Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel - Kalle Muuli

Скачать книгу

Laimets on ka see, kes meelitab 1986. aastal Tallinnast Haapsallu treeneriks Tiit Kivistiku, 34aastase endise tippmängija. Kivistik on vigastuse tõttu sportimise lõpetanud ja alles äsja treeneritööle pühendunud. KEK saab pakkuda talle Haapsalus seda, mida ta hädasti vajab, aga mida ükski spordikool Tallinnas pakkuda ei saa. See on korter. Nõukogude ajal üldjuhul ei osteta, müüda ega üürita kortereid. Eluruumid kuuluvad riigile, neid jagatakse järjekorra alusel ja jagajaks on kohalik võim. Korterijärjekorras vireletakse aastaid ja vahel isegi aastakümneid.

      Haapsalu KEKi esimesed esivõistlused tennises. Vasakult: Anne Kanepi, Jaak Kanepi, Anti Kaljula, Elvar Liiv, Marko Loos, Valdo Loos, Mati Laimets, Vello Kuhi, Kalle Kaasik, Ülo Metsalu, Mart Kalda, Eduard Püve, Jüri Titov.

      Selleks, et pakkumine veelgi vastupandamatum oleks, lubavad KEKi tenniseharrastajad Kivistikule, et ehitavad Haapsalusse lisaks välisväljakutele ka sisehalli. Väikelinnas on tennisehall tol ajal kujuteldamatu luksus, Tallinnaski on vaid mõni üksik siseväljak.

      Kivistiku üllatuseks peavad KEKi juhid sõna ja teevadki Uuemõisasse halli. Kuna üleliidulised eeskirjad ei luba ehitusettevõttel endale spordihoonet ehitada, siis valmib Uuemõisa tennisehall Külvaja kolhoosi heinaküüni nime all. Halli projekteerib Mati Laimets ise ja ehitust juhib tennisest vaimustunud KEKi uus peainsener Koit Uus. Kui hall uue ärkamisaja künnisel 1987. aastal valmis saab, siis on see nii kõva sõna, et Uuemõisas käivad harjutamas ka Eesti tippmängijad Andres Võsand ja Kaja Kõnd.

      Minu saatus on seega tegelikult suur juhus. Ma sündisin õigel ajal õigesse kohta ja juhtusin õigel ajal kokku õigete inimestega. Ilma Haapsalu ehitusmeeste ettevõtlikkuseta ja Külvaja kolhoosi imeliku heinaküünita poleks minust ilmselt iial tippmängijat saanud. Ehk nagu armastab öelda mu isa: „Võibolla kasvab Alutagusel tüdruk, kes on veel andekam, aga keegi ei saa sellest kunagi teada, sest tal ei ole võimalik end teostada.”

      Emapoolne vanaema Hilda Kõvask koos minu vanemate õdede Kadri ja Kariniga ajal, kui mind veel olemas ei olnud.

      Kaks päeva pärast mängu, mis muutis mu elu. Värske Prantsusmaa noortemeister külas oma isapoolsetel vanavanematel Leida ja Albert Kanepil. 12. juuni 2001.

      Minu emapoolne vanaisa Juhan Kõvask.

      Pere pesamuna

      Minu vanemad Anne ja Jaak Kanepi on mõlemad pärit Keilast. Seal on nad esimesest klassist peale koos koolis käinud ja sealt läksid nad pärast keskkooli lõpetamist koos ka Tallinnasse kõrgkooli. Mu õed Kadri ja Karin on sündinud siis, kui vanemad olid veel tudengid. Mina olen sündinud juba Haapsalus, õdedest kümmekond aastat hiljem, 10. juunil 1985.

      Isa on Tallinna Polütehnilises Instituudis, praeguses Tallinna Tehnikaülikoolis, oma kursusel parimate lõpetajate seas ja saab seetõttu töökohta valida. Kõige tähtsam pole palk, vaid korter, mida lastega pere hädasti vajab. Korteriga töökohti pakutakse isegi ehitusinsenerile tol aastal ainult Haapsalus ja Viljandis. Isa valib Haapsalu. Ikkagi kodusele Keilale lähemal kui Mulgimaa.

      Meie Kastani tänava kortermaja asub Uuemõisast umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Suure osa oma esimestest eluaastatest veedan ma tenniseplatsi kõrval lapsevankris ja hiljem, kui kõndimine juba selge, ka tenniseplatside ääres mängides.

      Esimesed kroonid käes. Mina olen seitsmene, Karin neljateistkümnene, Kadri saab mõne päeva pärast kuusteist ja ema näeb välja nagu meie õde. 20. juuni 1992.

      Kui Kivistik Haapsallu saabub, saab temast kõigepealt mu õdede ja vanemate treener. Mina olen siis kõigest aastane, aga vanem õde Kadri juba kümnene.

      Kadri on pikk ja tugev tüdruk, füüsiliselt väga võimekas, keha poolest ilmselt isegi rohkem sportlaseks loodud kui mina. Aga tal ei ole nii palju õnne kui minul – ta kohtub Kivistikuga liiga hilja.

