ТОП просматриваемых книг сайта:
Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel
Год выпуска 0
isbn 9789949882755
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Jõudsin oma esimesel ITFi täiskasvanute turniiril, 10000-dollarilise auhinnafondiga BLRT Openil kohe finaali. Kadriorg, 3. juuli 1999.
Kaotan tollel mälestusväärsel 1999. aastal üldse ainult kaks tähtsat mängu. Tallinnas Kadriorus jään ma oma elu esimeses ITFi täiskasvanute turniiri finaalis alla ukrainlannale Anna Zaporožanovale 3:6, 3:6 ja Itaalias Sanremos kaotan 14aastaste tüdrukute Euroopa meistrivõistluste finaalis üle noatera tšehhitar Petra Cetkovskále 6:3, 3:6, 4:6.
Tallinnas murrab mind väsimus. Ma olen nädala jooksul pidanud tugevate täiskasvanud naiste vastu järjest kuus rasket mängu. 14aastasele tüdrukule on see tõsine katsumus. Raske on end finaaliks veel kord kokku võtta, allajäämine on mingis mõttes paratamatu ja sellega tuleb lihtsalt leppida. Sanremo kaotus seevastu jääb kauaks hinge kriipima. Mänguklassilt pole ma vastasest kehvem, puudu jääb üksnes õnnest ja kogemustest. Euroopa meistritiitel on Sanremos minust ainult paari täpse löögi kaugusel. Otsustaval hetkel aitab Cetkovskát kahjuks ka kohtuniku ilmne viga, mis mind rööpast välja viib. Külm närv on muidu üks mu suuremaid trumpe. Noorteklassis olen ma ainult ühe korra mängu ajal reketi puruks löönud. See juhtus 14aastaselt Hollandis, kui ma ei suutnud üht matšpalli kätte saada. Kui kohtunik hoiatuse tegi ja küsis, kas ma vajan psühholoogi abi, siis valetasin, et libisesin ja kukkusin.
Mul pole enamasti mingit vahet, kas ma mängin tähtsal või vähetähtsal turniiril, kas vastane on tugev või nõrk, kas mängus on turniiri esimene punkt või finaali matšpall. Igapäevaelus olen ma enda meelest päris emotsionaalne tüdruk, kuid platsil mul justkui polegi närve, miski ei vii mind endast välja. Tavaliselt mängin ma ühtviisi rahulikult ja keskendunult igas olukorras, aga paraku on just Sanremo finaal Cetkovská vastu üks väheseid kohti, kus närvid mind alt veavad.
Pärast nii edukat hooaega kerkib kõigi huulile loomulikult küsimus, mis saab edasi. Ma olen kodustest konkurentidest küll kogu aeg üle olnud, aga minu senised rahvusvahelised saavutused pole varem andnud põhjust helesinisteks unistusteks. Nüüd hakkab ajakirjanikke üha rohkem huvitama minu tulevik. Millised on järgmise aasta plaanid? Millal hakkad mängima naiste turniiridel? Kas Haapsalu jääb varsti kitsaks?
Toomas Leius (Sõnumileht, 12.10.1999):
„Küsimuste küsimus on, mis teed läheb Kanepi tiim. Aeg kulub väga kiiresti, tänane neljateistkümnene on varsti juba naiste tennises, kus tase ja mängijatele esitatavad nõudmised teised. Omaealiste nõrgemad turniirid ei paku Kaiale enam midagi, tal on vaja järjest tugevamaid turniire. Omad piirid seab raha, sest tennises on ülesmäge liikumine väga kulukas. Kaial on hea silm ja mängutunnetus. Ta teab täpselt, kuhu ja kuidas lüüa. Jälgin huviga tüdruku arengut ja piire ma esialgu ei näe.”
Ma olen parajasti kiires kasvueas. Iga kuu tuleb pikkust juurde seitse millimeetrit ja nii kestab see terve aasta. 1999. aasta kevadel olen ma 171, sügisel juba 175 sentimeetrit pikk ja kasvan muudkui edasi. Isa ennustab vanemate õdede kunagiste mõõtmistulemuste põhjal, et ma sirgun koguni 189 sentimeetri pikkuseks nagu naiste tennise hiiglane Lindsay Davenport. Päris nii see siiski ei lähe. Täiskasvanuna jään ma lõpuks pidama 181 sentimeetri juurde, aga 1999. aasta sügisel näen ma välja pikk ja peenike nagu talv läbi keldris hoitud kartuli idu. Ainult hüppenööri, „antli” ja reketiga ei saa mu kehaline ettevalmistus enam piirduda. Vaja on ka lihaseid, mis välja veninud luid koos hoiaksid.
Sellel fotol olen ma 185-sentimeetrisest Kadrist veel pool pead lühem. Isa ennustas Kadri kunagiste mõõtmistulemuste põhjal, et ma kasvan õest pikemaks, aga lõpuks jäin ma talle ikkagi 4 sentimeetriga alla. Miami, detsember 2000.
Lindsay Davenport ja Martina Hingis. Noorteklassis seadis treener Tiit Kivistik mulle ikka eeskujuks tollast esinumbrit Martina Hingist, aga hiljem täiskasvanute seas tõid mulle rohkem edu Lindsay Davenporti trumbid: võimas serv ja tugevad tagajoonelöögid.
