Farmakognoosia - Ain Raal

Скачать книгу

Erinevate taimeosade kogumise üldreeglid on toodud tabelis 1.

      Ravimtaimede maa-aluseid osi kogutakse sügisel, kui taim on talvitumiseks talletanud suure hulga elutegevuse jätkamiseks vajalikke aineid. Selleks ajaks valminud ja varisenud seemned kindlustavad taimele järelkasvu. Maa-aluseid osi võib koguda ka kevadel enne taimede lehistumist. Hiljem on bioaktiivseid aineid taimede juurestikus suhteliselt vähe.

      Ravimtaimede kultiveerimise praktika TÜ farmaatsia instituudi endises katsebaasis (2006)

      Tabel 1. Taimeosade kogumise ajad, lähtudes vegetatsiooniperioodist ja taime arengufaasist

      Taimede maapealseid osi kogutakse ainult kuiva ilmaga ja pärast hommikuse kaste kuivamist. Lehti, õisi, õisikuid ja ürti kogutakse kas enne õitsemist, selle alguses või täisõitsengus taimedelt. Seejuures kujutab ürt endast taime teatud pikkusega ladvaosa või kogu maapealset osa. Sageli kogutakse ürdina vaid ladvaosa sel põhjusel, et taimel on alumises osas jämedad ja/või puitunud varred, mis on tavaliselt toimeainevaesed ning kahandavad sellega droogi kvaliteeti ja rikuvad selle välimust.

      Pungi varutakse varakevadel paisunult, kuid mitte puhkenult (rohelise osata).

      Koort lõigatakse varakevadel mahlade intensiivse liikumise ajal, kui koor tuleb hästi lahti. Üldjuhul sisaldab noorte okste koor toimeaineid rohkem kui vanade okste või tüvede koor.

      Juured vajavad enne kuivatamist eritöötlust (võilill)

      2. Bioloogiliselt aktiivsete ainete sisaldus sõltub kogumise kellaajast.

      Maapealseid osi kogutakse pärast hommikuse kaste kuivamist, kuid mitte kõige palavamal keskpäeval. Soovitatav on seda teha (eriti eeterlikku õli sisaldavate taimede puhul) hommikupoolikul kell 9–11 ning kuiva ilmaga.

      Maa-aluseid osi on soovitatav sõltumata ilmast koguda hommikul või õhtul.

      Droog kogutakse riidele, korvi, riidest kotti vms, kus oleks tagatud taimeosade hea kokkupuude õhuga. Selleks ei sobi kilekotid, sest droogi kuumenedes kiirenevad toimeainete ensümaatilised lagunemisprotsessid; pealegi kondenseerub aurustuv niiskus droogile ning võib põhjustada materjali tumenemise.

      Esmane töötlus. Kogumisele järgneva esmase töötluse käigus kõrvaldatakse droogi hulgast võõrlisandid (orgaanilised ja mineraalsed) ning defektsed (ebaloomuliku värvusega, putukate poolt kahjustatud) taimeosad. Juured ja juurikad raputatakse mullast puhtaks ja pestakse veega. Soovitatav on maa-alused osad üle valada kuuma veega, mis pärsib juurepungade arengut ning takistab toimeainete lagunemist kuivatamisel. Kuivamise soodustamiseks juured, juurikad ja mugulad eelnevalt tükeldatakse.

      3.2. KUIVATAMINE

      Droogide kuivatuskapp TÜ farmaatsia instituudi katsebaasis

      Tänu küllaldasele niiskusesisaldusele ning ensüümide aktiivsusele jätkub kasvukohalt eemaldatud taimeosa elutegevus mõnda aega. Nüüd aset leidvad biokeemilised protsessid on aga paljuski erinevad võrreldes normaaltingimustes kasvava taimekoe omadega. Mõnda aega jätkub taimelt eraldatud organites lihtsamatest keerukamate ühendite süntees. Mingist ajahetkest alates hakkavad aga toimuma vastupidised reaktsioonid, kus taimekude asub kord juba sünteesitud aineid lagundama. Ülemineku algusaeg ühendite moodustumisest lammutusprotsessidele ei ole paraku täpselt teada.

      Siit tulenebki vajadus värskes droogis toimuvad biokeemilised protsessid võimalikult kiiresti peatada ja toimeained konserveerida. Kuivatamise eesmärgiks ongi tagada taimse materjali võimalikult algse keemilise koostise säilimine. Oluline on seetõttu võimalikult kiiresti inaktiveerida ensüümide tegevus. Selleks on vaja viia vee sisaldus droogis võimalikult ruttu allapoole kriitilist piiri. Seda aitab kõige kiiremini ja tõhusamalt saavutada materjali kuivatamine piisavalt kõrgel temperatuuril kombineerituna hea õhuvahetusega.