      Seda, mis päris pisikesena tegemata jääb, on hiljem raske ära õppida. Kadri jõuab tennises küll Eesti parimate noorte sekka, aga elukutselist sportlast temast ei saa. Ta on siiski nii hea mängija, et pääseb tänu tennisele tasuta õppima USAsse Ohio Ülikooli, mille lõpetab cum laude rahanduse ja informaatika erialal. Oma parimad mängud mängibki ta alles ookeani taga ülikoolis.

pilt

      Lapsena olin ma hästi rõõmus ja vallatu. Selline, kelle kohta öeldakse: ei püsi pudeliski paigal.

pilt

      Nelja-aastasena Leningradi loomaaias.

      Karin on rohkem isasse. Ta pole nii suur ja tugev nagu Kadri, kes sirgub lõpuks 185 sentimeetri pikkuseks, aga seeeest on Karin osavam ja liikuvam. Meie isapoolne vanaisa Albert Kanepi on oma nooruspäevil mänginud tipptasemel lauatennist ja kõige rohkem on vanaisa oma väledust ja reaktsioonikiirust pärandanud just Karinile. Ka Karin mängib tennist hästi, vahetusõpilasena Kanadas olles tuleb ta koguni Ontario osariigi noortemeistriks.

      Minus on mõlemat, nii Kadrit kui Karinit, nii ema kui ka isa suguvõsa ühtlasemalt. Lapsena olen ma hästi rõõmus ja püsimatu nagu tulesäde. Selline, kelle kohta öeldakse: ei püsi pudeliski paigal.

      Ema peab mu elava loomu pärast isegi töölt ära tulema ja koduseks jääma. Püsimatu nagu ma olen, ei taha ma lasteaias koos teiste lastega kohustuslikku lõunauinakut teha. Ükskord paneb kasvataja mind lõunauinaku ajaks WCsse kinni, et ma teisi ei segaks. Pärast seda ei ole ma nõus enam lasteaia lähedalegi minema. Emal ei jää muud üle, kui töölt koju jääda ja mind ise kantseldada.

      Kivistik ei taha mind hästi isegi trenni võtta, kuna ta arvab, et ma olen nii sõnakuulmatu ja üleannetu, et ta ei tule minuga toime. Pole ka ime, et ta nii arvab. Kui mu õed ja vanemad Kivistikuga trenni teevad, on minu mängupaigaks sageli treeneri tuba, mille ma alati põhjalikult pahupidi pööran.

      Tiit Kivistik (Eesti Päevaleht, 2.06.2001):

      „Kuueaastast Kaiat nähes mõtlesin tema treenimisele hirmuga. Ta paistis ikka tõsine masuurikas olevat. Muudkui sädistas ja jooksis edasi-tagasi. Hiljem kujunes temast aga äärmiselt püüdlik ja tagasihoidlik tüdruk.”

      Mu isa on KEKis tähtis ülemus ja Kivistik võtab mind tema pealekäimisel siiski oma hoole alla, kuid see hool jääb ootamatult lühikeseks. 1992. aastal, kui ma olen kuuene, läheb Kivistik Haapsalust minema. Eesti on just iseseisvaks saanud, piirid on lahti ja Kivistik läheb Soome tööle. Haapsalu KEK on küll veel olemas, aga koos iseseisvusega saabunud majanduslik kitsikus pigistab kõiki, nii ehitajaid kui ka treenereid.

      Kivistik kolib Soome ajutiselt, paremat palka teenima. Aga palju ei puudu, et ta jääbki sinna. Tagasi kutsuvad teda Haapsalu lapsevanemad. Isegi lapsed kirjutavad, et tule tagasi, muidu lõpeb tennis Haapsalus ära.

      Kivistikku käib Tallinnast asendamas Aivo Ojassalu, aga see pole ikka see, mis päris oma, kohalik treener. Korraks näib juba, et ka minuga võib minna nii nagu Kadriga, kes alustas tennise õppimist liiga hilja, sest Haapsalus polnud head treenerit. Aga mul veab, see karikas läheb minust napilt mööda. Kivistikul saab Soomest villand ja ta tuleb 1994. aastal Haapsallu tagasi. Ma olen siis kaheksane. Veel paarkolm aastat ja parim aeg tennisetehnika õppimiseks oleks jäädavalt möödas.

      Kui Kivistik Soomest tagasi tuleb, on tennisevaimustus Haapsalu KEKi kontorirahva seas juba vaibunud. Uus aeg on toonud kaasa uue elu. Ühtäkki rabavad kõik poole ööni tööd teha ja kellelgi pole enam mahti palliplatsil aega surnuks lüüa. KEK on erastatud ja endised KEKi juhid eesotsas Koit Uusiga üritavad usinasti äri teha, juhatades nüüd KEKist välja kasvanud eraettevõtteid.

pilt

      Tiit Kivistik ja meie trennirühm: vasakul Taavi Tuisk, paremal Ott Saareväli.

Скачать книгу