ТОП просматриваемых книг сайта:
Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen
Читать онлайн.Название Rindeoperaator Ivar Heinmaa
Год выпуска 2015
isbn 9789949529711
Автор произведения Madis Jürgen
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Kolmapäeval!“
Ja nii see algas.
Esimeses Tšetšeeni sõjas käisin 15 korda. Soomlaste jaoks oli see juba naljanumber – Ivar Heinmaan seuramatkat! (turismireisid).
Ja Juha Portaankorvast – Jussist, nagu me teda kutsume – sai mu esimese poja ristiisa ja minust tema tütre ristiisa ja koos oleme käinud kuumades kohtades lugematu arv kordi.
Arguni linnas Tšetšeenias. Veebruar 1995.
Juha Portaankorva
Ta on toimetaja YLE-s.
Ivari nime hääldab ta „Iivar“, nagu soomlased ikka. Tal on vunts ja habemetutt.
Ivar on Jussi parim sõber. Nagu vend.
„Nii pühendunud inimest kui Jussi näeb üliharva,” arvab Ivari naine Siiri. Kogu elu annaks Ivari eest ära.
Tihtipeale läheb Jussil silm märjaks ja mehe kohta on ta ehk liigagi hoolitsev.
Kas kõigil on kohvi?
Kas kõigile jätkub salatit?
Kas te ise saate kätte?
Kas lähme koos?
Kas teil on ikka huvitav?
Ega külm ei ole?
Jussi töölaua kõrval seinal on foto väikesest tšetšeeni poisist, kelle naeratav nägu on marlisidemetega kaetud, kärnas ja põlenud, mõlemad käed sidemetes.
Jussi on pildile juurde kirjutanud, et poiss astus kõrgepingetraadile ja Ivar tegi selle pildi Groznõi haiglas.
Kui Jussi ja Ivari saatelõik tšetšeeni poisist ekraanil ära käis, võttis Jussiga ühendust naine, kes ütles, et oli kõvasti nutnud ja avas arve, et poissi toetada.
Sealsamas kõrval on pilt rusudes Arguni linnast. Tehtud Tšetšeenia esimese sõja lõpupoole, kui vene suurtükk põmmutas üheksakorruselist maja.
Ivar filmis, Jussi oli kõrval, autojuht karjus kraavis kõhuli maas, et lähme juba minema, aga Jussi ja Ivar ei läinud, nemad tahtsid ikka paremaid kaadreid.
Tuld lendas, maja sai ühe paugu teise järel. Järgmisel päeval oli kohas, kus Ivar ja Jussi filmisid, sügav auk.
Piltidele töölaua juures seinal kirjutab Jussi pärast juurde, mis kellestki hiljem saanud on.
Siiri: „Ta traumeerib ennast veel tagantjärele!“
YLE toimetaja Juha Portaankorva augustis 1995.
Groznõi, 1995
Venelased said pikapeale aru, et lääne ajakirjanikud tuleb Vene poolele kutsuda. Venelased tunnistasid, et õige hetk on maha magatud, juba algusest peale oleks pidanud vene sõduritel laskma lääne pressile rääkida, kuidas nad oma emade pärast muretsevad.
Ja kurta, et kui nad siin surevad, mis siis emadest saab.
Esimesed 4-5 raksu, talvel ja kevadtalvel 1995, käisime Groznõis tšetšeenide juures, nüüd, maikuus pakuti võimalust olla venelaste poolel.
Koos toimetaja Jyrki Saarikoskiga, keda venelased Sarikovskiks kutsusid, elasime Groznõi lennuväljal elukutseliste kõrilõikajate juures suures telgis. Siin majutas ennast ka Peterburi OMON.
Välismaa ajakirjanikke elas siin kümme-kaksteist, meie Jyrkiga nende hulgas.
Lennujaama ülevõtmisel oli peetud raskeid lahinguid, lennukid olid kõvasti pihta saanud. Vene sõjavägi oli tšetšeenide TU-134d lennujaama ühte serva kokku lükanud.
Groznõi kesklinn oli üks suur rusuhunnik, maju polnud ollagi, suurtükituli oli jämedad puud umbes kahe meetri kõrguselt maha niitnud. Ainuke tehas, mis püsti oli jäetud, oli konjakitehas. Tootmist ei toimunud, aga tsisternid olid täis.
