LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Taavi Tuisk, aasta vanem Ott Saareväli ja mina.

      Saatuse ja juhuse tahtel on Eesti parim noortetreener ja Eesti üks paremaid tennisehalle korraga ainult meie kolme päralt. Kivistikul ei ole Haapsalus rohkem õpilasi peale meie ja Külvaja kolhoosi heinaküünis pole ka eriti tennisehuvilisi peale meie. Mõned endised KEKi töötajad, teiste seas ka minu vanemad, käivad veel vahel palli toksimas, kuid enamasti on hall tühi ja me saame trenni teha just siis, kui tahame.

      Kivistik võtab lihtsalt taskust võtme, keerab tennisehalli ukse lukust lahti ja me saame segamatult harjutada just nii palju, kui me jaksame ja ta vajalikuks peab.

      Kuna Kivistikul muud tööd peale meie õpetamise pole, siis pühendub ta jäägitult meile. Suuremate rahvusvaheliste turniiride ajal kutsub ta meid sageli endale koju külla. Siis vaatame telekast koos mõnda tähtsat mängu ja arutame seda omavahel.

      Jaak Kanepi (Postimees, 13.08.2001):

      „Üks treener seab oma elu õpilase järgi, teine kantseldab rühma, mille liikmed peavad sättima end juhendaja järgi. Tundub, et Kaial on treener, mitte ta ei kuulu lihtsalt Kivistiku gruppi. Vähe on inimesi, kes on nõus oma hinge andma tööle ja leppima ennast teostades väiksema palgaga. Ta tahab olla treener, mitte palgatööline.”

      Kivistik on heas mõttes fanaatiline treener ja meie saavutused näitavad, et tennises võib töö maksta palju rohkem kui anne. See pole kuidagi võimalik, et väikesest Haapsalust on just meie väikesesse trennirühma sattunud Eesti kolm kõige andekamat last. Aga ometi saab minust Kivistiku käe all maailma noorte esireket, Taavi Tuisk on läbi kõikide vanuseklasside Eesti noorte esireket ja Ott Saareväli on Eesti noorte edetabelis enamasti esimese nelja seas.

      Ideaalse õpilase mõõdupuu

      Esimese sissekande oma esimesse treeningpäevikusse teen ma 7. juunil 1995. See on laste spordikoolidele trükitud spetsiaalne klade, mille kaanel ilutseb uhke kiri: „Tennisisti treeningpäevik”.

      Kolm päeva enne oma 10. sünnipäeva kirjutan ma ülesannete lahtrisse: „Pean tegema antliga serviliigutusi. Antliga eeskätt sirge käega eest läbi kükiga.”

      Elame perega siis juba Haapsalus VäikeLiiva tänaval oma majas, mitte enam Kastani tänaval KEKi korteris. Ma olen äsja lõpetanud Haapsalu Linna Algkooli kolmanda klassi ja valmistun pärast veidi rohkem kui aasta otsa kestnud tõsiseid tennisetrenne elu esimesteks võistlusteks. Küllap on see ka põhjus, miks Kivistik käsib mul hakata päevikut pidama.

      Kummalisel kombel ei tee ma oma turniiridebüüti kodumaal, vaid hoopis Soomes, kuhu Kivistik meie trennirühma 1995. aasta juunis võistlema viib. Ta on Soomes Mikkelis treeneritööd teinud ja kasutab meile mänguvõimaluste loomiseks ära oma vanu tutvusi. Mõne võistlusmängu olen ma juba pidanud, aga ühelgi suuremal lasteturniiril pole ma kuni selle Soomesõiduni käinud. Ma olen ju ainult natuke üle aasta tõsisemalt harjutanud ja tol ajal ei peeta Eestis sisehooajal lasteturniire nii sageli nagu tänapäeval. Siseväljakuid on väga vähe ja lasteturniirideks jagub neid harva.

      Uuemõisa liivaväljak nr 1. Siin veetsin ma oma suved. Aga mitte ainult mina. Sellel väljakul on trenni teinud teinegi Eestist sirgunud maailma esisaja mängija Andres Võsand.

      Loosi tahtel satun ma Soomes oma elu esimesel välismaisel turniiril vastamisi tüdrukuga, kellest saab hiljem samuti tuntud mängija. Piia Suomalainen kuulub nii noorteklassis kui ka täiskasvanuna aastaid Soome tippu, ta esindab oma kodumaad palju kordi Fed Cupil1ja kerkib WTA2edetabelis 356. kohale. Ta on minust aasta vanem ja võidab mind meie esimesel jõuproovil 9. juunil 1995 tulemusega 2:6, 6:2, 6:2.

      Ma kirjutan selle ajaloolise mängu kohta oma päevikusse: „Suomalainen – oli raske mäng, sest ma ei suutnud mängida. Oli toksimise mäng. Ta oli Soome edetabelis 4.”

