LITMIR.BIZ

      Aga jõutreeningu tulemuseks pole paraku ainult tugevamad musklid ja suurem enesekindlus, vaid ka kehakaalu kiire kasv.

      Kaia Kanepi päevik 1999–2000

      Jõutreening (oktoober 1999)

      3×4

      I

      surumine (20 kg) varvastele tõus (55 kg) kaldes käed kõrval (u 2,25) pingil käed kõrval (3 kg) pingil käed üles (25 kg) kõhulihastele (4×15)

      II

      ½ tõus (40 kg) rinnaltvõtt (30 kg)

      kaldp. surumine (20, 25)

      Bic-eps (15 kg) 2× (8+6)

      redelil põlvetõus (10×)

      kõhulihas (4×15)

      III

      ½ kükk (55 kg) käärsamm (25 kg)

      prantsuse surumine (10 kg) pingil käed kõrval (3 kg) kaldes käed kõrval (2,5 kg) küljed (25 kg)

      Ussimäng Milano hotellitoas

      Hoolimata kiirest kosumisest – või just selle tõttu? – mängin ma peaaegu terve 2000. aasta suurepäraselt. Ma olen oma viieteistkümnendaks sünnipäevaks sirgunud keskmise Eesti mehe pikkuseks, 179sentimeetriseks. Pullapää jõusaalis üles pumbatud lihaseid läheb selle väljaveninud kondibuketi kooshoidmiseks hädasti vaja. Ma olen seni olnud mõõtudelt ikka tavaline tüdruk, aga nüüd avastan, et ma olen ühtäkki eakaaslastest palju suurem ja tugevam. ITFi noorteturniiridel, kus mängivad kuni 18aastased juuniorid, ei pea ma endast 3–4 aastat vanematele tüdrukutele enam alt üles vaatama – ei otseses ega kaudses mõttes.

      Ehkki mu vanemad on juba natuke mures mu kiiresti kasvava kehakaalu pärast, pole see kaugeltki veel nii suur, et segaks mängimist. Ma pole kunagi väleduse ja osavusega silma paistnud, minu trumbiks on stabiilsus, kannatlikkus, hea mängutaip ja külm närv. Ka Kivistik on jõudnud lõpuks vist arusaamisele, et päris Martina Hingist minust ei tule ja paneb treeningutel üha rohkem rõhku jõulisele ründemängule. Liikumist ja jalgade tööd aitab suureneva kehakaalu kiuste vähemalt endisel tasemel hoida ka ema, kelle juhendamisel ma Haapsalus vahel jooksutrenne teen.

      Isa on koos Kivistikuga mu võistluskalendri koostanud nii, et peaaegu iga uus turniir on eelmisest kõrgema tasemega, aga ometigi tunnen ma kaotusekibedust harva. Paljud mu 2000. aasta turniirivõidud pole lihtsalt võidud, vaid ilmselget eneseületust nõudvad uued tähised teel tippu.

      Välihooaega alustan ma aprilli keskel Itaalias. Sõidame sinna koos Margit Rüütliga – täpselt nagu kolm aastat varem Telfordi. Mängime kahel ITFi2. kategooria turniiril. Kõigepealt Firenzes ja siis kohe järgmisel nädalal pisikeses kuurortlinnakeses Salsomaggiores. Mõlemad turniirid on liival, mu tolleaegsel lemmikkattel.

      Kui me Itaaliasse jõuame, on Eestis veel lumi maas ja loomulikult pole me saanud väljas harjutada. Algus on seepärast meil mõlemal väga vaevaline. Aga kuidagimoodi saame oma mängu siiski käima ja ainult õige väheke jääb puudu sellest, et itaallaste ehmatuseks Firenzes Eesti finaal korraldada. Margit alistab järjest kaks asetatud mängijat ja jõuab poolfinaali. Kahjuks kaotab ta seal tasavägises heitluses 5:7, 4:6 itaallannale Roberta Vincile, kes viisteist aastat hiljem jõuab US Openil finaali ja WTA edetabelis esikümnesse.

      Minu teekond Firenze turniiri finaali pole samuti kerge, aga kuidagi ma sinna siiski jõuan. Väljas mängimise kogemus on veel napp ja käsi väriseb seetõttu hirmsasti, kui ma finaalis enam kui poole tuhande temperamentse pealtvaataja ees kodupubliku lemmikule Roberta Vincile vastu astun. Esimene sett läheb närvitsedes üle kivide ja kändude, aga teises leian ma lõpuks mängukindluse ja võidan 7:5, 6:0.

      Enamvähem sama stsenaariumi järgi kulgeb ka Salsomaggiore turniir. Seal on mu finaalivastaseks ungarlanna Virág Németh. Poolfinaalis olen kolmes setis jagu saanud tema vanemast õest Tünde Némethist ja teda ennast olen ma kuivalt võitnud eelmisel sügisel Euroopa 14aastaste tüdrukute Mastersil. Salsomaggiore finaalis on ta siiski juba hoopis teisest puust ja osutab mõlemas setis mulle visa vastupanu. Võit tuleb numbritega 6:3, 6:3.

