Farmakognoosia - Ain Raal

Скачать книгу

koorekahjustused). Kummilimad eralduvad taimedest lõhede ja vigastuste kaudu, limaained seevastu lokaliseeruvad rakkudes ja neid saab eraldada vaid ekstraktsiooni teel. Sageli erituvad kummilimad taimedest traumajärgsete patoloogiliste eksudaatidena, näiteks siberi lehisest (Larix sibirica) metsatulekahjude mõjul.

      Kummilimade ja limaainete klassifitseerimine on keerukas, sest sageli on nad lähedaste omadustega. Tekke- ja esinemisviisi põhjal jagunevad kummilimad ja limaained järgmistesse rühmadesse.

      Esinemise vormi järgi võivad nad olla

      • rakkudevahelise ainena (vetikad jt),

      • limaepidermina (linaseeme jt),

      • üksikute rakkudena teiste rakkude vahel (altee jt).

      Moodustumise järgi võivad nad olla tekkinud

      • säsirakkude limastumise tulemusel (tragakant jt),

      • kambiumi tegevuse ja kooresiseste rakkude teisendumise tulemusel (kummiaraabik jt).

      Kummilimasid ja limaaineid kasutatakse laialdaselt nii tehnikas, toiduainetööstuses kui ka farmaatsias, kus nad leiavad tarvitamist sideainena tabletimassis, emulgaatorite ja paksendajatena jm. Mõned vesikeskkonnas punduvad saadused leiavad kasutamist kõhulahtistitena.

      1.6.1. KUMMILIMAD

      Keemiline koostis. Kummilimad ehk kummid ehk limavaigud kujutavad endast heksooside, pentooside, metüülpentooside ja uroonhapete jääkidest koosnevate kõrgmolekulaarsete hapete kaltsiumi-, magneesiumi- ja kaaliumisoolasid. Heksoosidest kuuluvad kummilimade koostisse D-galaktoos ja D-mannoos, pentoosidest L-arabinoos ja D-ksüloos, metüülpentoosidest L-ramnoos ja L-fruktoos, uroonhapetest D-glükuroonhape ja D-galakturoonhape. Viimastest võib mingi osa olla limavaikude koostises ka happeliste vormidena, mistõttu need ained on sageli happelise reaktsiooniga. Kummilimade koostises olevate happeliste polüsahhariidide reaktsioon on tingitud glükuroon- ja galakturoonhappest (kummiaraabik) või sulfaatrühmadest (vetikad).

      Omadused. Taime vigastatud kudedest väljavoolamisel on kummilimad kleepuvad viskoossed vedelikud, mis õhu käes seistes hanguvad ja moodustavad erineva suuruse, kuju ning värvusega amorfseid masse. Üldjuhul on kummilimad maitsetud, kuid mõnel neist on nõrgalt magus, või veelgi harvem, mõrkjas maitse. Kui nad ei sisalda lisandeid, siis lõhn puudub. Kummilimad ei lahustu etanoolis, eetris, kloroformis ega teistes orgaanilistes lahustites; hüdrofiilsete ainetena lahustuvad nad vees, moodustades tõeliste lahuste ja kolloidlahuste vahepealseid lahuseid. Mõned kummilimad lahustuvad vees vaid osaliselt või siis üksnes punduvad.

      Lahustuvuse alusel jagunevad kummilimad kolme rühma:

      • Lahustuvad – lahustuvad vees täielikult, andes rohkem või vähem läbipaistva, kleepiva lahuse (aprikoosikummilima, kummiaraabik).

      • Poollahustuvad – lahustuvad vees osaliselt, ülejäänud osas vaid paisuvad ja moodustavad želeetaolise massi, mis lahustub vaid suures veehulgas (kirsikummilima, ploomikummilima).

      • Lahustumatud – absorbeerivad suures koguses vett ja punduvad (tragakandikummi)

      Esinemine taimedes. Kummilimad ei ole taimedes valmiskujul olemas, vaid nad hakkavad tekkima rakukestadest ja raku mõnedest teistest polüsahhariidsetest komponentidest mingi mehaanilise ärrituse tagajärjel. Taim produtseerib kummilima vigastuste kaudu, mille tekkepõhjusteks on nii putukate, loomade, bakterite ja seente elutegevus kui ka inimese tahtlik tegevus. Kummilimasid saadakse taimede, enamasti nende okste ja tüvede vigastamisel.

