Rindeoperaator Ivar Heinmaa - Madis Jürgen

Скачать книгу

kuurortlinnas Bathumis.

      Täpsemalt Bathumi lennuväe õhutõrje teenindusüksuses.

      Ta oli kasvanud aastaga 15 cm ja ta kael oli läinud poole jämedamaks.

      Irja uuris diapositiivi, mille isa oli Ivarist teinud ja mõtles: „Mis toimub? Läks, oli laps ja nüüd – justkui mees!”

      Bathumi lennuvälja juures teenivas roodus oli ametis kuus kümneliikmelist jagu ja Ivar oli üks kuuest jaoülemast (komandir vzvoda).

      Igal hommikul anti ajateenijatele tööd kätte ja Ivari asi oli vaadata, et see kõik tehtud saaks. Aga läheduses oli saal, kus olid kang ja kõhulihasepink ja Ivar käis iga natukese aja tagant kangi venitamas. Tõmbas kardinad ette ja keegi ei näinud.

      Iga poole tunni tagant võttis ta pika joonlaua, haamri ja sae ja käis staabi eest paar raksu hästi kiire sammuga läbi.

      Ohvitserid vaatasid – küll see Heinmaa on tubli, töötab kogu aeg!

      Kuuekümne poisi peale oli 45 kaukaaslast, kes olid ilmselt maksnud, et kodukanti teenima jääda, ülejäänud viisteist olid valged. Ivar oli valgete hulgas üks väheseid, kes kaukaaslaste käest kolakat ei saanud.

      Ivaril on anne inimestega hästi läbi saada.

      Ta on sõbralik, ei ole pealetükkiv, räägib õigel ajal ja mitte ülearu palju.

      Ivari parimad sõbrad olid kaks grusiini, kaks armeenlast ja kaks aserit.

      Ivari vene keel oli nii vilets, et sai endale hüüdnime Šved (rootslane) ja tema kohta levisid jutud, et ta räägib kodus rootsi keelt ja kirju kirjutab saksa keeles nemetskimi bukvami.

      Üldiselt ei saanud seal keegi aru, miks ta Nõukogude armeesse teenima tuli.

      Õhtuti kuulasid ajateenijad salaja radio Monte-Carlot, said poplugudest kõvasti indu ja Ivar pidi kuttidele nemetskimi bukvami maika peale Madonna ja Modern Talking kirjutama ja mõnele tegema Adidase märgi.

      Ja koos oma kahest grusiinist ja kahest armeenlasest ja kahest aserist koosneva seltskonnaga jõi ta ära need kaks pudelit „Vana Tallinnat“, mis ema oli ohvitseride moosimiseks posti pannud.

      Seersant Heinmaa viimaseid päevi sõjaväes. Bathumi 1986.

      Tšetšeenia, 1995

      Jõudsime Hannuga Groznõisse. Üle kahe minuti tänavanurga peal vahtida ei tohtinud, venelaste snaiprid olid kohad sisse võtnud – kui keegi molutama jäi, kohe uhati pauk ära.

      Minutka väljakul käisid kõige raskemad lahingud.

      Groznõi Minutka väljak sai 1920. aastatel nime selle järgi, et siin peatus minutiks rong, mis töölisi naftatööstusse vedas.

      Vahepeal pandi sellele nimeks Hruštšovi väljak, sest Hruštšovi ajal said Siberisse ja Kasahstani küüditatud tšetšeenid koju tagasi. Aga rahvasuus on see ikka Minutka väljak.

      Parlamendihoone ehk Valge Maja juurde pääseda oli sealt keeruline. Vahemaa on 200 meetrit, aga see oli vene snaiprite tiheda tule all. See on avatud koht, kõrged 9-korruselised majad tänavate ääres, ja vene torud muudkui uhasid piki tänavat alla.

      Lahenduse pakkus välja tšetšeen, kellel oli valge pikap-Volvo. Tuli kohale ja pakkus teenust – viskan su Minutkalt otse Valge Maja juurde, 200 dollarit.

      Kaks rootslast pugesid autosse. Vend võttis hoogu, vajutas gaasi põhja ja kupatas need 200 meetrit nagu torust tuli. Kuulid vingusid, aga Volvo lausa lendas. Valge Maja taga sai rahulikult parkida, sinna kuulid ei ulatunud.

      Kui vend tagasi jõudis, olid Volvol küljed läbi lastud ja kummid tühjad. Kaks rootslast ronisid autost välja, näod helevalged. Tšetšeen ütles, et rohkem täna ei sõida, aitab kah.

      Kolme ajal hakkasime tagasi minema, sest pimeda peale ei tohi jääda, siis on röövlid platsis.

