LITMIR.BIZ

      Keemiline koostis. Koostiselt ja lahustuvuselt on aprikoosikummilima üsna lähedane kummiaraabikule.

      Omadused ja kasutamine. Aprikoosikummilima toodetakse valge või kollaka pulbrina. Annab vees viskoosse vedeliku, millel on head emulgeerivad omadused. Omadustelt ei jää aprikoosikummilima alla kummiaraabikule. Kasutatakse farmatseutilise abiainena peamiselt emulsiooni valmistamisel, aga ka lisandina vereasendajate lahustes, et suurendada nende viskoossust.

      Asendajad. Vees lahustuvuse, viskoossuse ja emulgeerivate omaduste poolest on aprikoosikummilimale lähedased ploomikummilima (harilik ploomipuu ehk Prunus domestica) ja murelikummilima (murel ehk Prunus cerasus var. austera). Kirsikummilima (magus kirsipuu ehk Prunus avium ehk Cerasus avium) on vähepunduv ega sobi kummiaraabiku asendajaks. Aprikoosi- ja araabia kummilimaga sarnase saaduse annab hõbeakaatsia (Acacia dealbata), nendele on lähedane ka lehisekummilima ehk kummilaariks (siberi lehis ehk Larix sibirica).

      Üheaastane 70–200 cm kõrgune rohttaim. Vars tugev, alumises osas pisut harunev. Lehed vahelduvad, 3–5 ovaalse või äraspidimunaja teravahambulise lehekesega. Õied kahvatulillad, paiknevad 6–30 kaupa õisikus. Vili ümarate seemnetega kaun.

      Levik. Kasvab Indias, Afganistanis, Pakistanis, Sudaanis ja paiguti USA-s.

      Saamine. Kummilima saadakse india guaaraoa peenestatud seemnetest ekstraheerimise teel.

      Keemiline koostis. Kummilima põhilisteks komponentideks on galaktomannaanid (u 85 %).

      Omadused. Valge või peaaegu valge pulber, mis annab vees lahustudes erineva viskoossusega lahuseid.

      Kasutamine. Farmaatsias on guaarauba võrdlemisi uus kummilimaallikas, mida peetakse võimalikuks kasutada seespidi. Ta vähendab kolesteroolisisaldust veres, tõenäoliselt seob sooles sapphappeid. Viimasel ajal on guaarakummilima tähelepanu pälvinud võimaliku hüpoglükeemilise vahendina, mis soodustab süsivesikute imendumist soolestikust.

      1.6.2. LIMAAINED

      Kummilimadest erinevalt on limaained neutraalse reaktsiooniga, sest ei sisalda uroonhappeid, nende molekulmass on väiksem ning nad lahustuvad vees paremini. Keemilisest aspektist sarnanevad nad kummilimadega, kuid nende koostises, erinevalt kummilimadest, on ülekaalus pentosaanid. Viimased võivad limaainete koostisest moodustada kuni 90 %. Taimes esinevad limaained põhiliselt kahes vormis:

      • rakkudevahelise ainena ehk intertsellulaarse limaainena (lina);

      • rakusisese limaainena (altee, paiseleht, pärnaõis).

      Meditsiinis kasutatakse limaainedrooge limade (mucilagines) valmistamiseks. Need droogid on näidustatud mao- ja sooletrakti katarride korral, samuti ülemiste hingamisteede katarride korral. Limaained avaldavad mähkivat toimet ja aitavad seega vähendada paikselt ärritavate ainete mõju, kuid võivad takistada mitmesuguste raviainete imendumist seedetraktist. Köha korral vaigistavad nad ülemiste hingamisteede ägedat põletikku, põletikunähud vähenevad reflektoorselt ka hingamisteede sügavamates osades. Samuti stimuleerib limaaine röga sekretsiooni, kaitstes seeläbi limaskesta ärrituse eest ja vähendades kuiva köhaärritust. Seedetrakti kaitsev limakiht aitab vähendada happelise maosekreedi ärritavat toimet mao ülehappesuse, gastriidi ja haavandtõve korral (vt ka akaatsiakummilima kasutamine).

