LITMIR.BIZ

      SIIRI teadis, kellega ta end seob. See ei olnud nii, et Ivar ütleb ühel päeval: kuule, ma ostan endale kaamera ja hakkan mööda sõdasid käima.

      Siiri teadis ammuilma, kes on Ivar ja mis ametit ta peab.

      Ivar elas Nõmmel otse president Arnold Rüütli vastas ja Siiri elas ka üsna lähedal, kusjuures Ivari õde elas üksvahe Siiri kõrvalmajas.

      Ja siis hakkas Ivar tööreisidelt tulles Siiri juures lillepoes käima.

      Siiri: „Ma olen pikkade juhtmetega, ei saanud midagi aru.“

      2002. aasta märtsikuus olid Ivar ja Siiri koos kuskil ööklubis, tehti paar tantsu ja Ivar ütles, et läheks õige kuskile, jooks teed.

      Tegelikult ei joo Ivar pärast Vene sõjaväge iialgi teed.

      Siiri ütles: „Ok, lähme siis minu juurde.”

      Teed ei joonud seal Siiri juures kumbki, Ivar jäi elutuppa diivani peale norinal magama.

      Järgmisel hommikul hakkas Siiri end iganädalasele second-hand-tuurile sättima, ja küsis Ivarilt, et mis plaanid sul on? Kuhu lähed? Äkki tahad kaasa tulla?

      Ivar ütles, et davai, teha niikuinii midagi pole, pohmell ka kõva, lähme!

      Kõnniti mööda kaltsukaid, käidi söömas ja Ivar ostis endale Balti jaama turult naljakad prillid, mis ei seisnud hästi ees ja kukkusid Toompeal Nevski katedraali ees tänavale ja üks käbe kerjusmutt ajas need välkkiirelt kotti.

      Ja siis sõitis Ivar Iisraeli, oli kaks nädalat ära ja kui tagasi tuli, hakkas rääkima, et äkki võiks pulmad ära teha.

      See oli nii juba mõnda aega. Iga kord, kui Ivar oli vähe vindine, küsis ta Siirilt, et kuule, kas sa mulle naiseks tuled?

      Siiri oli talle juba seitse korda „jah“ ära öelnud.

      Siiri arvas, et nii see jääbki – natuke juuakse veini ja siis uurib Ivar, et ega sa mulle äkki naiseks ei tule, ja nii elavad nad rõõmsalt elu lõpuni.

      Seekord ütles Siiri, et kui sa minuga maale elama tuled, siis olen nõus.

      Siiril oli maal maja valmis vaadatud. Vana tsaariaegne paekivimüüridega muinsuskaitsealune maja Jõelähtme kiriku külje all. Ta oli valmis maja ära ostma, aga oli vaja kedagi, kes vahel puid ka lõhub.

      Ja kutsus Ivari maja vaatama.

      Autot kummalgi polnud, sõideti taksoga.

      Ivar rääkis taksojuhile, et vaata, ma võtan selle naise ära, ja siis me ostame selle maja ja selle kiriku seal kõrval värvime süsimustaks. Ja torni risti otsa paneme kuke.

      Taksojuht imestas, et oi, kas sellist asja lubatakse teha.

      Ivar seletas, et tohib küll, ja kirikus sees hakkame reive korraldama.

      Siiri polnud varem näinud kedagi, kellega saab nii palju nalja.

      Kusjuures Ivar räägib oma nalju nii, et ei saa aru, kas ta on naljamees või täielik sekopää.

      Ükskord ostsid nad toidupoes õhtuks veini – nad ostsid sel ajal igal õhtul veini –, nad olid kassas, järjekord ootas seljataga, ja Ivar hakkas kassiiriga suhtlema.

      Tõstis asju korvist kilekotti ja teatas kassapidajale (Ivar räägib üldjuhul metsikult kõva häälega), et me ostame õhtuks veini, et me oleme juba praegugi natuke võtnud, aga teate, ma võtan varsti selle (Siirile osutades) endale naiseks! Näete, ta ju maksab!

      Siiri: „Ta paneb mind vahel nii totrasse olukorda – kujutad ette, ta kuulutab üle poe, ma võtan selle endale naiseks!“

      Siiri ja Henry, kes on aastane. Juuli 2004.

      Krasnojarsk, 2006

      Erukapten Vjatšeslav Mironov sirutab tervituseks käe nagu kunn, peopesa allpool. Jäme kael, kiilaspea, õllekõht.

      Poisid, kas te viina joote?