Minuga samal ajal ja samas tempos kasvab ja areneb ka naiste tennis. Mõne napi aastaga muutub see mäng tundmatuseni. 1990. aastate lõpus ei tee enam ilma Martina Navrátilová ja Jana Novotná tüüpi mängijad, kes iga servi järel kohe võrku tormavad. Uute grafiitreketitega ja kunstkiust keeltega saab palju tugevamini ja täpsemini lüüa. Nooremad mängijad naelutavad vastase oma võimsate löökidega tagajoonele. Kui keegi üritabki sealt veel võrku tungida, siis lüüakse pall temast jõuga mööda.
Nagu paljudes teisteski sportmängudes, muutuvad ka naiste tennises üha tähtsamaks jõud ja kiirus. Aina suuremat rolli mängib üldfüüsiline ettevalmistus. Martina Hingis on oma osava ja targa üleväljamänguga küll veel edetabeli tipus, kuid atleetlikud tagajoonehaamrid Amélie Mauresmo, Lindsay Davenport ja õed Williamsid astuvad talle juba väga tugevasti kandadele.
Kivistik pole meile Uuemõisas kunagi üldkehalist trenni teinud. Kogu meie füüsiline ettevalmistus piirdub hüppenööri ja „antliga”. Küllap on see tol ajal nõnda kombeks mujalgi Eestis, vastasel korral oleksime ju teistest nõrgemad ja aeglasemad.
Toomas Leius (raamatu autoritele, 25.04.2017):
„1999. aastal kommenteerisin ma koos Toomas Ubaga Wimbledoni finaali, kui Lindsay Davenport tegi Steffi Grafile ära nii, et polnud mingit variantigi. Ma ütlesin siis, et Kaial on Davenporti jõud ja Hingise mõistus. Aga tegelikult oli see Kivistiku mõistus. Kivistik on üks kõige rohkem spordist teadev inimene terves Eestis. Tema häda oli see, et ta ei teinud Kaiale füüsilist. Kivistik arvas, et tema asi on õpetada ainult tennist, ja et Kaia isa hoolitseb kõige muu eest.”
1998. aasta maikuus hüppan ma kooli kergejõustikuvõistlustel kaugust 3.98, viskan palli 40 meetrit, jooksen 60 meetrit 8.22 ja 400 meetrit 1.09.27. Need pole 12aastase tüdruku kohta üldse pahad tulemused, aga vajadus korraliku üldkehalise ettevalmistuse järele muutub siiski üha ilmsemaks. Päevselgeks saab see siis, kui ma hakkan võistlema Euroopa parimate noortega. Paljud neist on minust tugevamad ja kiiremad just tänu heale üldkehalisele ettevalmistusele.
Sellest saavad aru mu vanemad ja sellest saab aru ka Kivistik. 1999. aasta sügisel räägib ta Õhtulehele: „Lisaks erialasele treeningule on nüüdo tsustav tähtsus Kaia üldkehalisel ettevalmistusel. Kaial tuleb tugevdada ühtlaselt kogu skeletti, kõiki lihasrühmi. Jõuharjutuste doseerimine on peenike kunst, üle pingutada ei tohi kusagil, sest vastasel korral võib alguse saada mõni krooniline häda. Tänapäeva tennis on atleetlik mäng, kus füüsiline jõud koos stardikiiruse ja osavusega on suure tähtsusega. Eesmärgiks pole Serena Williamsi taoline lihasmägi, aga järjest tugevamad turniirid nõuavad oma.”
Haapsalust pole ühtki sobivat treenerit võtta ja Kivistik kutsub Tallinnast mind treenima endise kolmikhüppaja Jaan Pelmase. Hiljem, kui käime juba Rootsis mängimas, leiab ta sealt Norra mäesuusakoondise üldfüüsilise ettevalmistuse treeneri, kes koostab mulle treeningkava ja on valmis ka edaspidi näpunäiteid jagama. Nende kavade järgi harjutan ma koos emaga, aga isa ei jää sellega siiski päris rahule. Ta hakkab mulle ise üldfüüsilise treenerit otsima ja leiab selle lõpuks Haapsalu külje alt Pullapäält.
Kangitrenn jäägrite kasarmus
Kunagi seisis selle maja väravas 23millimeetrine lennukikahur, mille Tartu kaitseliitlased olid ühest Vene sõjaväeosast pihta pannud. Kümned noored mehed elasid siin siis nagu kilud karbis, voodite vahel seintel rippumas lahingumoonaga laetud automaadid ja paljaste naiste pildid.
Veel enne seda, okupatsiooni ajal, oli siin salajane sidekeskus ja pealtkuulamisjaam. Vene vägede poolt maha jäetud territoorium on antenne ja kaablijuppe täis veel hiljemgi, kui Läänemaa vabatahtlik jäägrikompanii need hooned üle võtab ja end siin sisse seab.
1993. aasta suvel, kui jäägrid valitsuse vastu mässu tõstavad, saab see maja üle Eesti kuulsaks. Siin asub jäägrite kasarmu,