LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hüpotensiivsete, hüpoglükeemiliste, psoriaasivastaste, amöbiaasivastaste, antifertiilsete, tsütotoksiliste, antibiootiliste, parkisonismivastaste jt toimete selgitamisele.

      2. RAVIMTAIMEDE KLASSIFITSEERIMINE

      Meditsiinis kasutatavate taimede klassifitseerimisel on kaks aspekti või teisalt ka äärmust: ühelt poolt peab see olema akadeemiline, teiselt poolt suhteliselt lihtsasti hoomatav üliõpilasele, apteekrile, arstile jt. Ideaalne klassifikatsioon peaks seega rahuldama nii akadeemilisi kui ka praktilisi nõudmisi. Klassifitseerimise muudab komplitseerituks ravimtaimede paljusus, nende kuulumine väga erinevatesse sugukondadesse ning eriti neis leiduvate toimeainete keemilise ehituse, aga ka nende toimete äärmiselt suur varieeruvus.

      Ravimtaimede klassifikatsioonide põhitüübid on järgmised:

      • kaubanduspõhised (morfoloogilised);

      • botaanikapõhised (taksonoomilised);

      • meditsiinipõhised (farmakoloogilised, terapeutilised);

      • keemiapõhised (farmakognostilised).

      Kaubanduspõhine klassifikatsioon. Vanimad droogide klassifikatsioonid on mõistetavatel põhjustel olnud tarbimiskesksed kaubanduslikud jaotused.

      Nii on ravimtaimi algselt rühmitatud kasutatavate taimeosade järgi: juured, juurikad, ürdid, õied, lehed jne. Kaubanduspõhises jaotuses ei lähtutud mitte ainult taimede morfoloogiast, vaid aluseks võeti ka nende töötlemise saadused: rasvõlid, eeterlikud õlid, limaained, vaigud, kummilimad jne.

      Sellistel kaubanduslikel põhimõtetel rühmitati drooge 19. sajandi farmakognoosiaõpikutes, aga ka veel 20. sajandi alguses. Veelgi enam, morfoloogiline printsiip oli kasutusel isegi eelmise sajandi keskel ning pisut hiljemgi mitmes ülemaailmselt tunnustatud teoses.

      Näiteid:

      1. Berger, F. Handbuch der Drogenkunde. Bd. 1–7. Vienna, 1949–1967.

      2. Wallis, T. E. Textbook of Pharmacognosy. London, 1967.

      Botaanikapõhine klassifikatsioon. Mitmetes käsiraamatutes, registrites, farmakopöades, entsüklopeediates, sõnaraamatutes on kasutatud ja kasutatakse praegugi taimede või droogide süstematiseerimist nende ladina- või muukeelsete nimetuste alfabeetilise järjestuse alusel.

      Näiteid:

      1. European Pharmacopoea. Vol. I–III. Paris, 1969–1975.

      2. Leung, A. Y. Encyclopedia of common natural ingredients used in food, drugs and cosmetics. New York, 1980.

      3. Энциклопедический словарь лекарственных растений и продуктов животного происхождения. Под. ред. Яковлева, Г. П., Блиновой, К. Ф. Санкт-Петербург, 1999.

      Botaaniline klassifikatsioon, mis baseerub taimede botaanilisel süstemaatikal, on eriti levinud olnud 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kui Euroopas olid populaarsed A. P. de Candolle’i (1778–1841) ja A. Engleri (1844–1930) süsteemid. Hiljem, 20. sajandil kasutati R. Wettsteini (1930–1935), J. Hutchinsoni (1973), A. L. Takhtajani (1959) jt rajatud rühmitamisviise.

      Näiteid:

      1. Flückiger, F. A., Hanbury, D. Pharmacographia. London, 1879.

      2. Trease, G., Evans, W. Pharmacognosy. 10 th ed. London, 1972.

      Siin tuleb aga arvestada, et kaugetki alati (eriti farmakopöades, entsüklopeediates jt käsiraamatutes) ei toetu nn botaaniline klassifikatsioon taimede botaanilisel süstemaatikal põhinevale taksonoomilisele jaotusele, vaid kujutab endast taimede reastamist alfabeetilise järjestuse alusel, võttes aluseks botaanilisest klassifikatsioonist tulenevad ladinakeelsed taimenimetused või siis taimede reastamise vastavalt rahvuskeelsele alfabeetile. Niisugust ravimtaimede jaotust on põhjust nimetada ka alfabeetiliseks klassifikatsiooniks.

