Infoteadused teoorias ja praktikas - Sirje Virkus

Скачать книгу

informatsiooni hankimine (information acquisition),

      ● informatsiooni korraldamine ja säilitamine (information organization and storage),

      ● infotoodete ja – teenuste arendamine (development of information products and services),

      ● informatsiooni vahendamine, edastamine ja jagamine (information distribution) ning

      ● informatsiooni kasutamine (information use) (vt joonis 1.3).

      Infojuhtimine toetub organisatsiooni infopoliitikale, mis määrab

      ● informatsiooni kasutamise eesmärgid ja prioriteedid,

      ● infojuhtimissüsteemid,

      ● infojuhtimistehnoloogia,

      ● inforessursid ja nende juhtimise ressursid,

      ● infotegevuse ja teabe liikumise jälgimise ja hindamise kriteeriumid.

      Joonis 1.3. Choo (2002: 24) infojuhtimise mudel ehk infojuhtimistsükkel

      Austria Grazi Ülikooli uurija Christian Schlögl (2005) korraldas bibliomeetrilise uuringu, mille tulemusel eristusid selgelt kaks infojuhtimise suunda:

      ● infotehnoloogia juhtimine ehk tehnoloogiale orienteeritud infojuhtimine ja

      ● eksplitsiitse ja kodeeritud informatsiooni juhtimine ehk sisule orienteeritud infojuhtimine.

      Esimese infojuhtimise suunaga tegeleb infosüsteemide juhtimine ja saksa keeleruumi riikides majandusinformaatika (Wirtschaftsinformatik). Teise suunaga tegelevad raamatukogu- ja infoteadus (library and information science) ning dokumendihaldus (record management).

      Dokumendihalduse ja infoturbe protsessi hõlmavat valdkonda nimetatakse ka infohalduseks (information governance). Infohaldust võib käsitleda protsesside, rollide, põhimõtete, standardite ja mõõdikute kogumina, mis üheskoos tagavad informatsiooni tõhusa ja tulemusliku kasutamise ning seeläbi organisatsiooni eesmärkide täitmise.

      Infojuhtimise olulisteks koostisosadeks on briti uurija Elizabeth Orna (2004) pidanud infovajaduse väljaselgitamist, info hankimist eri allikatest, info organiseerimist ja säilitamist kiire leitavuse ja kasutamise tagamiseks, otsuste vastuvõtmist toetavate infotoodete ja – teenuste arendamist, keskkonnaseiret, informatsiooni edastamist infovajajaile ja informatsiooni eesmärgipärast kasutamist. Info hankimise, säilitamise, edastamise ja kasutamise väljaselgitamiseks ja analüüsimiseks korraldatakse organisatsioonides infoaudit. Infoaudit teeb kindlaks, kas organisatsiooni missiooni ja eesmärkide täitmiseks vajalik infotegevuse korraldus ja auditi käigus saadud andmed on vastavuses. Infoauditit kirjeldatakse põhjalikumalt alapeatükkides 2.5.4 ja 3.4.3.

      Seega lähtub infojuhtimine ideest, et informatsiooni käsitletakse kui ressurssi ning informatsioon ja informatsiooni sisaldavad dokumendid moodustavad kindlalt defineeritud protsesside ja etappidega informatsiooniahela või – tsükli. Infojuhtimine keskendub informatsiooniahelale ning kindlustab nii ahela iga lüli kui ka kogu ahela tervikliku efektiivse funktsioneerimise.

      Raamatukogusõnastik defineerib infojuhtimist kui organisatsiooni infopoliitika ja – strateegia väljatöötamist, sise- ja välisinfo ressursside kasutamist ja juhtimist organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks.

      Infojuhtimist on peamiselt käsitletud organisatsiooni seisukohalt, kuid üha enam pööratakse tähelepanu isiklikule infojuhtimisele, st sellele, kuidas üksikisik haldab ja kasutab informatsiooni. Nende aspektidega tegelevad nii infokäitumise kui ka infopädevuse valdkond, mida käsitletakse peatükis 2.2.

      Infojuhtimise tuntumateks teoreetikuteks on Toronto Ülikooli uurija Chun Wei Choo, kelle õpikud on aastakümneid olnud oluliseks allikaks infojuhtimise õpetamisel (nt Choo 1995, 2002, 2006, 2015) ning briti uurija Elizabeth Orna (2004). Infojuhtimise ajaloolisest arengust annavad hea ülevaate Alistair Black ja Rodney Brunt (1999), Alistair Black, Dave Muddiman ja Helen Plant (2007) ning Tom D. Wilson (2003). Elena Macevičiūtė ja Tom D. Wilson (2002) käsitlevad infojuhtimist uurimisvaldkonnana. Infojuhtimist käsitletakse põhjalikumalt peatükis 3.4.

