ТОП просматриваемых книг сайта:
Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel
Год выпуска 0
isbn 9789949882755
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Poisid on kärsitud, nemad tahavad võimalikult kiiresti mängima hakata ega viitsi tehnika sättimisega kuigi palju vaeva näha, aga mulle sobib selline kordusterohke ja mitte eriti lapselik trennirutiin hästi.
Tiit Kivistik (raamatu autoritele, 2.11.2016):
„Kaia käis vanemate õdedega sageli kaasas. Oli vabapidamisel, väga elav ja vaba käitumisega. Kui siis Kaia vanemad ütlesid, et noh, Tiit, varsti toome Kaia sulle trenni, siis ma mõtlesin: „Bože moi, see veel puudus, kuidas ma küll temaga hakkama saan, selline kraakleja, parem kui ei tooks.”
Aga kui ta tuli trenni, siis oli ta äkki täiesti teine tüdruk. Ideaalsemat õpilast ei ole olemas. Mul on terveks eluks nüüd ideaalse õpilase mõõdupuu.
Tahes-tahtmata mõõdan kõiki Kaiaga. Kuidas ta tegi, kannatas, kuulas. Nagu etalon. Trennis oli ta hoopis teine inimene. Võis lõputult vaeva näha ja musta tööd teha.
Sellega ta silma torkaski. Mitte osavusega. On hoopis kiiremaid ja osavamaid. Aga töövõime oli tal kõikidest teistest parem.
Tennises on rutiinitaluvus ja kannatamine väga tähtis. Kui ütlesin, et löö vastu seina, siis ta lõi. Ei tõstnud pead ka, muudkui lõi, kasvõi tundide kaupa. Poisid lõid viis minutit ja juba hakkas nihelemine. Ma võisin selja pöörata ja ära minna, ma teadsin, et Kaia teeb kõik ära, ei lõpeta enne ega viili.
Kui me midagi tegime, siis põhjalikult. Enne ei lõpetanud, kui tuli välja. Vahel, kui ta ära väsis, tegime pausi, aga jätkasime, kuni ma rahule jäin. Poisid tüdinesid ära, aga Kaia tegi. Meil olid temaga ikka mitmetunnised trennid. Võtsime ühe löögi või kombinatsiooni ja muudkui harjutasime. Kaiaga sai seda teha, teistega ei saanud. Neil oli kümme minutit, ja kui siis paar korda välja ei tulnud, oli tuju ja huvi läinud.”
Noorteklassis oli mu leivanumbriks tugevasti rebitud tagakäelöök. Eriti just liivaväljakul olid selle kõrgele põrkava tugeva vindiga palliga hädas kõik mu vastased.
Väike mängumasin
Ma mängin lapsena nagu väike masin – eksimatult. Suur trennimaht ja korralik tehnika annavad mängukindluse ja stabiilsuse. Ma võin palli nii kaua tagasi lüüa, kuni vastane lõpuks eksib. Lastevõistlustel pole võitmiseks sageli midagi enamat vajagi.
Väikesed tüdrukud ei löö tavaliselt tagakäega korralikku topspinni. Kui Kivistik näeb, et mul tuleb see vahel välja, siis hakkab ta seda minuga eraldi harjutama. Ma näen selle löögi lihvimisega palju vaeva.
Kui ma 1996. aastal esimest korda Eesti noortemeistriks tulin, kinkis naabrimees Koit Uus mulle väikese bokserikutsika Blanco, kes varsti enam nii väike ei olnud. Sellest ajast peale ei kujuta ma elu ilma koerata enam ettegi.
Pikk ja kõrge, tugevasti rebitud tagakäe kross saabki üheks mu leivanumbriks. Kõik mu vastased on selle vastiku löögiga hädas, eriti liivaväljakul, kus pall põrkab tugeva vindi tõttu kõrgele õhku. Lapsel on raske sellist palli tagakäega pikalt tagasi lüüa.
Minu mäng käib siis tavaliselt nii, et kõigepealt löön ma paar palli madalalt vastase eeskäe poolele, seejärel tõmban pika ja kõrge topsi vastase tagakäe alla. Kui sealt üldse midagi platsile tagasi tuleb, siis on see sageli hädine lühike pall, mille ma poolelt väljakult kerge vaevaga punktiks löön. Eestis krimpsutatakse minu mängustiili peale algul põlglikult nina.
Kuigi mu tagakäe kross on tegelikult päris agressiivne löök, peetakse mu mängu pehmeks kaarutamiseks, millega saab võita vaid lasteturniire. Isegi paljud treenerid arvavad, et mu mäng on liiga passiivne ja niiviisi kaugele ei jõua.