      Meditsiinipõhine klassifikatsioon. Farmakoloogiline klassifikatsioon on õigustatud neil juhtudel, kui põhitähtsaks osutub droogide kasutamise eripära. Siin ei ole võimalik aga arvestada tõsiasja, et enamikul ravimtaimedel ja droogidel on ühtaegu mitu erinevat toimet.

      Näiteid:

      1. Pratt, R., Yongken, H. Pharmacognosy. 2nd ed. Philadelphia, 1956.

      2. Современная фитотерапия. Под. ред. Петкова, В. София, 1988.

      Keemiapõhine klassifikatsioon. See on tänapäeval kogu maailmas üldtunnustatud kui ravimtaimede ja droogide farmakognostiline klassifikatsioon. Sellist rühmitamist võib farmakognoosia käsiraamatutes ja õpikutes kohata alates 1930. aastatest. Paraku on ka farmakognostilisel klassifikatsioonil oma puudus: taimedes leidub alati rohkem kui üks toimeainerühm ning sageli ei ole selge, milline neist määrab droogi toime.

      Näiteid:

      1. Tschirch, A. Handbuch der Pharmacognosie. Leipzig, 1933.

      2. Tyler, V. E., Brady, L. R., Robbers, J. E. Pharmacognosy. 7th ed. Philadelphia, 1976.

      3. Trease, G., Evans, W. Pharmacognosy. 15th ed. London, 2002.

      4. Schantz, M. v., Hiltunen, R. Farmakognosia. Rohdokset, luontaistuotteet ja mausteet. Helsinki, 1988.

      5. Hegnauer, R. Chemotaxonomie der Pflanzen, Vols I–X. Basel, 1962–1992.

      6. Гаммерман А. Ф. Курс фармакогнозии. Москва, 1967.

      7. Муравьева, Д. А., Самылина, И. А., Яковлев, Г. П. Фармакогнозия. Москва, 2002.

      8. Лекарственное растительное сыре. Фармакогнозия. Под ред. Яковлева, Г. П. и Блиновой, К. Ф. Санкт-Петербург, 2004.

      Segaklassifikatsioon. Seda on esinenud ajaloolistes farmakognostilistes allikates, kuid esineb ka nüüdisajal ning seejuures tunnustatud autorite käsitlustes. Seda tüüpi õpikutele on omane keemiapõhise klassifikatsiooni rakendamine, mida kombineeritakse tulenevalt teatud sekundaarsete metaboliitide biosünteesi eripärast botaanilise klassifikatsiooni elementidega.

      Näiteid:

      1. Samuelsson, G. Drugs of natural origin. A textbook of pharmacognosy. Stockholm, 1992.

      2. Bruneton, J. Pharmacognosy. Phytochemistry. Medical plants. 2nd ed. New York, 1999.

      3. DROOGIDE KOGUMINE, KUIVATAMINE JA SÄILITAMINE

      Droogide ja neist valmistatud fütopreparaatide efektiivsus sõltub olulisel määral sellest, kui suur on manustatavas ravimvormis bioloogiliselt ja farmakoloogiliselt aktiivsete ainete sisaldus ning kas ja kuivõrd organism suudab neid omastada. Elavas taimes sisalduvad ained peaksid jõudma võimalikult kadudeta inimese organismi. Seetõttu on oluline mitte teha vigu droogide kogumisel, kuivatamisel ja säilitamisel.

      Ravimtaimede kollektsioon TÜ botaanikaaias (2007)

      3.1. KOGUMINE

      Ravimtaime keemiline koostis varieerub olenevalt kogutavast taimeosast, taime kasvu- ja arengufaasist ning kogumise kellaajast üsna suurtes piirides. Seetõttu lähtutakse droogide kogumisel kahest põhiprintsiibist.

      Droogina kasutatakse üldjuhul taime neid osi, mille bioloogiliselt ja farmakoloogiliselt aktiivsete ainete kontsentratsioon on võimalikult suur.

      Tarvitatav taimeosa tuleb koguda

Скачать книгу