LITMIR.BIZ

      Et droog imab niiskust ka keskkonnast, sisaldavad kuivatatud taimeosad alati enamasti 5–15 % jääk- ehk kaubanduslikku niiskust.

      3.3. SÄILITAMINE

      Droogide eduka säilitamise peamine eeltingimus on nende korralik kuivatamine: ebapiisavalt kuivatatud droog läheb seistes hallitama, toimeainete sisaldus selles väheneb. Liigne veesisaldus soodustab mikroobide ja seente arengut. Mida kuivem on droog, seda pikemat aega ta säilib.

      Arvestades seda, et droog imab keskkonnast õhuniiskust, säilitatakse drooge kuivas ruumis ja niiskuse eest kaitsvas õhukindlalt suletud anumas või kotis. Kinnine pakend kaitseb drooge ühtlasi tolmu ja karjurputukate, tugevam materjal ka näriliste eest. Õhukindlalt suletud konteiner takistab eeterliku õli lendumist. Soovitatav on drooge hoida pimedas, eriti oluline on see õite, lehtede ja ürdi säilitamisel. Niisiis tuleks droogi võimalikult hästi kuivatada ning õhukindlalt säilitada.

      Apteekidel ja ravimtaimekasvatajatel on lubatud droogide säilitamise pakkematerjalina kasutada riiet, paberit, kartongi, polüetüleeni, puitu, klaasi või teisi materjale, mis peavad olema hügieeniliselt sobivaks tunnistatud.

      Kilekoti sobivus droogide säilitamiseks sõltub droogi kuivusastmest. Kui ravimtaimed on kuivatatud kõrgendatud temperatuuril ning sisaldavad niiskust seega tunduvalt vähem kui ümbritsev õhk, siis on korralikult suletud kilekott täiesti õigustatud: see ei lase droogil ruumist niiskust juurde imada ning üldjuhul säilib droog kauem. Kui aga kuivatamine toimus toatemperatuuril ning pealegi veel kehvalt köetud ja/või niiskevõitu ruumis, sisaldab droog suhteliselt palju jääkvett ning kilekotti panduna võib see hakata, eriti soojas ruumis, n-ö higistama: eraldunud niiskus kondenseerub koti seintele ning sisu muutub peagi kõlbmatuks.

      Vaatamata droogide nõuetekohasele säilitamisele toimeainete sisaldus neis aja jooksul paratamatult väheneb, mistõttu on neile kehtestatud kindlad kõlblikkusajad. Säilivusaeg sõltub ühelt poolt droogi peamisest toimeainerühmast, teisalt taimeosast. Apteekidele ja droogide tootjatele on kehtestatud droogide säilitamise tähtajad: tihedama koega taimeosi (koored, seemned, juured jt) säilitatakse suhteliselt pikemat aega, tavaliselt kuni 3 aastat ning hõredama rakustruktuuriga drooge (lehed, õied, ürdid jt) hoitakse kuni 2 aastat.

      Õisikuid säilitatakse kuivatatult kaks aastat (teekummel)

      4. RAVIMTAIMEDE KEEMILINE KOOSTIS JA SEDA MÕJUTAVAD TEGURID

      4.1. RAVIMTAIMEDE KEEMILINE KOOSTIS

      Taimede koostisse kuuluvad orgaanilised ühendid koosnevad põhiliselt kuuest keemilisest elemendist (C, O, H, N, S, P), millest on moodustunud niihästi kudede ja elundite struktuur, kui ka kõik rakkudes leiduvad elulise tähtsusega biomolekulid (valgud, nukleiinhapped, sahhariidid, lipiidid). Viimastega seotud reaktsioonide ja protsesside kogum moodustab primaarse ainevahetuse, sellest hargnevate reaktsioonide käigus tekkivaid aineid (terpenoidid, polüfenoolid, alkaloidid jm) aga loetakse sekundaarse biosünteesi saadusteks.

