsust. Fakt, et kutsetegevused ja – oskused põhinevad suures osas teadustegevuse tulemustel, ei tähenda, et elukutse ise muutuks teaduseks. Vakkari (1994) rõhutab, et tuleb teha vahet elukutse, erialase tegevuse, erialaoskuste ja teaduse vahel, mis aitab loetletud valdkondi täiustada.

      Ameerika infoteadlane Francis L. Miksa (1992) on märkinud, et infoteaduse arengus eristuvad selgelt raamatukogu ja informatsiooni paradigma. Samal ajal ei välista ta ka muude paradigmade olemasolu. Terminiga „paradigma“ tähistab Miksa ideekogumit, mis väljendab seda, mida peetakse keskseks nähtuseks raamatukogunduse ja infoteaduse valdkonnas ning mis moodustab konkreetse valdkonna süstemaatiliste teadmiste ja uurimistegevuse tugiraamistiku.

      Raamatukoguparadigma keskmes on raamatukogu, mida on vaadeldud kui selgelt määratletud ja unikaalset sotsiaalset organisatsiooni. See paradigma sai tõuke 1920.–1930. aastatel Chicago Ülikooli raamatukogukoolis (University of Chicago Graduate Library School) tehtud uuringutest, mis lähtusid sotsioloogia ja kasvatusteaduste metodoloogiast ja uurimisideedest. Raamatukogu kõige olulisem funktsioon oli seotud kogude ja hoonetega ning peamine eesmärk oli teha inforessursid avalikkusele kättesaadavaks. Sekundaarse tähtsusega ülesanded olid kogude kujundamine, korraldus ja säilitamine, samuti sobilike vahendite ja abi tagamine infootsinguks ning raamatukogu kasutamiseks. Olulisel kohal raamatukoguparadigmas oli erialaspetsialistide koolitamine ja erialauuringud.

      Miksa leidis, et raamatukoguparadigma rõhutab raamatukogu rolli ühiskonnas ning toetab ühiskonna kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi. Juhul kui inimesed võtavad omaks ja kasutavad oma igapäevaelu toimingutes raamatukogus säilitatavates teavikutes talletatud korrastatud sotsiaalseid teadmisi, st kui sotsiaalsed teadmised, mis sisalduvad raamatukoguteavikutes, jõuavad efektiivselt raamatukogu kasutajateni, aitab raamatukogu kaasa ühiskonna sotsiaalsetele ja kultuurilistele muutustele. Raamatukoguparadigmas oli oluline koht lugemisel, mille olulisimad tulemused on haridus ja sotsialiseerumine, mis soodustavad isiklike ja sotsiaalsete probleemide lahendamist ning uute teadmiste loomist. Seega peab see paradigma raamatukogu väga oluliseks sotsiaalseks organisatsiooniks, mis toetab kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi. Miksa usub, et raamatukoguparadigma mõjutab tähelepanuväärselt raamatukoguhoidjate tegevust ja keelekasutust oma tegevuste kirjeldamisel.

      Informatsiooniparadigma keskseks mõisteks on informatsioon. See paradigma keskendub infoliikumisele infosüsteemides, milles infotarbija päringutele vastamiseks otsitakse ja edastatakse vastusena teadmisi esitavaid objekte ehk dokumente. See paradigma ei hõlma ainult raamatukogu kui infosüsteemi, vaid ka kõiki teisi organisatsioone, mida saab käsitleda infosüsteemina ja milles teadmisi esitavaid objekte otsitakse ja edastatakse vastusena infopäringutele. Kui raamatukoguparadigma rõhutab raamatukogu sotsiaalset rolli, siis informatsiooniparadigma keskendub infosüsteemide kommunikatiivsetele mehhanismidele ja raamatukogu on vaid infosüsteemi üheks näiteks.

      Miksa (1992) nägi mõlemas paradigmas puudusi: esimene ületähtsustab raamatukogu rolli sotsiaalsetes protsessides, teisel aga puudub sotsiaalne mõõde. Ta leiab, et kahe paradigma lihtne kombineerimine valdkonna nimetuses – raamatukogu- (I paradigma) ja infoteadus (II paradigma) – ei ole küllaldane ning rõhutab vajadust käsitluse järele, mis võimaldaks kahe paradigma piiranguid ületada.

      INFOTEADUSE DEFINITSIOONID

      Iga teadusvaldkonna täpse olemuse ja kõige olulisemad tunnused avab definitsioon. Ei ole olemas ühest infoteaduse definitsiooni. Infoteaduse mõistet kasutatakse eri moodi mitmes teadmiste valdkonnas ning uurijad järgivad eri arusaamu ja traditsioone. Seetõttu on tihtipeale ka teadlased, praktikud ja üliõpilased segaduses. Näiteks eksisteerivad raamatukogunduslikud ja dokumentalistikast lähtuvad, aga ka arvutikesksed infoteaduse käsitlused. Iisraeli infoteadlase Chaim Zinsi (2007) infoteadlaste hulgas tehtud Delfi uuring, mis selgitas välja 50 infoteaduse definitsiooni, on üks põhjalikumaid infoteaduse definitsioonide analüüse. Eri definitsioonid aitavad valdkonnast mitut moodi mõelda ja selle olemust paremini mõista. Järgnevalt tutvustame mõningaid infoteaduse definitsioone.

      Erialakirjanduses viidatakse sageli ameerika infoteadlase

Скачать книгу