ТОП просматриваемых книг сайта:
Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel. Kalle Muuli
Читать онлайн.Название Reketiga tüdruk. Kaia Kanepi teekond Ameerika mägedel
Год выпуска 0
isbn 9789949882755
Автор произведения Kalle Muuli
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Tiit Kivistik (raamatu autoritele, 2.11.2016):
„Lapsena oli Kaia tavaline. Füüsiliselt ei olnud ta omavanustest tüdrukutest üle, aga oli selge, et temast tuleb pikk tüdruk, sest ema ja õed olid hästi pikad.
Jalg oli tal aeglane juba looduse poolt. Kiiruse poolest ei suutnud ta teistega võistelda. Kui tempos löömiseks läks, siis ei suutnud ta parimatega sammu pidada. Sellepärast tuli ka valida stiil, kus tal oleks natuke rohkem aega ja vastane ei saaks kogu aeg kiiresti tulistada.
Rõhutasime mängu pikkust ja vinti. Samuti harjutasime lühikesi krosse. See aitas mängu mitmekesistada – vahel lõid topspinniga pika krossi, vahel tõmbasid pehme lühikese krossi. Me harjutasime kõiki neid asju eraldi. Mitte ühes trennis mitut asja läbisegi, vaid igat asja eraldi, ikka vähemalt pool tundi korraga.
Algul rääkisid teised treenerid, et mis mäng see on, ajab pehmeid palle tagasi. Aga hiljem saadi aru, et see on õige mäng.”
Minu viimane puhkusereis. Edaspidi sõidan ma välismaale ainult koos reketiga – lennujaamast lennujaama, hotellist hotelli, tenniseplatsilt tenniseplatsile. Dubai, 1996.
Ühe hooajaga Euroopa tippu
Kui mõni üksik Soome ja Rootsi sõit välja arvata, siis mängin ma lapsena rahvusvahelisi turniire algul harva. Eesti on hulga vaesem paik kui praegu ja iga välisreis sedajagu kallim. Mu vanemad on küll keskmisest jõukamad inimesed, kuid kaugeltki mitte nii rikkad, et võiksid oma võsukesele lubada kõike, mis pähe tuleb. Isa ajab kinnisvaraäri, ema on kodune ja pühendab suure osa oma ajast minule.
Esimene suur ja tähtis välisreis viib mind 1997. aasta algul Inglismaale Telfordi, ETA3karikasarja osavõistlusele. Ma olen 11aastane, kuid mängin vanuseklassis U14. Võistlejaid on kokku 25 riigist, lisaks Euroopale ka Kanadast ja LõunaAafrika Vabariigist.
Nii nägi välja Uuemõisa tennisehall. Siin olen ma tuhandeid tunde higi valanud, et saada maailma parimaks. Need pidid ikka päris julged mehed olema, kes söandasid nõukogude võimu ülekavaldamiseks sellise uhke ehitise plaanimajanduse paberites Külvaja kolhoosi heinaküüniks nimetada.
Kivistik on Telfordi lisaks oma õpilastele kaasa võtnud ka minust kaks aastat vanema Tallinna tüdruku Margit Rüütli, kellest saab kohe üks mu parimaid sõbrannasid. Me anname koos välja peaaegu Eesti noortekoondise mõõdu ja esimest korda on mul tunne, et ma esindan oma kodumaad.
See on ka esimene kord, kus ma mängin kiirel kõvakattega väljakul. Soomes olen mänginud kunstmurul või vaibal, Eestis kõvakattega väljakuid veel polegi. Audentese kilehall esimeste kõvakattega väljakutega avatakse alles 2001. aastal, Rocca al Mare tennisekeskus valmib 2003. aasta alguses. Minu koduhalli põrand Uuemõisas on kaetud mingi punakat karva kummilaadse ollusega. KEKi varustaja on selle omal ajal Vana Tallinna likööri ja Herefordi vorsti abil Moskvast välja ajanud. Pall põrkab Uuemõisa kummipõrandal väga aeglaselt ja ma olen selle rütmiga nii harjunud, et ei suuda Inglismaal kiire põrkega kuidagi kohaneda.
Tiit Kivistiku ja Taavi Tuisuga meie koduhallis, „Külvaja kolhoosi heinaküünis”.
Ma kaotan Telfordis 0:6, 0:6 endast kaks aastat vanemale Prantsuse tüdrukule, kes täiskasvanuna jõuab sinna, kuhu minagi – maailma kahekümne parema mängija sekka. Virginie Razzano nime teab tänapäeval iga tennisehuviline. Mu treeningpäeviku kommentaar meie esimesele kohtumisele on stoiline: „Ei olnud midagi teha. Vastane mängis hästi ja oli tugevam.”
