Farmakognoosia - Ain Raal

Скачать книгу

pärmi, piirituse, rummi, äädika jm tootmiseks.

      Suhkruroo rooteivastest pressitakse suhkrurohket mahla (India, Goa)

      Suhkrupeet (Beta vulgaris ssp. vulgaris var. altissima Döll, Chenopodiaceae) on sahharoosi tootmisel lähtematerjaliks peamiselt Euroopas. Tootmismahult jääb suhkrupeedi kasutamine suhkruroost siiski oluliselt maha, andes umbes kolmandiku maailma suhkrutoodangust. Juurikas sisaldab 18–20 % sahharoosi, hektarisaak on suhkrurooga samas suurusjärgus.

      Suhkru-arengapalm ehk suhkrupalm (Arenga pinnata (Wurmb) Merr. ehk A. saccharifera Labill.) on Indias, Indoneesias, Filipiinidel jm kultiveeritav kuni 12 m kõrgune sulgjate lehtedega puu, mis võib hektarilt anda koguni kuni 20 tonni mahlast eraldatavat sahharoosi. Palmimahlast saadakse kääritamisel veini (todi ), valmistatakse ka piiritust ja äädikat. Tüve kattev must kiud on väga tugev ega lagune vees, seepärast tehakse sellest veealuste kaablite katteid ja köisi.

      Märkimisväärses koguses sisaldab sahharoosi ka suhkurvaher (Acer saccharum Marsh., Arecaceae), mille mahlast toodetakse siirupit. Samuti leidub sahharoosi vähem või rohkem teiste vahtraliikide mahlas.

      Suhkurvaher

      Omadused ja kasutamine. Puhastatult on sahharoos valge või nõrgalt kollakas kristalliline vees lahustuv aine sulamistemperatuuriga 169–170 °C. Happelises keskkonnas või ensüümi sahharaasi toimel laguneb lauasuhkur glükoosiks ja fruktoosiks.

      Farmaatsias kasutatakse sahharoosi abiainena mõningate ravimite valmistamisel.

      Karamell

      Caramel (ingl). Kарамель (vn)

      Karamelli saadakse sahharoosi või glükoosi kuumutamisel, kuni neile iseloomulik magus maitse kaob ja moodustub tumepruun siirupjas vedelik. Karamelli lõhn meenutab veidi kõrbenud suhkrut, maitse on meeldiv, kuid pisut kibe. Tihedus temperatuuril 25 °C vähemalt 1,30. Seguneb veega igas vahekorras ning kuni 55 % etanooliga. Veega vahekorras 1: 1000 segatud karamell annab selge, kollakasoranži värvusega vedeliku. Kasutatakse mõnedele farmatseutilistele preparaatidele värvuse andmiseks.

      Mõnede süsivesikute kasutamisvõimalusi farmatseutiliste abiainetena on tutvustatud tabelis 6, paljud neis leiavad lisaks farmaatsiatööstusele rakendust ka toiduaine- ja/või kosmeetikatööstuses.

      Tabel 6. Mõnede süsivesikute kasutamine farmatseutiliste abiainetena

      1 Disintegrandid on abiained, mis aitavad ravimvormist raviaine vabanemisele kaasa sh aitavad nt tableti lagunemisele kaasa kui tablett puutub kokku vesikeskkonnaga

      1.10. SÜSIVESIKUTELE LÄHEDASED LOODUSLIKUD SAADUSED

       Acidum ascorbinicum

      Askorbiinhape

      Ascorbic acid (ingl). Аскорбиновая кислота (vn)

      Askorbiinhape

      Askorbiinhape ehk C-vitamiin on laialt levinud puu- ja aedviljades ning marjades, aga ka teistes taimeosades. Klassikaliseks askorbiinhappe allikaks on kibuvitsamarjad (Rosa spp.). Nüüdisajal toodetakse askorbiinhapet sünteetiliselt glükoosist. Viimasel ajal on askorbiinhapet käsitletud mitte ainult vitamiinina, vaid ka antioksüdandina.