      1.6.2.1. LIMAAINEID SISALDAVAD DROOGID

      Tabel 5. Limaainedroogid, nende põhilised koostisained ja toimed

      Harilik lina

      Üheaastane kultuurtaim, mille looduslik eellane on arvatavasti ahtalehine lina (L. bienne). Seemnete suuruse järgi tuntakse kolme lina alamliiki:

      1) peeneseemneline lina (L. usitatissimum ssp. eurasiaticum Vav ex Elladi),

      2) suureseemneline lina (L. usitatissimum ssp. mediterraneum Ell.),

      3) keskmiseseemneline lina (L. usitatissimum ssp. transitorium Ell.).

      Levik. Kasvatatakse laialdaselt kahe kultuurvormina.

      Kiulina ehk sirge lina vars on pikk, peenike ja silinderjas, kõrgus 60–175 cm. Sinised (harvem valged kuni roosad) õied on avatud ainult päeva hommikupoolel. Vili on viiepesaline kupar, igas pesas kaks pruuni läikivat seemet.

      Õlilina ehk seemnelina ehk käharlina on lühem ja rohkem harunenud varrega, tema kuprad ja seemned on suuremad. Kasvatatakse soojema ja kuivema kliimaga maades.

      Droog. Limaaine allikana kasutatakse täielikult valminud seemneid. Seemnekesta väliskiht koosneb suurtest värvitutest limaepidermi rakkudest.

      Keemiline koostis. Seemnetes on kuni 12 % limaaineid, mille hüdrolüüsil vabanevad peamiselt galaktoos, arabinoos, ramnoos, ksüloos, galakturoonhape ja mannuroonhape jm.

      Veel on seemnetes kuivavat rasvõli 30–50 % (koostises ülekaalus linoleen- ja linoolhappe triglütseriidid), fosfatiide, kuni 1,5 % tsüanogeenseid glükosiide (peamiselt linamariini ja linustatiini).

      Linaseemned

      Kasutamine. Kergelt lahtistav, põletikuvastane ja ateroskleroosivastane toime. Lahtistav toime on peale limaainete seotud linamariini sisaldusega, mis mõjustab peensoole sekretoorset funktsiooni ja motoorikat. Limaained moodustavad mao-sooletraktis või kurgus kaitsva limakihi, hoides seega ära ärritust, soodustades kudede paranemist ja toimides ühtlasi põletikuvastaselt. Siit tuleneb ka linaseemnete kasutamine halvasti paranevate haavade korral välispidi kompressidena, samuti pehmendava vahendina – seemnepulbri hautisena.

      Linaseemnelima (mucilago seminis Lini) valmistamiseks võetakse peenestamata droog, sest limaained paiknevad linaseemne väliskihis, epidermis. Lima saamiseks lisatakse 1 osale seemnetele 30 osa kuuma vett ja loksutatakse 15 minuti jooksul, seejärel kurnatakse läbi marli. Teisel meetodil jäetakse peenestamata linaseemned külma veega 20–30 minutiks seisma ja seejärel kurnatakse.

      Suur küllastamata rasvhapete sisaldus linaõlis vähendab kolesteroolihulka veres.

      Kõhu lahtistamiseks soovitatakse 3 korda päevas manustada söögi ajal rohke vedelikuga 10 g peenestamata või vahetult enne tarvitamist peenestatud linaseemneid. Toime kestab 12–24 tundi.

      Võimalik toksilisus. Kuna seemned sisaldavad tsüanogeenseid glükosiide, võib nende hüdrolüüsil vabaneda toksiline sinihape (HCN). Teoreetiliselt võib see protsess toimuda peene seemnepulbri manustamisel ka maos. Sinihappe vabanemist katalüüsiv ensüüm linamaraas inaktiveerub aga maos kiiresti, mistõttu hüdrolüüsub vaid tähtsusetu osa tsüanogeensetest glükosiididest

Скачать книгу