Farmakognoosia - Ain Raal

Скачать книгу

rullitakse murrulise pinnaga lehtedeks, millele juhitud veejuga peseb tärklise järelejäävast massist välja. Nüüdisaegsem nisutärklise tootmise viis seisneb terade niisutamises väävlishappelahusega, mis takistab taigna moodustumist ja võimaldab kasutada terade märgjahvatust.

      Omadused. Nisutärklis on väga peenike valge pulber, mis näppude vahel pigistamisel krudiseb; praktiliselt lahustumatu külmas vees ja etanoolis.

       Maydis amylum

      Maisitärklis

      Maize starch (ingl). маисовый крахмал (vn)

       Zea mays L. – harilik mais

      Kõrreliste (Poaceae) sugukond

      Harilik mais

      Tärklise allikaks on maisi seemned, mis sisaldavad u 70 % tärklist, mille eraldamine on suhteliselt komplitseeritud.

      Tootmine. Seemned allutatakse jämedale märgjahvatusele eesmärgiga eemaldada nende idu ja kest. Idud eraldatakse flotatsioonimeetodil, mille tulemusena tõusevad idud tänu õlisisaldusele pinnale. Idud eemaldatakse ja neist toodetakse maisiõli. Seemnekestad kõrvaldatakse saadud massist sõela abil. Terade eelnevaks pehmendamiseks leotatakse neid väävelhappelahuses, järgneb massi peenpurustamine ja tärklise sadestamine, seejärel eemaldatakse tärkliseterad valkainest gluteniinist.

      Omadused. Maisitärklis on matt, värvuselt valge kuni nõrgalt kollakas, väga peenike pulber, mis pigistamisel sõrmede all krudiseb. Maisitärkliseterad on kujult pikergused (2–23 µm) või ümarad (25–32 µm).

      Teisi drooge. Maisiõli (Maydis oleum) toodetakse teradest erdaldatud idudest pressimise teel. Seda kasutatakse ateroskleroosi ennetava vahendina.

      Maisi emakasuudmeid (Maydis stigmata, Zeae maydis styli cum stigmatis, Zeae mayidis flos) kasutatakse peamiselt sapi- ja uriinieritust suurendava vahendina.

       Oryzae amylum

      Riisitärklis

      Rice starch (ingl). рисовый крахмал (vn)

       Oryza sativa L. – harilik riis

      Kõrreliste (Poaceae) sugukond

      Harilik riis

      Harilik riis on pooleldi vee all kasvav 1–1,8 m kõrgune troopika ja lähistroopika kultuurtaim, mis kasvab keskmiselt 18–20-kõrrelise puhmana. Tuntakse u 7000 kultuursorti, suurem osa neist on tärkliserikkad, kuid kasvatatakse ka pehmeteralist ehk kleepriisi, mis sisaldab rohkesti gluteeni (vees lahustumatut teraliimivalku).

      Tootmine. Tärklise saamine riisist on analoogiline nisutärklise toomisega.

      Omadused. Riisitärklis on väga peenike valge pulber, mis näppude vahel pigistamisel krudiseb. Mikroskoobis nähtavad graanulid läbimõõduga 2–5 µm või nende kleepunud kogumid suurusega 10–20 µm. Riisitärklise terad on võrreldes teiste tärklistega kõige väiksemad.

      1.3.3. TEISED TÄRKLISEALLIKAD

      Söödav lehtertapp

      Bataaditärklise allikaks on söödav lehtertapp ehk bataat ehk maguskartul (Ipomoea batatas (L.) Lam. (Batatas edulis (Thunb.) Choisy), Convolvulaceae), mis kasvab kultuuris üheaastase taimena. Selle taime pikergused juurmugulad on üks tärkliserikkamaid drooge maailmas, toiduainena on bataat eriti tähtis Ida- ja Kagu-Aasias. Bataaditärklise terad on kujult ümmargused, läbimõõt 25–55 µm.

      Maniokitärklis. Kartuli ja bataadi järel peetakse maailma tähtsuselt kolmandaks mugulviljaks maniokki ehk kassaavat, mis jaguneb maitse alusel kahte liiki: magus maniokk (Manihot dulcis (J. F. Gmel.) Pax) ja jahumaniokk ehk kassaava ehk mõru maniokk (M. esculenta Crantz). Mõru maniokk on magusa manioki mugulatest tärkliserikkam (kuni 35 %), kuid selle liigi mugulad sisaldavad tsüanogeenset glükosiidi, mille lagunemisel vabaneb mürgine sinihape. Tärklise tootmise protsessis tuleb seetõttu rakendada tehnoloogiat, mis seda välistab.