      Kuivamine on kiirem kuivatamise algfaasis ning materjali tahenedes see üha aeglustub. Nii aurustub poole kuivatamisaja jooksul umbes 80 % värskes droogis sisaldunud veest. Kuivamise ajal, eriti alguses, on värske droogi temperatuur madalam ümbritseva õhu omast, sest suur hulk auruvat niiskust ümbritseb igat aineosakest ja ühtlasi jahutab seda. Alles kuivatamise lõpupoole droogi ja kuivati õhu temperatuur ühtlustuvad. Seetõttu võib kuivatamistemperatuur protsessi alguses olla pisut kõrgem kui lõpupoole.

      Niisiis tuleks droog võimalikult kohe pärast kogumist kuivatada ning tõsta temperatuur protsessi alguses piisavalt kõrgele. Temperatuuril 50 °C ensüümide (kuigi kaugeltki mitte kõikide) tegevus suuresti peatub ja vahel lakkab täielikult, kuid enamik toimeaineid veel ei lagune. Erandiks on eeterliku õli droogid, mille kuivatamistemperatuur ei tohiks ületada 30–40 °C, sest kõrgemal temperatuuril lendub eeterlik õli taimsest materjalist juba olulisel määral.

      Droogina kasutatavaid puuvilju ja aedvilju võib kuivatada mõnevõrra kõrgemal temperatuuril (45–90 °C). Suhkrurikastes taimeosades algab temperatuuril 85 °C sahharoosi lagunemine ja invertsuhkru teke, seda kiirendavad värskes materjalis leiduvad orgaanilised happed. Madalamal temperatuuril pikeneb tunduvalt kuivatamise aeg ning pikaajalisel kuivatamisel võib sahharoosi inversioon alata juba temperatuuril 45–50 °C. Suhkru karamellistumise (aga ka oksüdatsioonil tekkivate ainete) tõttu kaotab droog oma normaalse välimuse, tumeneb. Tõsi, suhkru karamellistumine droogides on üldiselt erandlik protsess, ilmendes magusates viljades. Kõrgel temperatuuril kiireneb C-vitamiini lagunemine, kusjuures väga tähtis on ka kuivatamise kestvus. Näiteks kibuvitsaviljade kuivatamiseks on optimaalne temperatuur 80 °C viie tunni vältel, aja pikenedes askorbiinhappe sisaldus väheneb ja 100 °C toimel see praktiliselt nullistub, kusjuures droogi ebakvaliteetsust reedab selle mustjaks muutunud värvus.

      Eesti sotsiaalministri 13.04.2005. a määrus nr 58 näeb droogide kuivatamiseks ette järgmised temperatuurivahemikud (vt tabel 2).

      Tabel 2. Erinevaid toimeaineid sisaldavate droogide kuivatamistemperatuurid

      *, ** Tegelikult on alkaloidide puhul suhteliselt madal kuivatamistemperatuur küsitav, hoopis olulisem on see termiliselt kergemini lagunevate glükosiidide puhul.

      Ravimtaimede maapealseid osi ei tohi üldjuhul kuivatada päikesepaistel, sest droogi normaalne värvus UV-kiirguse toimel luitub ning osa koostisainetest laguneb. Päikesepaiste võib närvutada suure veesisaldusega maa-aluseid taimeosi ning mahlaseid marju. Erandina võib päikesepaistel kuivatada ka veerikkaid maa-aluseid taimeosi, islandi käokõrva jms. Tuleb arvestada sellegagi, et otseses päikesevalguses toimub rasvõli sisaldavates droogides küllastamata rasvhapete peroksüdatsioon.

      Ainuüksi kõrgendatud temperatuurist droogi edukaks kuivatamiseks siiski ei piisa. Droogist eralduv veeaur küllastab õhu, mistõttu täiendava niiskuse eemaldumine on takistatud, suurenev surve droogiosakestele aeglustab omakorda nende kuivamist. Sellise olukorra jätkudes toormaterjal enam ei kuiva, vaid üksnes haudub veeauruga küllastunud õhus. Selle tagajärjel toimeained vähemal või rohkemal määral lagunevad ning droog kaotab nii oma kaubandusliku välimuse kui ka ravitoime. Haudumine võib eriti kergesti tekkida kuivatamise alguses, kui niiskus eraldub väga intensiivselt.

      Seega on droogide kuivatamisel peale piisavalt kõrge temperatuuri tarvis ka head õhuvahetust, mille käigus niiske õhk asendub pidevalt kuivaga. Seejuures on pidev õhuvahetus perioodilisest õhuvahetusest parem, sest viimasel juhul võib niiske õhu eemaldamine kuivatist toimuda liiga jahedana, mistõttu droogist ei eraldu kogu veeaur ning poolkuiv droog hakkab uuesti niiskuma. Niisiis tuleb droogikuivatis tagada ventilatsiooni teel lakkamatu ja optimaalse intensiivsusega õhuvahetus. Kuivamise soodustamiseks tuleb droogi aeg-ajalt segada.

      Koduseks otstarbeks kogutud suhteliselt väikeseid droogikoguseid võib kuivatada näiteks jahtuval pliidil, ahjul või sellesse ehitatud süvendis, avatud praeahjus jm; vältida tuleb

Скачать книгу