ТОП просматриваемых книг сайта:
Infoteadused teoorias ja praktikas. Sirje Virkus
Читать онлайн.Название Infoteadused teoorias ja praktikas
Год выпуска 0
isbn 9789985588376
Автор произведения Sirje Virkus
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
1.5. Infoühiskond, teadmistepõhine ühiskond, infopoliitika, infostrateegia
Otsustused, mida raamatukogu- ja infotöötajad oma igapäevatöös teevad, on suurelt jaolt mõjutatud sellest, millisena nad tajuvad ühiskonda, milles nad elavad ja töötavad. Teadmiste kiire kasv, organisatsioonide keerukamaks muutumine, nende geograafiliste piiride avardumine ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kiire areng on haaranud paljud riigid põhjalike muutuste jadasse. Eri valdkondade teadlaste arvates on just digitaalse tehnoloogia tormiline areng toimuvatest muutustest üks tähtsamaid, sest see mõjutab meie suhteid, elulaadi ja kogu ühiskonda märksa enam kui mis tahes muu faktor. Uue murrangulise ajajärgu tähistamiseks on kasutatud eri nimetusi. On räägitud teisest tööstuslikust revolutsioonist, postindustriaalsest ühiskonnast (nt Daniel Bell), personalistlikust ühiskonnast, teadusressursiga ühiskonnast, infoparadigmast, tehnotroonilisest ühiskonnast (nt Zbigniew Brzezinski), võrguühiskonnast, informatsioonilisest arenguviisist (nt Manuel Castells), riskiühiskonnast (nt Ulrich Beck) või lihtsalt komputeriseerimisest. Seega on ühiskond, kus me elame, köitnud paljude teoreetikute tähelepanu.
Informatsioonil ja teadmistel on otsustav tähtsus tänapäeva ühiskonnakäsitlustes. Informatsiooni praktiline väärtus probleemide lahendamisel, otsuste vastuvõtmisel ja igapäevaeluga toimetulekul on selge igaühele ning arvatakse, et kõik riigid liiguvad, kuigi erineva kiirusega, infoühiskonna poole. Infoühiskonna realiseerimisele kaasaaitamist on oma arenguplaanides rõhutanud paljud asutused ja organisatsioonid ning see kajastub Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu, UNESCO, OECD jpt sõnavaras ja tegevusplaanides. Ka Eesti Riigikogu kiitis 1998. aastal heaks esimese sellesuunalise alusdokumendi – „Eesti infopoliitika põhialused“.
Infoühiskonna kontseptsioon tekkis möödunud sajandi 1960. aastate teisel poolel. Austria-ameerika majandusteadlane Fritz Machlup esitas termini „teabetööstus“ (knowledge industry) 1962. aastal oma raamatus „Teadmiste tootmine ja levik Ameerika Ühendriikides“ („The Production and Distribution of Knowledge in the United States“). Termini „infotööstused“ (information industries) esitas 1969. aastal Austria päritolu ameerika juhtimisteadlane, – konsultant ja kirjanik Peter F. Drucker. Termin „infoühiskond“ (information society) võeti kasutusele Jaapanis ja seda kasutas esmakordselt 1972. aastal jaapanlane Yoneji Masuda (jpn johoka shakai – 情報社会). Mõiste tegid rahvusvaheliselt tuntuks Stanfordi Ülikooli uurijad Marc Porat ja Edwin Parker, kes aastatel 1975–1977 teostasid Ameerika Ühendriikide kaubandusministeeriumile uuringu, milles analüüsiti infosektori struktuuri ja arengutendentse Ameerika Ühendriikide tööstuses. Uuringus rõhutati, et arvutite kasutuselevõtu tulemusena toimunud revolutsioon infotööstuses on samaväärse tähendusega kui aurumasina leiutamisest alanud tööstusrevolutsioon.
Mitme infotehnoloogiast kirjutava autori arvates algas inforevolutsioon 1970. aastate algul loodud mikroprotsessori levikust. Seega on räägitud ka mikroprotsessorrevolutsioonist, kuna see on kujunenud tehnoloogilise pöörde sümboliks. Mikroprotsessor tegi võimalikuks tõeliselt hajutatud infosüsteemid ja automatiseerimise odavnemise.
Infoühiskonna tuntumatest prognoosijatest tuleb märkida Yoneji Masudat, Alvin Tofflerit ja John Naisbitti. Toffler (1970) võrdles ühiskonna arengut kolme järjestikuse lainega:
● I laine tähistas agraarühiskonna sündi: valitsev tootmisharu oli põllumajandus, millega tegeles enamik inimesi;
● II laine tähistas industriaalühiskonna sündi: töökoht eraldus elukohast, tööülesanded hakkasid spetsialiseeruma ja valdav osa inimesi oli seotud ekstensiivse tööstusliku tootmisega;
● III laine iseloomustas tänapäeva maailmas toimuvaid protsesse ja tähistas infoühiskonna sündi.
