Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus

Скачать книгу

(2006) on kriitiline tehnoloogilise aspekti ületähtsustamise osas ja leiab mitu küsitavust, mis teevad sellise vaatenurga lihtsustatuks. Esimene probleem on seotud mõõtmisega ja vastuste leidmisega järgmistele küsimustele: Kui palju info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat on ühiskonnas vaja, et saavutada infoühiskonna staatus? Millal ühiskond lakkab olemast industriaalühiskond ja sellest saab infoühiskond? Nendele küsimustele vastuseid otsides tekivad probleemid. Webster leiab, et tehnoloogilise aspekti ületähtsustamine ignoreerib ühiskonna teisi aspekte – sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist arengut. Ta seab kahtluse alla ka võimaluse defineerida mittesotsiaalse fenomeni – tehnoloogia – kaudu sotsiaalset maailma.

      Majanduslik vaatenurk. Majanduslik lähenemisviis infoühiskonnale seostab majanduskasvu infotegevusega ning infotööstuse ja infomajandusega. Selle vaatenurga kohaselt on tegemist infoühiskonnaga juhul, kui suurem osa majandusest on seotud infotööstusega ja mitte põllumajandusliku või tööstusliku tootmisega. Seda aspekti on rõhutanud ja arendanud Fritz Machlup ja Marc Porat.

      Porat’ (1978) arvates on infoühiskonda jõutud siis, kui peamised majandustegevused on seotud infokaupade ja – teenustega ning teisesed infoga. Machlup (1979) jaotab infotööstuse viide alagruppi:

      ● haridus (nt koolid, raamatukogud),

      ● meedia (nt raadio, televisioon),

      ● infotehnikatööstus (nt arvuti riistvara, muusikainstrumendid),

      ● infoteenused (nt õigus-, kindlustus-, meditsiiniteenused),

      ● teised infotegevused (nt uurimis- ja arendustöö).

      Igale alagrupile tuleb Machlupi arvates leida statistiline väärtus ning seejärel on võimalik hinnata infotööstuse osatähtsust rahvuslikus koguproduktis.

      Webster (2006) rõhutab, et tihtipeale on keeruline eristada infoga tegelemist mitteinfoga tegelemisest ning seetõttu jõuda õiglase ja täpse infotööstuse osa määratlemiseni rahvamajanduse kogutoodangus. Sellegipoolest on paljudes riikides välja töötatud infoühiskonna strateegilised arengukavad ja rõhutatakse, et infosfääris töötajate osakaal kasvab pidevalt. Infosfääri töötajaid on püütud näiteks jagada nelja rühma: info tootjad (teadlased); info käsitlejad (kontori-, firmade jt administratiivtöötajad); info jagajad (õpetajad, lektorid) ja infotehnikatöötajad (info automatiseeritud töötlemise ja kommunikatsioonisfääri töötajad).

      Infosektori tuumikusse on paigutatud raamatukogud, kirjastused, teabeagentuurid, ajakirjandusfirmad jm meediaettevõtted, meelelahutusettevõtted ja konsultatsioonifirmad ning infosektori äärealadele pangad, kindlustuskompaniid, arvutiteenuste firmad jms.

      Bawden ja Robinson (2012) peavad infoühiskonna majanduslikku vaatenurka kõige objektiivsemaks. Kui suurem osa majandustegevusest ja ühiskonna heaolust põhineb infopõhistel toodetel, siis on ilmselt mõistlik nimetada ka ühiskonda infoühiskonnaks. Majandusliku infoühiskonna kontseptsiooni esindaja, itaalia päritolu Oxfordi Ülikooli professor Luciano Floridi (2010) on märkinud, et maailma seitsmes juhtivas tööstusriigis, G7-sse kuuluvates riikides toimib infoühiskond, sest rohkem kui 70 % nende riikide sisemajanduse kogutoodangust moodustavad mittemateriaalsed varad. Majanduslik vaatenurk lähtub Machlupi, Druckeri ja Porat’ uuringutest ja see on edasi arendatud nn kolmikheeliksiks (triple helix) – teadmistepõhise majanduse mudeliks, mis rõhutab riigi, ülikoolide ja ettevõtete sünergilist tegevust.

      Kutse- või tööhõivealane vaatenurk. Seda vaatenurka toetavad eelkõige sotsioloogid. Kutse- või tööhõivealasest aspektist lähtudes saabub infoühiskond siis, kui rahvastiku enamus on hõivatud infosfääris. Selle idee üks esimesi propageerijaid oli 1960. aastatel Ameerika sotsioloog Daniel Bell oma postindustriaalse ühiskonna käsitlusega. Neid ideid on 1990. aastatel edasi arendanud saksa sotsioloog Nico Stehr teadmusühiskonna käsitluses, uurides, millises ulatuses nn mitteinformatsioonilised ametid on teadmistepõhised.

