LITMIR.BIZ

      Tootmine. Agarit saadakse mõningatest punavetikatest (hõimkond punavetiktaimed – Rhodophyta). Põhiliselt kasutatakse toormena nii Vaikse kui ka Atlandi ookeani rannikualadel levinud perekonna Gelidium (35 % kogutoodangust) ja Gracilaria liike. Põhitootjad on Jaapan (annab kuni kolmandiku kogutoodangust), Uus-Meremaa, Austraalia, LAV ja teised Lõuna-Aafrika riigid, Argentina, Tšiili, Hispaania, Portugal, Korea ja USA. Agarit on alates 1960. aastatest toodetud ka Eesti rannavetes (Väinameres) kasvavast agarikust. Selle nimetuse all tuntakse järgmisi punavetikaid: Furcellaria fastigiata ja F. lumbricalis.

      Jaapanis saadakse agarit kultiveeritavatelt vetikatelt. Osa punavetikatest koguvad sukeldujad, samuti lähevad käiku mõõna ajal kuivale jäänud või ka tugeva tuulega randa puhutud punavetikad.

      Vetikad kuivatatakse ja neid ekstraheeritakse keeva, pisut hapustatud veega. Seejärel viskoosne lahus jahutatakse ja pressitakse läbi traatvõrgu, saadud niitjas aine puhastatakse korduva külmutamise ja ülessulatamise teel ning pärast jääkvee eemaldamist kuivatatakse. Moodsama tehnoloogia järgi peenestatakse algselt saadu helbeliseks massiks, mis kuivatatakse kuuma õhu käes.

      Keemiline koostis. Tööstuslikus saaduses on u 90 % agarit ja u 10 % vett. Agar on vetikate polümeer, mille põhiline komponent on agaroos (ligi 70 %). Viimane on keemiliselt lineaarne neutraalne polüsahhariid ja koosneb D-galaktoosi jääkidest, mis C1-C4-sidemete abil moodustavad monomeerse ühendi. Teisiti öeldes koosneb agaroos 3,6-anhüdro-L-galaktoosi ja L-galaktoosi jääkidest. Teine olulisem koostisosa on agaropektiin (20 %), mille ehitusse kuuluvad asendis C6 sulfateeritud D-galaktoosi jäägid seotuna C1-C3-sidemega ning uroonhape. Tegemist on väävelhappega osaliselt esterdatud ühendiga. Molekulilt on agaropektiin seega agaroosist keerukam ning nõrgalt happeliste omadustega.

      Omadused. Tulenevalt tootmisviisist eristatakse maailmaturul kolmesugust agarit. Ühel juhul on tegemist kollakasvalgete, omavahel kokkukleepunud niitide kimpudega, mille „niitide” läbimõõt on u 4 mm ja pikkus u 60 cm. Teisel juhul on agar maailmaturul helbelise massina. Kolmandaks esineb agar pulbri vormis.

      Agar on limaja maitsega, kahvatu või nõrgalt kollaka tooniga, poolläbipaistev, sitke ja raskesti peenestatav aine, mis muutub kuumutamisel hapramaks. Külmas vees agar pundub ja vaid väike osa temast lahustub. Agarist keeva veega valmistatud lahus tardub jahtumisel tahkeks želeetaoliseks massiks.

      Kasutamine. Agar pundub seedetraktis (ei seedu ega imendu), suurenenud sooleseina venitus aktiveerib reflektoorselt soole motoorikat, kiirendades seeduva toidumassi edasiliikumist sooltes, mistõttu suur osa veest ei jõua jämesoolde tagasi resorbeeruda. Kasutatav kroonilise kõhukinnisuse ravis. Omaduse tõttu maos punduda tekitab agar täiskõhutunde, seetõttu kasutatakse seda saledusdieetides.

      Agarit kasutatakse ka mikrobioloogiliste söötmete ning marmelaadi valmistamisel. Farmaatsias tarvitatakse tablettide valmistamisel abiainena. Puhast agaroosi ja agaroosi derivaate kasutatakse geelelektroforeesis ja kromatograafias, eriti biokeemilistes analüüsides (nt proteiinide lahutamiseks).

      Karrageen