      Kivistiku imestusel pole otsa ega äärt. Kuidas on võimalik, et ma saan endast palju kõrgema edetabelikohaga mängijatest jagu ka keskpärase mänguga?! Firenzes olen ma üheksas asetus, Salsomaggiores seitsmes. Enne Itaaliat pole ma üldse väljas võistelnud ja olen seetõttu oma parimast vormist veel kaugel, aga ikkagi võidan kindlalt mõlemad turniirid.

      Nende võitudega kerkin ma ITFi edetabelis enam kui 30 koha võrra, maailma 21. noortereketiks. See kindlustab mulle pääsu Prantsusmaa lahtiste noorteturniirile. Aga enne kui ma elus esimest korda RolandGarrosel punasele liivale astun, ootab mind maikuu lõpus Milanos ees veel Itaalia lahtiste meistrivõistluste noorteturniir.

      See on ITFi Akategooriaga ehk kõige kõrgema tasemega noorteturniir. Akategooriasse kuuluvad ka suure slämmi turniiride noortevõistlused. Ehkki ma olen ITFi edetabelis juba 20. kohal, pole ma varem ühelgi nii kõrge tasemega turniiril mänginud, sest rahakott ei luba mul pidevalt mööda maailma tuuritada.

      Pärast võite Nürnbergis, Firenzes ja Salsomaggiores lähen ma Milanosse suurte ootustega, aga mängin seal ootamatult kesiselt.

      Kivistik hoiatab juba enne turniiri Õhtulehes: „Kui seni ollakse harjunud Kaia võitudega, siis nüüd see asi enam nii libedalt ei lähe. Tal tuleb mängida endast 2–4 aastat vanemate noorte tippudega. Palju sõltub loosist: paigutamata mängijana võib Kaia juba avaringis saada vastaseks mõne tugevatest ja kaotada. Läheme eelkõige kogemusi saama, et järgmisel aastal paremik nagu kord ja kohus ette võtta.”

      Kivistik on nagu selgeltnägija. Täpipealt just nii kõik lähebki. Ükski võit ei tule Milanos libedalt, palju sõltub loosist ja loosiga mul ei vea (kolmanda ringi vastaseks on turniiri esimene asetus), kuid kogemuse võrra saan ma siiski rikkamaks.

      Kohe esimeses ringis pean ma arvatust märksa rohkem vaeva nägema endast kaks aastat vanema Hollandi tüdruku Ilona Somersiga (ITF 49), teises ringis aga olen püsti hädas ungarlanna Dorottya Magasiga. Vähem kui kuu aega tagasi olen ma Salsomaggiore kolmandas ringis võitnud Magasit justkui möödaminnes 6:2, 6:1, nüüd aga rassin temaga kolm tundi ja võit tuleb kolmes ülitasavägises setis üle noatera 7:5, 4:6, 9:7.

      Üks suuremaid karikaid, mille olen võitnud. Aasta pärast seda, kui ma Milano hotellitoas läbi põlesin, võitsin ma seal esimest korda kõige kõrgema taseme noorteturniiri ja tulin Itaalia noortemeistriks. Milano, 27.05.2001.

      Kolmandas ringis on mul argentiinlanna María Emilia Salerni vastu üksnes teoreetilised võimalused. Hiljem täiskasvanuna ei jõua Salerni kõrgemale 65. kohast, kuid noorte seas on ta klass omaette, eriti aastal 2000. Lisaks Itaalia lahtistele Milanos võidab Salerni tol aastal nii Wimbledoni kui ka US Openi noorteturniiri ja jõuab ka Prantsusmaa lahtiste noorteturniiril finaali. Mina saan Milanos tema vastu kummaski setis kaks geimi.

      Kogemus, mille ma Milanost saan, on aga hoopis iselaadne. Tavaliselt käib minuga võistlusreisidel kaasas ema – ma olen ju ikkagi alles 14aastane –, aga Milano on üks esimesi kohti, kuhu ma sõidan pikemaks ajaks ilma emata, ainult koos treeneriga. Kui Kivistik õhtul oma tuppa sulgub, siis pean ma istuma üksinda kõledas hotellitoas, ainsaks meelelahutuseks telefoni ussimäng.

      Mind piinab koduigatsus, ma ei suuda üksi toas passides mõtteid mängult eemale juhtida ja põlen lihtsalt läbi. Tuleb välja, et kui väljakul võin ma lõputult üksinda tööd rassida, siis mängude vahel ei talu ma pikka aega kestvat üksindust ja üksluist passimist hotellitoas. Ma vajan turniiril enda kõrvale inimest, kes pakuks head seltskonda ja aitaks meelt lahutada.

      Kaia Kanepi päevik 2000

      Kolmapäev, 03.05

      Hommikul läksin üle pika aja jälle kooli. Oli tavaline päev, ainult et kooli tulid Õhtulehest ajakirjanik ja fotograaf.

Скачать книгу