Tiit Kivistik (Lääne Elu, 30.01.1997):
„Selle vanuseklassi paremikku jälgides torkab silma hea füüsiline ettevalmistus ja agressiivne mängustiil. Peaaegu eranditult lüüakse kõiki palle tõusult ning üritatakse ise esimesel võimalusel puhtalt punkti võita. Et ka ise niisuguse stiili ja mängutempoga harjuda, oleks hädavajalik regulaarselt osaleda sellise tasemega võistlustel. Aastas peetakse ETA egiidi all ligikaudu 20 vastava kategooria turniiri. Enamik Telfordis osalenuid sõitis otse edasi järgmisele analoogilisele võistlusele Prantsusmaal. Meie noored olid aga sunnitud naasma koju. Kuna Eesti Tenniseliidul pole raha toetamiseks, muutub ka edaspidi meie mängijate osavõtt sellistest turniirides küsitavaks, sest lootmine ainult vanemate rahakotile seab paratamatult piiri ette. Viimast võistlussõitu toetas vaid üks Haapsalu firma 5000 krooniga, mis moodustas väikese osa kogu ettevõtmise maksumusest. Seni tuleb leppida võistlustega Eestis ja lähinaabrite juures.”
Esimene rahvusvaheline edu ei lase end siiski kaua oodata. 1998. aasta juuni algul – paar päeva enne oma 13. sünnipäeva – võidan ma Nõmmel ITFi45. kategooria noorteturniiri. Minu vastasteks seal on põhiliselt siiski vanad tuttavad kodused konkurendid. Kaheksandikfinaalis alistan ma Sandra Kvelsteini 7:5, 6:4, veerandfinaalis Margit Rüütli 6:1, 6:3, poolfinaalis ukrainlanna Olena Kovaltšuki 6:1, 6:2 ja finaalis endast kolm aastat vanema Maret Ani 6:2, 1:6, 6:2.
Sama aasta augustis saavutan ma 13aastasena Eesti naiste meistrivõistlustel 3. koha. Poolfinaalis pean alla vanduma seitsmekordsele Eesti meistrile Helen Holterile, aga veerandfinaalis saan jagu Ilona Poljakovast ja kolmanda koha mängus Margit Rüütlist.
Järgmisel aastal järgneb järsk läbimurre Euroopa tippu. Ma võidan 1999. aastal peaaegu kõik, mis mul üldse on võimalik võita. Ma tulen kõigi aegade noorima mängijana Eesti täiskasvanute meistriks ja lõpetan aasta Euroopa omaealiste esireketina.
28. augustil 1999 sai minust 14-aastaselt kõigi aegade noorim Eesti meister tennises. Olin seda kuni 2009. aasta suveni, mil Anett Kontaveit võitis tiitli 13-aastaselt.
Värsket Eesti meistrit tennises õnnitleb kunagine Eesti meister lauatennises. Vanaisa Albert Kanepi elas mu heitlustele alati kõigest hingest kaasa. Kadriorg, 28. august 1999.
Tõusulaine algab tegelikult juba 1998. aasta sügisel Küprosel teise ITFi noorteturniiri võiduga. Sealt alates jätkub katkematu edu peaaegu ühegi tagasilöögita terve järgmise aasta.
1999. aasta oktoobri algul panen ma sellele imelisele hooajale kuldse krooni pähe Itaalia maalilises provintsilinnas Pratos. Võidan seal edetabeli kaheksa parema mängija aastalõputurniiril mäekõrguse ülekaaluga kõiki oma tähtsamaid konkurente. Kogu Mastersi jooksul kaotan ma kolme mängu peale kokku ainult seitse geimi. Finaalis põrmustan ungarlanna Virág Némethi 6:0, 6:0. Olen selle võidu üle väga uhke veel hulk aega hiljemgi, sest see on esimene kord, kus minu võidu auks mängitakse Eesti hümni.
Tiit Kivistik (raamatu autoritele, 2.11.2016):
„Kaia trump oli see, et ta suutis mänguplaanist raudselt kinni pidada ja oma mängu vastasele peale suruda. Mul on siiamaani meeles, kuidas ta mängis 1999. aasta sügisel Itaalias 14-aastaste tüdrukute Euroopa Mastersi finaalis. Tegime plaani valmis ja Kaia mängis täpselt plaani järgi. Paar korda madalalt, siis kõrge tops tagakäe alla, sealt tuli vastu lühike pall väljaku keskele, Kaia läks sellele vastu ja lõi ära.
Siis ei julgenud vastane enam lühemat palli väljakule niisama ka tagasi lüüa, läks ebamugavat palli jõuga ära lööma, riskis ja eksis. Lõpuks nuttis ja ei teadnud enam, mida teha.
Kaia vastane sai igas geimis ainult üks-kaks punkti. Iga normaalne mängija laseks nii suure ülekaalu puhul end kasvõi korraks lõdvaks, aga Kaia mängis kuni viimase punktini täpselt plaani järgi nagu robot ja võitis 6:0, 6:0.
Ma mõtlesin tribüünil, et ehk ta teeb vähemalt viimase punkti ajal midagi teisiti, no kas või mõne lolluse, aga ei, ta ei astunud sammugi rajalt kõrvale. See oli Kaiale väga iseloomulik
European Tennis Association (Euroopa Tennise Assotsiatsioon)
International Tennis Federation (Rahvusvaheline Tenniseföderatsioon)