      VESI

      Vesi on ühelt poolt taimekudedes toimuvate biokeemiliste protsesside vältimatuks keskkonnaks, teisalt võtab vee molekul osa mitmesugustest biokeemilistest protsessidest. Kasvavas ravimtaimes on sõltuvalt taimeorganist vett 70–90 %. Sellest peamine osa esineb vabal kujul ja on droogi kuivatamisel eemaldatav.

      Ravimtaimedes leiduvad ained jagunevad kahte suurde rühma:

      • Orgaanilised ained:

      o primaarse biosünteesi saadused,

      o sekundaarse biosünteesi saadused.

      • Anorgaanilised ained (mineraalained).

      ORGAANILISED AINED

      PRIMAARSE BIOSÜNTEESI SAADUSED

      Valgud

      Valgud ehk proteiinid (kr protos ’esmane, esmajärguline’) moodustavad raku protoplasma peamise massi ja neil on taimse koe elutegevuses väga suur tähtsus.

      Ehituse järgi jagunevad valgud kahte suurde rühma:

      • lihtvalgud – koosnevad ainult aminohapete jääkidest,

      • liitvalgud – sisaldavad lisaks mittevalgulist komponenti.

      Mõnedes käsitlustes on nimetatud lihtvalkusid proteiinideks ja liitvalkusid proteiidideks, vastavalt sellele on lihtvalkude alarühmade järelliiteks „-iinid” (albumiinid), liitvalkudel „-iidid” (lipoproteiidid).

      Lihtvalgud koosnevad α-aminohapetest, millest enamik kujutab endast alifaatsete karboksüülhapete derivaate, milles üks α-süsiniku juures paiknevatest vesinikuaatomitest on asendatud aminorühmaga.

      Karboksüülhape

      Aminohape

      Taimedes leiduvad aminohapped jagunevad omakorda kahte rühma:

      • proteinogeensed aminohapped – kuuluvad valkude koostisse;

      • aproteinogeensed aminohapped – ei kuulu valkude koostisse, esinevad taimedes mõnes muus seoses või vabal kujul.

      Esimest tüüpi põhiaminohappeid on looduses 20. Neist 8 (trüptofaan, fenüülalaniin, lüsiin, metioniin, treoniin, valiin, leutsiin ja isoleutsiin) on asendamatud aminohapped, mida inimene peab saama toiduga. Aproteinogeenseid aminohappeid tuntakse üle 200.

      Aminohapete omavahelisel ühinemisel tekivad peptiidid , millega kaasneb peptiidsidemete (–CO–NH–) moodustumine ja vee eraldumine. Kahest aminohappejäägist tekivad dipeptiidid, kolmest tripeptiidid, 4–10 annavad oligopeptiidi ja üle 10 jäägi polüpeptiidi. Valke moodustavad polüpeptiidahelad koosnevad tavaliselt rohkem kui 100 aminohappejäägist.

      Lihtvalgud jagunevad elusorganismides kümneks alarühmaks, millest taimedes eristatakse nelja: albumiinid, globuliinid, prolamiinid ja gluteliinid. Neist enam levinud on globuliinid ja albumiinid, seemnetes leiduvate varuvalkudena esinevad aga peamiselt prolamiinid, gluteliinid ja globuliinid.

      Liitvalkude hulka kuuluvad lihtvalgust ja mittevalgulisest komponendist koosnevad liitmolekulid, mida klassifitseeritakse mittevalgulise osa järgi: fosfoproteiinid, kromoproteiinid, glükoproteiinid, lipoproteiinid, nukleoproteiinid, jametalloproteiinid. Liitvalkude hulka kuulub ka enamik ensüüme.

      Lipoproteiinid kuuluvad rasvade, glükoproteiinid aga mõnede limade koostisse. Nukleoproteiinid on üks olulisemaid liitvalkude rühmi nii loomsetes kui ka taimsetes kudedes. Nad koosnevad lihtvalgust ja nukleiinhappest.

      Süsivesikud ja lipiidid

      Need ainete rühmad on farmakognoosia seisukohalt õige olulised ja nendest tuleb seetõttu lähemalt juttu õpiku eriosas (ptk 1 ja 2).

      Orgaanilised happed

      Orgaanilised

Скачать книгу