      Termin teadmusjuhtimine võeti kasutusele 1980. aastate teisel poolel, kuid laialdasemalt hakkas see levima 1990. aastatel. Ka teadmusjuhtimise defineerimisel eksisteerib palju eri seisukohti. Rootsi uurija Gunnar Hedlund (1994) on märkinud, et teadmusjuhtimist võib käsitleda kui organisatsiooni teadmiste loomise, esitamise, säilitamise, edastamise, rakendamise ja kaitsmise protsessi. Briti teadlased Harry Scarbrough, Jacky Swan ja John Preston (1999) on defineerinud teadmusjuhtimist kui mis tahes protsessi või praktilist tegevust teadmiste loomiseks, omandamiseks, kogumiseks, jagamiseks ja kasutamiseks eesmärgiga tõhustada organisatsiooni tegevust ja õppimist. Eesti autorid Harri Roots, Ene-Silvia Sarv ja Krista Loogma (2008) on käsitlenud teadmusjuhtimist kui teadmiste loomise ja teadmusringluse protsessi juhtimist organisatsioonis. Nad leiavad, et teadmusjuhtimise idee tuumaks on teadmusringluse ja teadmuse avardumise tagamine organisatsioonis ning teadmusjuhtimises on oluline organisatsiooni struktuuriüksuste ja indiviidide haaratus nii vertikaalsetesse kui ka horisontaalsetesse teadmusvahetuse protsessidesse.

      Teadmusjuhtimist on defineeritud kui distsipliini, juhtimisstrateegiat või juhtimisideoloogiat, praktilist tegevust või teadmusega seotud protsesside (teadmusloome, teadmushõive, teadmuse jagamine ja rakendamine) kogumit. Teadmusjuhtimise juhtimispõhisel defineerimisel keskendutakse inimeste ja süsteemide interaktsioonile, organisatsioonikultuurile, eestvedamisele, motiveerimisele, koostööle, koostöövõrkudele ja õppivale organisatsioonile. Protsessipõhised definitsioonid pööravad tähelepanu teadmusjuhtimise protsesside efektiivsele korraldusele.

      Seega on teadmusjuhtimise tähelepanu keskmes teadmised ja teadmus, mis on tänapäeval kujunenud organisatsiooni olulisimaks ressursiks. Teadmusjuhtimise peamiseks eesmärgiks on luua tingimused teadmiste ja teadmuse tõhusaks loomiseks, hankimiseks, jagamiseks ja rakendamiseks organisatsioonis ning seeläbi soodustada organisatsiooni kiiret kohanemisvõimet välis- ja sisekeskkonna muutustega ning tõsta organisatsiooni toimimise edukust ja konkurentsivõimet. Kui informatsiooni on võimalik salvestada mitmesugustele andmekandjatele, siis teadmus on lahutamatult seotud inimestega. Teadmusjuhtimine aitab muuta töötaja personaalset teadmist organisatsiooni teadmuseks ning vajalikel teadmistel jõuda õigel ajal neid teadmisi vajavate inimesteni. Seeläbi võimaldab teadmusjuhtimine inimestel efektiivselt tegutseda, mis omakorda on vajalik organisatsiooni edukaks toimimiseks.

      Teadmusjuhtimise teoreetilisi aluseid käsitletakse peatükis 2.3 ja praktilisi aspekte peatükis 3.5.

      Nii „infojuhtimise“ kui ka „teadmusjuhtimise“ termini defineerimise teeb keerukaks asjaolu, et nii „informatsiooni“ kui ka „teadmisi“ ja „teadmust“ on väga erinevalt defineeritud. Termini knowledge management vasted eesti keeles on olnud nii „teadmusjuhtimine“, „teadmisjuhtimine“, „teadmiste juhtimine“, „teabejuhtimine“ kui ka „teabehaldus“.

      Tänapäeval kasutatakse organisatsioonilises kontekstis mõlemat sõna tihti koos – info- ja teadmusjuhtimine –, sest infojuhtimine ja teadmusjuhtimine on nii tihedalt läbi põimunud, et neid on kohati raske eristada, mõlemad on olulised organisatsiooni tõhusaks toimimiseks.

      Nonaka ja Takeuchi (1995) on kirjeldanud teadmusringluse nelja faasi või etappi – sotsialiseerimine, eksternaliseerimine, kombineerimine ja internaliseerimine – spiraalse korduva protsessina, mida iseloomustab väljendatud ja vaiketeadmuse dünaamiline vastasmõju. Teadmusringlus toimub nii üksikisiku, rühma kui ka organisatsiooni tasandil ning oluline on kõigi tasandite haaratus

Скачать книгу