Kui II laine puhul eraldusid töö- ja elukoht, siis III laine pakub hoopis vastupidist võimalust. Infoühiskonnas on olulisim informatsiooni tootmine, mis on muutnud märgatavalt nii ühiskonna ülesehitust kui ka selle liikmete elukorraldust. See on ühiskond, kus toorme nappus ning teaduse ja tehnika ülikiire areng nõuavad ressursse säästvat tootmist ja esiplaanile tõuseb informatsioon.
1990. aastatel on infoühiskonna mõiste saanud endale võistlejaid: pakutud on selliseid ühiskondlikke muutusi kajastavad mõisteid nagu meediaühiskond, võrguühiskond, õpiühiskond, know-how-ühiskond, ökointelligentne ühiskond ja interaktiivne ühiskond. Lisaks loetletutele on kasutatud ka sotsioloogilise rõhuasetusega mõisteid, nagu postmodernistlik ühiskond, ja teatud keskseid arengujooni rõhutavaid mõisteid, nagu tehnokapitalism ja ebakindluse kapitalism. Kõik eelnimetatud peegeldavad globaalset ja kiiret muutuste protsessi. Poliitikute ja valitsusjuhtide tähelepanu keskmesse on nihkunud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, mille abil loodetakse saavutada riigi majanduskasvu, parandada organisatsioonide konkurentsivõimet, intensiivistada valitsus- ja teenindusvaldkondade arendamist ning tõsta rahva elatustaset.
On selge, et informatsioonil ja teadmistel peab olema otsustav tähtsus ühiskonna arengus, kui ühiskonnavorm saab selle järgi nime. Infoühiskonna käsitlused, ükskõik millist nime need ka kannavad, võib briti teadlase Frank Websteri (2006) arvates kõige üldisemalt jaotada kahte suurde rühma. Ühes rühmas on teoreetikud, kes väidavad, et eelmisest ühiskonnast on välja kasvanud uus ühiskonnatüüp. Need teoreetikud tavatsevad uut ühiskonda iseloomustada järgmiselt:
● postindustrialism (post-industrialism) (nt Daniel Bell ja tema järgijad),
● postmodernism (postmodernism) (nt Jean Baudrillard, Mark Poster, Paul Virilio),
● paindlik spetsialiseerumine (flexible specialization) (nt Michael Piore, Charles Sabel, Larry Hirschhorn),
● informatsiooniline arenguviis (informational mode of development) (nt Manuel Castells).
Teise rühma kuuluvad teoreetikud, kes rõhutavad jätkuvat arengut ning kasutavad uuest ühiskonnaperioodist rääkides järgmisi termineid ja teooriaid:
● neomarksism (neo-Marxism) (nt Herbert Schiller),
● regulatsiooniteooria (regulation theory) (nt Michel Aglietta, Alain Lipietz),
● paindlik akumulatsioon (flexible accumulation) (nt David Harvey),
● refleksiivne moderniseerimine (reflexive modernization) (nt Anthony Giddens),
● avalik sfäär (public sphere) (nt Jürgen Habermas, Nicholas Garnham).
Infoühiskonna problemaatikaga on tegelenud ka infoteadlased (nt Gernot Wersig, John Feather ja Jason Farradane).
Mõni uurija on paigutanud industriaal- ja infoühiskonna vahele veel nn teenindusühiskonna, teised samastanud postindustriaalset ühiskonda infoühiskonnaga. Postindustriaalse ühiskonna käsitlus on pälvinud teravat kriitikat, sest leitakse, et see ei ava uue ühiskonnatüübi põhijooni. Infoühiskonna kontseptsiooni on siiski respekteeritud kui üht terviklikumat tulevikukäsitlust.
Infoühiskonnast on paljude autorite arvates räägitud siiski kahjuks liiga üldsõnaliselt ja deklaratiivselt, sealjuures täpsustamata, millal saab ühiskonda defineerida kui infoühiskonda. Infoühiskonna mõistele on antud palju määratlusi. Webster (2006) on eristanud infoühiskonna defineerimisel viit peamist vaatenurka: tehnoloogilist, majanduslikku, kutse- või tööhõivealast, ruumilist ja kultuurilist.
Tehnoloogiline vaatenurk. Kõige populaarsemaks viisiks on defineerida infoühiskonda tehnoloogiast lähtuvalt. Tehnoloogiline vaatenurk rõhutab 1970. aastate lõpul domineerivaks muutunud tehnoloogilist innovatsiooni. Vajadus informatsiooni töötlemise, säilitamise ja edastamise järele on viinud infotehnoloogia kasutamiseni igas eluvaldkonnas. Infotehnoloogia on odavnenud ja muutunud meie igapäevaelu hädavajalikuks koostisosaks. Uus tehnoloogia on kõige silmanähtavam indikaator, mis eristab uut ajajärku eelnenust ning on tehnoloogilise suuna analüütikute arvates kõige selgem signaal infoühiskonna saabumisest.