      Kummilima produtseerivad taimeliigid on iseloomulikud eriti sellistele sugukondadele nagu Fabaceae, Rosaceae, Rutaceae, Meliliaceae jt. Näiteks Rosaceae sugukonnas on üle 30 kummilima produtseerivat taimeliiki. Kummilima andvaid taimi leidub enim troopilistel aladel. Kummilima produtseerimine on omane ainult mitmeaastastele taimedele, enamasti puudele ja põõsastele, harvem ka puitunud vartega rohttaimedele. Kummilima tekib erinevates taimeosades: juurtes, tüves, okstes, viljades, seemnetes.

      Kasutamine. Kummilimasid kasutatakse farmatseutiliste abiainetena, aga ka toiduainetööstuses, tehnikas jm. Neil on mähkivad omadused.

      1.6.1.1. ERINEVATEST TAIMEDEST SAADAVAD KUMMILIMAD

      Tabel 4. Kummilimad ja nende põhikasutus

       Tragacantha

      Tragakant

      Tragacanth, Gum tragacanth (ingl). трагаkант (vn)

       Astragalus spp. – hundihammas

      Liblikõieliste (Fabaceae) sugukond

      Astragalus adscendens

      Tragakandikummilima ehk tragakandi ehk tragandi allikateks on Fabaceae sugukonna alamsugukonna Tragacanthae perekonna Astragalus liigid, nn tragakandiastraagalused (tragakandihundihambad).

      Kummi-hundihammas (Astragalus gummifer Labill.) on kuni 1 m, harva 1,5–2 m kõrgune sulgjate liitlehtedega põõsas. Kahvatukollased õied kinnituvad mõne õie kaupa lehtede kaenlasse.

      Levik. Levinud Lääne- ja Kesk-Aasias, Kaukaasia mägedes, Iraanis, Türgis, Süürias, Iraagis jm, tavaliselt 1000–3000 m kõrgusel merepinnast.

      Saamine. Tragakandiastraagalustel ilmneb eksudaat kohe pärast vigastuse tekitamist. Tavaliselt kaevatakse peavars umbes 5 cm sügavuselt paljaks ja tehakse sellesse pikergune sisselõige. Välja voolav kummilima jääb mõneks päevaks hanguma. Tekkiva ja eralduva kummilima hulka suurendab see, kui põõsaste ladvad osaliselt ära põletatakse.

      Maailmaturul on eriti hinnatav pärsia tragakandina tuntud tragakandisort, mida toodetakse Iraanis ja Türgis. Tragakanti peetakse küllaltki kalliks looduslikuks saaduseks.

      Tragakant

      Keemiline koostis. Tragakant kuulub happeliste polüsahhariidide hulka, mille koostises on D-galakturoonhape, D-galaktoos, D-fukoos, L-arabinoos, D-ksüloos jt. Kuulub vees lahustumatute, s.t punduvate kummilimade hulka. Tragakandi punduv osa moodustab kogu kummilimast 60–70 % ja seda kutsutakse bassoriiniks. Lahustuvat osa (8–10 %) nimetatakse tragakantiiniks ja see koosneb arabiinist, viimase moodustavad 3 molekuli uroonhapet ja molekul arabinoosi. Mida kvaliteetsem on tragakant, seda vähem sisaldab ta tragakantiini. Tragakantiin ei sisalda metoksürühmi, bassoriinis on neid u 5 %. Kummilima molekulmass ulatub ligi 850 000-ni.

      Omadused. Pärsia tragakant kujutab endast kuni 25 mm pikkusi ja kuni 12 mm laiuseid lintjaid tükke, mille pind on vaoline. Tragakant on sitke, raskesti peenestatav; peenestamise soodustamiseks soojendatakse seda temperatuurini u 40 °C. Vees tragakant pundub, ainult väike osa sellest lahustub. Seob 30–50 osa vett.

      Kasutamine. Farmaatsias kasutatakse tragakandikummilima abiainena emulsioonide ja tablettide valmistamiseks. Tragakanti kasutatakse ka tekstiili-, laki-, naha-, paberitööstuses jm.

      Sordid. Värvuse alusel sorteeritakse tragakant kaheks: kõrgem sort (värvitud läbipaistvad või valged lintjad tükid) ja tehniline sort (kollakad, kollased, pruunid).

      Sageli jagatakse tragakant kahte rühma: lintjateks kvaliteetsortideks ja vähem hinnatud helbelisteks sortideks. Kvaliteetsordilisi tragakante kasutatakse farmaatsiatööstuses, vähem kvaliteetseid toiduaine- ja tekstiilitööstuses jm. Kehvemate tragakandisortide lahused on väikse viskoossusega.

       Sterculiae gummi

      Sterkuuliakummilima

      Sterculia

Скачать книгу