       Rosae pseudo-fructus (Cynosbati fructus)

      Kibuvitsavili

       Rosa spp. – kibuvits

      Rose (ingl). Шиповник (vn)

      Roosõieliste (Rosaceae) sugukond

      Kurdlehine kibuvits

      Valdavalt heitlehised, püstised või ronivad kuni 3 m kõrgused põõsad. Võrsed sirgete või kõverate ogadega. Liitlehed paaritusulgjad, kinnituvad vahelduvalt; lehed abilehtedega kokku kasvanud. Õied viietised, rohkete tolmukatega; värvuselt sagedamini roosast tumepunaseni, harva valged või kollased, lõhn tugev ja meeldiv. Vili tõrsik (rahvapäraselt kibuvitsamari), osapähklikesed arenevad õõnsas, lihakaks muutunud õiepõhjas, mille sisemus on sageli karvane. Vili tavaliselt punane, harvem peaaegu must.

      Levik. Eestis kasvavad looduslikult loopealsetel, niitudel ja puisniitudel, vahel ka metsaservas. Looduslikud liigid (nimetatakse kibuvitsadeks) on külmakindlad. Kultuuris kasvatatavad liigid ja sordid (nimetatakse roosideks) on nõudlikud mullaviljakuse ja – niiskuse suhtes, osa neist ka külmaõrnad. Eestis kasvab looduses 11 kibuvitsaliiki.

      Kibuvitsaviljad

      Droog. Vilju kogutakse ja kasutatakse kuivatatult koos seemnetega või ilma. EP järgi on kibuvitsaviljade allikad koer-kibuvits (R. canina L.), longus kibuvits (R. pendulina L.) jt liigid.

      Samuti on droogiks seemned (Cynosbati semen, Rosae pseudo-fructus „semen”), mis eraldatakse viljadest.

      Keemiline koostis. Viljades C-vitamiin (enamasti 1–3 %), karoteenid jm. Lisaks pektiinid (15 %), di- ja oligosahhariidid (12–15 %, sh sahharoos), eeterlik õli (0,3 %), flavonoidid jm.

      Seemnetes rasvõli (8–10 %).

      Kasutamine. Viljadel on antioksüdantne, nõrgalt uriinieritust ja sapinõristust soodustav toime. Seemnetel põletikuvastane ja nõrk diureetiline toime. Vilju kasutatakse C-vitamiini suure sisalduse tõttu vitamiinivaeguse korral ning antioksüdantse vahendina. Tarvitatakse külmetushaiguste ja gripi ennetamiseks või leevendamiseks. Suurendab maohappe hulka ja stimuleerib sapi teket, nõrga uriinieritust soodustava toime tõttu kasutatakse artriidi ja reumaatiliste haiguste leevendamiseks.

      Seemneid kasutatakse kas eraldi või koos kogu viljamassiga liigesepõletiku (toimib põletikuvastane galaktolipiid).

      Kasutamine väljaspool meditsiini. Viljad on söödavad, neist valmistatakse vitamiinide rikast mahla, siirupit jm.

      Kibuvits

      2. RASVAD. RASVÕLID JA RASVATAOLISED AINED

      Rasvad ja rasvõlid kuuluvad lipiidide hulka. Lipiidideks nimetatakse taimse ja loomse päritoluga rasvu ja rasvataolisi aineid.

      Rasvadeks on korrektne nimetada vaid teatud osa lipiididest: lihtlipiidide hulka kuuluvaid neutraalrasvu, mis on ehituselt triglütseriidid. Farmakognoosias eristatakse rasvadest veel rasvõlisid (olea pinguia), mis biokeemilises mõttes kuuluvad küll rasvade hulka, kuid erinevad neist vedela agregaatoleku poolest. Rasvade agregaatolek sõltub triglütseriidide koostisse kuuluvatest rasvhapetest – küllastunud rasvhapetest moodustuvad tahked ja küllastumata rasvhapetest vedelad rasvad (rasvõlid). Seega, eesti keeles loetakse laiemas mõttes ka rasvõlid rasvade hulka kuuluvaks, kuid kitsamas mõttes eristatakse farmakognoosias rasvu (tahked rasvad) ja rasvõlisid (vedelad rasvad).

      Niisugune jaotus on samas küllaltki suhteline, sest näiteks kakaoõli (ehk kakaovõi) on olenevalt keskkonna temperatuurist kas tahke mass või õlikas vedelik. Sama võib öelda kookosõli kohta, mis troopilises kliimas esineb vedelikuna, parasvöötme maadesse transpordituna aga muutub tahkeks. Madalamal temperatuuril võib ka oliiviõli tahkuda.

      Lipiidide klassifikatsioon ja struktuur. Lipiidid jaotatakse kahte rühma:

      • lihtlipiidid (rasvad, rasvõlid, vahad);

      • liitlipiidid

Скачать книгу