      Paljud silmapaistvad uurijad, nagu Robert B. Reich, Peter F. Drucker ja Manuel Castells, rõhutavad, et majandust juhivad inimesed, kelle peamiseks oskuseks on infokäsitlus. Terminid, mida nende tähistamiseks kasutatakse, varieeruvad, näiteks „sümbolanalüütikud“ (symbolic analysts), „teadmuseksperdid“ (knowledge experts). Sellegipoolest leiab Webster (2006), et ka sellest aspektist lähtudes on infoühiskonda raske täpselt piiritleda. Peamiseks probleemiks on osutunud „infotöö“ ja „infopõhiste toodete“ defineerimisraskused.

      Ruumiline vaatenurk. Ruumilise käsitluse keskmes on infovõrgud, millel on tohutu mõju organisatsioonidele nii ajalises kui ka ruumilises tähenduses. Infovõrkude kesksest rollist lähtudes nimetas hispaania sotsioloog Manuel Castells 1990. aastatel kogu ühiskonda võrguühiskonnaks (network society). See tähtsustab informatsiooni ja infovõrke, mis muudavad meie arusaama ajast ja kaugusest, ning muudavad ka seda, kuidas me käitume ja sotsiaalse elu aspektidega vastasmõjus oleme. Sotsiaalmeedia areng on seda aspekti veelgi võimendanud. Kuigi ilmselt ei vaidlusta keegi infovõrkude olulist rolli tänapäeva ühiskonnas, seab Webster kahtluse alla ka selle aspekti. Ta esitab küsimuse, miks peaks infovõrkude keskne roll ühiskonnas defineerima meie ühiskonna infoühiskonnana. Millal võib võrgustike ulatus viidata infoühiskonnale? Kas kaks telefoniühenduses olevat inimest on võrgustik? Kui palju arvuteid peab olema ühendatud võrku, et rääkida infoühiskonnast?

      Kultuuriline vaatenurk. Kultuuriline aspekt on Websteri arvates kõige kergemini tajutav, kuid kõige raskemini mõõdetav. Kultuuriline lähenemisviis väidab, et meie igapäevaelus kasvab tohutult info hulk ja informatsioon omab järjest suuremat mõju. Ta toob näidetena televisiooni, raadio, ajakirjanduse, kirjanduse, meelahutustööstuse, olme jm. Info tähendus laieneb ja infohulk, st kõik see, mida me tõlgendame infona, suureneb. Info ja märkide küllus viib aga paraku tähenduse kahanemisele. Me elame meediaküllases ühiskonnas ja tänapäeva kultuur on ilmselgelt palju rohkem informatsioonist mõjutatud kui varasemad. Sellised muutused panevad kultuurilise vaatenurga pooldajaid uskuma, et oleme sisenenud infoühiskonda. Sellise seisukoha pooldajateks peab Webster Baudrillardi ja Posterit. Paraku on raske infoühiskonda ka kultuurilisest aspektist täpselt määratleda.

      Webster (2006) leiab, et kõik viis vaatenurka ei ole siiski piisavalt välja arendatud. Olenemata sellest, kas tegemist on tehnoloogilise, majandusliku, kutse- või tööhõivealase, ruumilise või kultuurilise vaatenurgaga, ei ole selge, mis infoühiskonna moodustab ja miks seda käsitleda infoühiskonnana. Webster leiab, et enamik definitsioone keskendub kvantitatiivsetele, mitte infoühiskonna kvalitatiivsetele tunnustele.

      Bawden ja Robinson (2012) lisavad eelkirjeldatud käsitlustele infoühiskonna poliitilise vaatenurga. Sellisel juhul on informatsioon ja IKT problemaatika poliitiliste debattide ja tegevuste objekt nii lokaalsel, riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ka siin kerkib üles küsimus, kui palju arutelusid ja diskussioone on vaja, et ühiskonda nimetada infoühiskonnaks.

      Kokkuvõtvalt võib märkida, et infoühiskonnana on määratletud ühiskonda, kus kasutatakse laialdaselt infovõrke ja infotehnoloogiat, luuakse rohkesti info- ja kommunikatsioonitooteid ja – teenuseid ning kus on mitmekülgne infosisutööstus. Sellist määratlust on kasutanud näiteks Euroopa Komisjon ning see rõhutab kolme põhikomponenti: infotehnoloogia, telekommunikatsioon ja sisutööstus. Infoühiskonna mõiste kasutamist on uurijad vaadelnud ka viies ideaaltüübis (vt tabel 1.3).

      Tabel 1.3. Infoühiskonna mõiste kasutamise ideaaltüübid

      Eelnevad kirjeldused näitavad, millistest aspektidest lähtuvalt on viimase paarikümne aasta jooksul püütud infoühiskonda defineerida. Vaatamata sellele, et Websteri (2006) arvates on väga raske mõõta nn infoajastu saabumist, on uurijad üritanud seda siiski teha. Mitu ühiskonnateadlast on leidnud, et üleminek infoühiskonnale asetub 1990. aastate algusesse. Infoühiskonna probleemidena on välja toodud infoküllus ja infoängistus, infoväsimus,

Скачать книгу