Tegelikult on mu mäng ainult näiliselt passiivne. Ma suudan palli kaua mängus hoida ja võin seepärast kannatlikult rünnakut ette valmistada. Kuna ma ei karda eksida, siis ei pea ma ka kiirustama. Vastupidi – Kivistik lausa nõuab, et ma mängiksin kõik punktid pikalt läbi. Igal löögil peab olema mõte. Võita tuleb mõistusega, mitte jõuga, rõhutab ta ikka. Küllap on tal seda rääkides silme ees 16aastane Martina Hingis, kõigi aegade noorim WTA esireket, kelle osavust ja nutikust kogu maailm parajasti imetleb.
Kivistik õpetab mind ka ründama, aga seda pean ma tegema üksnes õiges kohas. Kui ma oma elu esimesel turniiril Soomes Piia Suomalaisele kaotan, siis ei oska ma veel lühikest palli ära lüüa. Mu liikumine on kehv, ma jään lühemate pallide juurde sageli hiljaks ja teen seetõttu palju vigu. Kivistik saab muidugi aru, milles asi. Järgmistel kuudel harjutame muudkui pikka topspinni ja sellele järgnevat lühikese palli äralööki tõusult. Taon seda trennis nõrkemiseni. Üha kiiremini lühikesele pallile vastu, üha varem tõusva palli juurde, et topspinniga kaugele tagakäe nurka tõmmatud vastane ei jõuaks väljakule tagasi.
Tiit Kivistik
(Kaia Kanepi treeningpäevik, 7.06.1996):
„Võistlusmängudes peab särts sees olema esimesest punktist alates.
Tihti ärkad üles alles seti keskel. Püüa vältida krampi minekut ning ürita teha kõik lõdvalt ja pingevabalt. Pea meeles, et jalad ei tohi punkti mängimise ajal hetkekski seisma jääda! Igast löögist tuleb välkkiirelt välja tulla ning kohe alustada valmistumist järgmiseks löögiks.
Arenda edasi julget ja agressiivset tõusult löökidega stiili. Löögilõpud olgu lõdvad ning järsud ja jõulised! Tabamise momendil teha põlvedest „vedru”! Eeskäel õlg välja ja küünarnukk järsult peale! Tagakäe lõpus reketipea järsult üle palli! Palling veidi kiirema rütmiga! Tennises saab areneda vaid igapäevase visa harjutamisega. Jõudu tööle!”
1996. aasta sügisel olen ma taas Soomes ja Volvo Cupi finaalis on mu vastaseks taas Piia Suomalainen. Nüüd saan ma talle näidata, mida ma vahepeal õppinud olen. Võidan Suomalaise 6:4, 7:6 ja kogu turniiri settigi kaotamata. Soome treenerid ja lapsevanemad vangutavad tribüünil imestunult pead: kuidas on küll võimalik, et see pisikene Eesti tüdruk on nii lühikese ajaga nii hästi mängima hakanud?!
Ainult meie Kivistikuga kahekesi teame, kui palju olen ma selle lühikese aja jooksul tööd teinud ja vaeva näinud.
Tegelikult olen ma suure sammu edasi astunud juba varem. Kevadel saan Kalevi lahtistel meistrivõistlustel 7:5, 6:1 jagu Maritist, kellele olen seni alati sama kindlalt kaotanud. Paar kuud hiljem saan ma Maritist juba päris hõlpsasti jagu ka Eesti Dklassi meistrivõistluste finaalis ja viimast korda võidan ma Maritit sama aasta sügisel Mastersi finaalis. Kui noorte meistrivõitlused välja arvata, siis on see üks viimaseid mänge, mis ma Eestis oma eakaaslaste vastu mängin. Edaspidi võistlen ma oma vanuseklassis üksnes rahvusvahelistel turniiridel. Eestis mängin ainult kuni 18aastaste tüdrukute turniiridel ja noorte meistrivõistlustel.
Tenniseliidu eriloal võtan ma 1996. aasta lõpul 11aastasena esmakordselt osa kuni 18aastaste tüdrukute turniirist ja järgmise aasta märtsis, samuti 11aastasena, katsun ma Eesti naiste GP sarja turniiril esimest korda jõudu juba täiskasvanutega. Alistan seal kõigepealt Eesti naiste 6. reketi Kadi Hilpuse ja kohtun veerandfinaalis esinumbri Helen Laupaga.
Tiit Kivistik on kirjeldanud seda kohtumist ajalehes Lääne Elu nii: „Kaia ei tundnud nimeka vastase ees mingit aukartust. Tema ootamatult südi mäng viis vastase täielikult endast välja ning kui Kaia oli teise seti võitnud 6:4, lõhkus Laupa ägedushoos oma reketi. Alles otsustava seti lõpuosas pääsesid maksvusele Laupa suuremad kogemused ning füüsiline üleolek. Laupa võitis 6:2, 4:6, 6:3. Need mängud tõestasid veel kord, et kui Kaiale suudetakse edasiseks arenguks tagada vajalikud tingimused, võib temast tulevikus