      Nii karmile hooaja algusele järgnevad kodumaal kohe Nõmme meistrivõistlused, kus ma jõuan oma vanuseklassis kergelt finaali ja kaotan seal Marit Milgile.

      Sama kordub augustis Eesti noorte meistrivõistlustel. Ma võidan Eklassis (T10) hõbemedali, sest jään finaalis taas alla Marit Milgile. Minu trennikaaslane Taavi Tuisk saab poiste Dklassi (P12) üksikmängus samuti hõbeda ja tuleb paarismängus Eesti meistriks. Teine trennikaaslane Ott Saareväli saab 32 mängija seas 12. koha.

      Kivistik on meie edu üle nii uhke, et kirjutab sellest turniirist isegi Haapsalu ajalehes Lääne Elu. Minu sissekanded elu esimeste Eesti meistrivõistluste kohta on treeningpäevikus meeleolukad:

      – Oli kerge mäng. Võitsin 6:0, 6:0.

      – Oli ka päris kerge, kuid raskem kui esimene. Võitsin 6:0, 6:0.

      – Esimene sett oli raskem, kuid teine päris kerge ja mängu võitsin 6:0, 6:0.

      – Milk. Mängisin normaalselt, kuid ikkagi kaotasin 6:1, 6:3.

      Vanema õe Karini eeskujul käisin ma kümmekond korda ka ratsutamistrennis. Aga pärast üht kukkumist ei lubatud mul enam ratsutada.

      Praeguse Eesti esireketi Anett Kontaveidi poolõde Marit Milk ongi sel ja järgmise aastal minu ainus tõsine rivaal kodumaal. Teistest eakaaslastest olen ma peajagu üle. Kahjuks peab Marit ränga haiguse tõttu juba lapsena tennisest loobuma.

      Minu sedavõrd suur üleolek eakaaslastest ei saa olla muu kui visa harjutamise tulemus. Ma ei ole teistest suurem ega tugevam, pigem vastupidi – ma olen päris kleenuke tüdruk. Loodus pole mulle andnud ka väledaid jalgu, mis noorteklassis sageli edu toovad. Kivistik näeb kurja vaeva, et mind üldse kuidagi liikuma saada. Juba tol esimesel võistlussuvel kirjutab ta Nõmme meistrivõistluste poolfinaali järel mu treeningpäevikusse:

      „Puudu jäi oskusest kergeid punkte kindlalt ära lüüa. Kahe löögi vahel jalad seisid ja seetõttu oli start aeglane ning vastase rohked lühikesed pallid olid vägagi ebamugavad. NB! Õppida lihtsaid palle kindlalt ära lööma ja jalad hoida pidevas liikumises.”

      Ja päev hiljem, kui ma kaotan finaalis Maritile:

      „Puudus jällegi hea kiire jalgade töö. Ühe pika sammu asemel tuleks teha kaks lühikest ja teravat sammu. Võimaluse puhul tuleks ise aktiivsemalt mängida! Rohkem temperamenti ja särtsu!”

      Perepilt meie uues kodus Haapsalus Väike-Liiva tänaval. 3. jaanuar 1994.

      On ainult üks asi, mille poolest ma koolieas teistest selgelt üle olen. See on töövõime ja keskendumine. Ma olen väga püüdlik, ma tahan hoolega harjutada ja ma talun hästi ka teiste laste jaoks igavaid rutiinseid tehnikatreeninguid. Ma võin lõputult trenni teha, kas või tundide kaupa üht ja sama lööki või kombinatsiooni korrata, kuni see mul lõpuks laitmatult välja tuleb.

      Taavi Tuisk (raamatu autoritele, 17.02.2017):

      „Kaia paistis silma kannatlikkuse ja põhjalikkusega. Ta võis jäädagi üht ja sama harjutust tegema. Kui Kivistik andis näiteks ülesande lüüa sada sellist eeskätt, millega sa ise rahule jääd, siis oli Kaia tavaliselt alles umbes kahekümnenda löögi juures, kui meil Otiga juba sada täis sai. Muidugi ei löönud Kaia kehvemini ega aeglasemalt. Vahe oli ainult selles, mida keegi heaks löögiks pidas. Kaia oli enda vastu palju nõudlikum kui meie.”

      Tavaliselt teen ma pärast kooli Uuemõisas iga päev koos Taavi ja Otiga 1,5–2 tundi trenni. Lisaks võtab Kivistik tehnika lihvimiseks aegajalt meid kõiki veel ükshaaval ette.

      Suvel, kui kooli pole, harjutan ma sageli kaks korda päevas. Hommikul Kivistikuga eraldi ja õhtul koos poistega. 1996. aasta juunis mängin ma niiviisi 28 päeva jooksul täpselt 70 tundi tennist. Äsja 11aastaseks saanud tüdruku kohta on seda päris palju.

      Meie rühmatrenn algab tavaliselt hüppenööri hüpetega. Sellele järgneb harjutus riistapuuga, mida

Скачать книгу