Õhtul panid OMONi mehed soomusautole hääled sisse ja sõdurid saadeti, kolmeliitrised klaaspurgid näpus, tehasesse konjaki järele.
Õhtul pärast tööd anti klaasid pihku ja esimene toost oli harilikult: „Kõikide emade terviseks!“
Kui tahtsid konjakijoomisest ära hiilida, hõiskas OMONi komandör, klaas väljasirutatud käes: „Välismaalaste terviseks! Rahu terviseks! Sõpruse terviseks! Emade terviseks!“
Ja kui otsa sai, jälle BTRile hääled sisse ja konjaki järele.
Konjak oli hea.
Tšetšeenide konjak on üldse hea. Nagu ka Dagestani konjak. Dagestani konjak on muide parim, mida endise N Liidu alalt saada võib – Moldaavia ja Gruusia ja Armeenia konjaki kõrval.
Ma olen need enam-vähem kõik ära proovinud. Dagestani konjak ei ole ehk nii hea kui Armeenia kõige paremad, aga Moldaavia Belõi Aistist on see kindlasti parem. Pehme, puskari maitset ei mingisugust.
Ma vedasin seda üksvahe koju ka. Kui putkadest oskasid küsida, anti leti alt. Aga Dagestanis, mitte Tšetšeeni poolel.
Mul oli kohvris mõlema saapa sees tavaliselt Dagestani konjak, kui ma sealtkandist tulin.
OMONi tontidel oli lennujaamas igav ja nad mõtlesid meelelahutusi välja.
„Poisid, kas te Makarovi püstolist lasknud olete?“ küsisid nad ükspäev. „Lähme välja, hakkame põrutama!“
Tüüpiline kahekorruseline lennuväehoone oli venelaste käes.
Sõdurid aeti hoonest välja ja OMONi komandör röökis läbi ruupori: „Makaroviga lennuvälja akende pihta, tuld!“
Paar akent lasti puruks, tund läks mööda, Kalašnikovi automaadiga kordus sama.
Jälle läks paar tundi mööda, kellelgi tuli hea idee: kas raketiheitjaga tahab keegi lasta!? Paar hullu olid nõus.
Ohvitser karjus: „Lažis! Ogon!“
Tulejutt käis raketiheitjast välja, aknad lendasid vastu taevast.
See oli karm.
Ja jälle, BTRile hääled sisse, kolmeliitrine kaenla alla ja konjakivabriku poole teele, marss!
Lihtsad kaheaastased vene ajateenijad vahetasid tšetšeenidele viina vastu relvi ja padruneid.
Neil oli pohhui.
Nad ütlesid tšetšeenidele, et ärge meiesuguseid tavalisi vene sõdureid laske, rünnake Vene spetsväeosi ja OMONi, miilitsavägesid.
Kaheaastastel oli suva, peaasi, et hing sisse jääks.
Nad panid kõvasti tina, sest auru all möödub aeg kiiremini. Õhtuti olid OMONid, kontrahtnikud (palgalised) ja tavalised ajateenijad enamasti täis. Purjus tšetšeeni seevastu nägi üliharva.
1992, kui Džohhar Dudajev oli juba Tšetšeeni president, käisime Groznõis. Kaks võimast tšetšeeni klanni käärisid omavahel, Vene relvad olid veel sees.
Me elasime võõrastemajas, kus hommikusööki ei antud ja sõime tänavanurgal vineerist pivnuškas praemuna ja hobusevorsti – see pivnuška meenutas omaaegset Singapuri õllekat Hiiul. Ja kõrvallauas viskasid tšetšeenid varahommikul suurest teeklaasist valget viina.
See oli ainuke kord, kui mina nägin purjus tšetšeeni.
Võimalik, et nad tõmbasid savu.
Aga võitlejad olid tšetšeenid kõvad.
23. 02. 1996 olime Jussiga Groznõi kesklinnas ja filmisime tšetšeenide iseseisvuspäeva, mis on Nõukogude armee aastapäevaga ühel päeval.
Meeletu saluudilaskmine käis, igal tšetšeenil automaat, nahktagi ja karvamüts. Automaatidest põrutati valanguid vastu taevast, röögiti ja oldi kaelakuti koos.
Keset möllu hakkas kaks venda teiste hulgast silma – neil ei olnudki automaate! Jussi ütles, et niisugust imeasja ei näe iga päev ja