      Jamsitärklise allikaks on mitmed Dioscoreaceae sugukonda kuuluvad jamsiliigid: vesijamss (Dioscorea alata L.), valge jamss (D. rotundata Poir.), kollane jamss (D. cayenensis Lam.) jt. Tärklist saadakse mugulatest (tärklisesisaldus 20–30 %). Jamsitärklis on maailmaturul tuntud ka jamsi või Guyana aroruudina.

      Looduslikest tärklistest valmistatakse modifitseeritud tärkliseid. Nende tähtsamateks esindajateks on lahustuv tärklis (toodetakse kartulitärklisest soolhappega töötlemisel) ja dekstriinid (saadakse tärklise osalisel termilisel hüdrolüüsil). Meditsiinis kasutatakse veel ka tärkliste mehaanilisel töötlemisel saadud tärklisevormi (Amylum pregelificatum). Selle tootmisel tärkliseterad vesikeskkonnas kuumutamisega lõhutakse, mille tulemusel saadakse valge või kollakasvalge pulber.

      1.4. FRUKTAANID

      Fruktaanid ehk fruktosaanid on D-fruktoosi polümeerid. Nende molekul kujutab endast lineaarset ahelat, mille otsmiseks fragmendiks on alati D-glükoosi jääk. Looduses esinevad nad oligosahhariididena (kuni 10 sahhariidimolekuli) või polüsahhariididena (kuni 50). Farmatseutilises mõttes tuntuim fruktaan on inuliin, mida leidub varuainena paljudes Asteraceae ja Campanulaceae sugukonna taimede juurtes. Teistest fruktaanidest võiks mainida fleiine (nt põldtimut ehk Phleum pratense) ja sinistriini (meriurgiinea ehk Urginea maritima).

       Inulinum

      Inuliin

      Inulin (ingl). инулин (vn)

      Aedvaak

      Nimetuse on inuliin saanud aedvaagi (Inula helenium) järgi, mille juurtest avastati inuliin juba 18. sajandil rootsi apteekri Karl Scheele poolt.

      Omadused. Inuliin on valge kristalliline pulber, mis lahustub halvasti külmas vees, hästi umbes 70 °C juures, moodustades hägusaid kolloidlahuseid. Inimese ja teiste imetajate seedetraktis inuliin ei hüdrolüüsu. Seega väljutatakse enamik inuliini organismist peaaegu muutumatul kujul. Inuliin koosneb 35–50 β-D-fruktofuranoosist, mille iga ahel lõpeb α-D-glükopüranoosi jäägiga.

      Inuliin

      Kasutamine. Meditsiinis on inuliini kasutatud 10 % vesilahusena kui neerufunktsiooni hindamise diagnostikavahendit.

      Inuliini kasutatakse toiduainetööstuses ja jookide valmistamisel kui fruktoosi allikat. Inuliin ei mõjuta vere glükoosisisaldust, kuid on sahharoosist 1,7 korda magusam, seetõttu soovitatakse selle allikaid ja inuliini sisaldavaid tooteid diabeetikutele.

      Toitumisteaduse aspektist on inuliin prebiootikum, mis soodustab organismi enda mikroobikoosluse tasakaalu taastumist.

      Inuliinirikas ja ühtlasi kiudaineid sisaldav toit kiirendab soolestiku talitlust, aitab ära hoida kõhukinnisust ning sellega seotud vaevusi. Toitudele lisamisel muudab inuliin need kreemjaks ja tihedaks, toimides ühtlasi emulsioonides stabilisaatorina, sest tal on omadus siduda vett. Lihatoodetes aitab inuliinilisand vähendada külmutamisest/sulatamisest tingitud toitainekadusid. Inuliin soodustab näiteks biojogurtites sisalduvate piimhappebakterite paljunemist ning reguleerib bakterkoosluse tasakaalu. Inuliin vähendab paljude sünteetiliste raviainete kõrvaltoimeid.

      Aedvaagijuured

      Esinemine taimedes. Inuliin on korvõieliste taimede varupolüsahhariid, sest ta asendab neis

Скачать книгу