      See oli esimene asi, mis ta meilt küsis, kui hotelli järele tuli.

      Ütlesime, et ikka joome ja ta ohkas kergendunult ja ta pisikesed silmad läksid särama.

      Ta võttis meid vastu oma kolmetoalises korteris. Naine oli üles löödud, soeng, kõrvarõngad, pidulik kleit, ja lidus liudade ja vaagnatega köögi ja toa vahet.

      Mõtelda, Soome televisioon!!!

      Mironov oli üks kontrahtnikutest, kes käis raha eest tšetšeeni sõjas tapmas. Tštšeenid vihkasid kontrahtnikuid.

      Tšetšeenide vihkamise top oli üldjuhul järgmine:

      1. kõige rohkem vihkasid nad vene lendureid, kes tšetšeeni külad maatasa pommitasid – vene lenduril tõmmati kõri ilma jututa läbi, kui ta kätte juhtus jääma;

      2. järgmised olid kontrahtnikud, kes vabatahtlikult Tšetšeeniasse tapma tulid;

      3. siis ohvitserid;

      4. ja kõige lõpus tavalised lihtsad sõdurid.

      See erukapten Mironov on kirjutanud raamatu Tšetšeenia sõjast „Ja bõl v etoi voine”.Ta on oma viha selle rahva vastu kenasti edasi suutnud anda. Mul on see kodus olemas ja ma ei taha seda lugeda, aga mõnda kohta ma olen vaadanud.

      Näiteks kuidas ta tšetšeeni tappis.

      „See kukkus pikali, ja siis ma jooksin ta juurde, hüppasin õhku ja maandusin kandadega ta rindkerel. Suust purskas tal verd nagu purskkaevust ja tema elututes silmades peegeldus talvine Grožnõi taevas. Ja ma küsisin, badla, miks sa tapsid meie inimesi?!”

      Mironov kirjeldab, kuidas Vene ohvitserid ülekuulamise käigus tšetšeenidel sõrmi otsast lasksid ja kuidas viiliga hammaste vahelt läbi tõmmati. Seda tegid muidugi mõlemad pooled.

      „Janunen verd, verd, verd – et rahuldada raevu. Et püssipärast puruneks pealuu, saapa all ragiseks roided. Vaadata silma surijale ja küsida: miks sa raibe tulistasid venelasi?!”

      Erukapten Mironov oli üürinud ilmatu juraka Chevrolet mikrobussi. See oli ilmselt kõige ägedam mikrobuss, mis terves Krasnojarski krais võtta oli. Juht ka kaasas.

      Tõmbas ukse lahti, valged nahkdiivanid, külmutuskapp, no ikka täis laks, ja viis meid Krasnojarski tammi vaatama.

      Krasnojarski tamm on tõepoolest võimas, üle 200 meetri kõrge, üle kilomeetri pikk, aga see polnud põhjus, miks me Mironovi juurde läksime.

      Põhjus oli päris karm.

      27. märtsil 2000 tegid venelased polkovnik Juri Budanovi juhtimisel tšetšeeni külades puhastust.

      Lendasid soomukitega öösel Tangi külla, maskid ees, leidsid noore tüdruku Elza Kungajeva ja võtsid ta kaasa.

      Paar päeva hiljem leiti Elza laip – vägistatud, surnuks kägistatud, sigaretiotstega täpiliseks põletatud, vaiba sisse keeratud ja istuli-asendis maha maetud.

      Ime küll, aga polkovnik Budanov anti kohtu alla. Ta õigustas Elza tapmist sellega, et pidas teda vastaste snaipriks, aga kohtus selgus, et Kungajeva tapeti joomingu käigus ja Budanov sai kümme aastat.

      Venelased protestisid: sõjakangelast ei tohi karistada. Budanov palus neli korda ennetähtaegset vabastamist. Kuni lõpuks sai 2009 vangist välja.

      Vabanemise päeval lasti maha Kungajevite perekonna advokaat Stanislav Markelov, kui ta tuli pressikonverentsilt, kus ta oli protesteerinud Budanovi vabastamise vastu.

      Koos Markeloviga tapeti opositsioonilehe Novaja Gazeta noor ajakirjanik Anastassia Baburova.

      Markelovi ja Baburova tapmise eest pisteti eluajaks vangi 30-aastane natsionalist Nikita Tihhonov, tema naine sai kaasaaitamise eest 18 aastat.

      Me käisime Jussiga Moskvas ja intervjueerisime tšetšeeni

Скачать книгу