      Groznõi tee ääres lõõmas katkine gaasitoru tohutu leegiga. Samas kõrval oli suur silt, et dobro požalovat v ad! tere tulemast põrgusse!

      Me filmisime seda tohutut tulelõõma.

      10-20 sekundit hiljem käis seljataga tohutu jumakas, auto vappus, must pilv vajus üle pea, me ei taibanud, mis juhtus.

      Vene reporterid, keda me hiljem poe juures nägime, olid mudased nagu tondid, ja rääkisid, et kui me ära olime sõitnud, tuli lennuk ja virutas kaks raketti täpselt sinna, kus seisis silt dobro požalovat v ad.

      Dagestani piiri lähedal küsisid vene sõdurid, noored kutid (OMON või midagi sellist), et kas me tuleme Groznõist, kas me neile tšetšeene saame näidata, nad ise polevat näinud. Kerisin kaameras linti tagasi ja näitasin.

      Kutid imestasid: uhh, missugused tüübid! Rohelised lindid ümber pea! Meie neid küll ei karda!

      Viis päeva hiljem tegid tšetšeenid rünnaku ja need vene kutid löödi maha. Kolm laipa vedeles nädalapäevad kuuri juures maas. Ühel olid riided seljas ära põlenud, ise ka poolenisti, kile oli peale visatud, teised kaks olid kuuli saanud. Varesed olid neil silmad välja nokkinud, koerad-kassid ninad-kõrvad ära närinud.

      Panin kaamera üles. Tšetšeeni kutid läksid mööda: filmi, filmi, vene šašlõkk!

      Siis jõudis mulle kohale, et sõda pole arvutimäng, et võtad käigu tagasi või saad uue elu.

      Sa jooksed tšetšeenidega ringi, pole vahet, kas sul on kaamera kaasas või ei. Kes paugu saab, on surnud ja kõik. See on päris, see ongi sõda!

      Groznõist 40 kilti Dagestani poole surnuaias astusid meile ligi kaks relvastatud tšetšeeni, viisid meid kohalikku miilitsajaoskonda ja hakkasid küsimusi esitama.

      Paar nädalat tagasi olevat keegi kuskil filmimas käinud, pärast seda olevat tulnud Vene lennuk ja andnud samasse kohta paraja laksu.

      Pool tundi ajasime juttu ja tšetšeenid said aru, et Vene spioonid me ei ole.

      Miilitsas nägime naisajakirjanikku Reutersist. Tema ei olnud kinni võetud, tema oli tulnud ise ja vahtis kuidagi umbuskliku näoga.

      Miilitsad said meiega ühele poole, ütlesid, et tulge järgmisel päeval tagasi, kamp venelasi kukkus kinni, saate vangidest kõva loo.

      Reutersi-naine ei pidanud enam vastu. Tõusis püsti, tuli meie juurde ja sosistas, et ärge nendest vene vangidest jumala pärast kusagil kõssake!

      Ta oli seda vangide lugu ilmatu aja jahtinud. See oli tema lugu.

      Ütlesime, et ärgu pabistagu, tema materjal läheb kindlasti varem eetrisse, meie talle konkurendid ei ole.

      Hakkas hämarduma. Dagestanlasest taksojuht pakkus, et mis te sinna lasteaeda ikka ööbima lähete, tal on Hassavjurti äärelinnas Dagestani-Tšetšeenia piiri lähedal vaba maja.

      Hannu, kellel oli väike taskumatti alati kaasas, koukis selle taskust välja ja me võtsime lonksu konjakit filmimise alguse tähistamiseks, siis istusime taksosse ja sõitsime uude ööbimispaika.

      Kõrge plangu taga oli väike maja, kolm tuba ja köök. Peldik õue peal. Reformvooditel oli viis patja virnas, suuremad all, väiksemad peal nagu vene multifilmis.

      Taksojuhi naine osutus agaraks vaaritajaks ja tegi meile hinkaale, mis näevad pelmeeni moodi välja, aga on suured nagu kaalikad. Ja keetis suppi ja tohutu lasu loomaliha, mida me ära ei jõudnud süüa. Pool jäi järgi ja taksojuhi naine uuris murelikult, kas meile tõesti ei maitse.

      Järgmisel päeval söötsime poole lihast salaja külakoertele, et taksojuhi naisel oleks hea meel. Koeri oli ümberringi megalt ja nad olid siitpeale meie parimad sõbrad.

      Tšetšeenia 1995.

      Tuba oli kõvasti soojaks köetud – mis viga kütta, kui gaas läheb Aserbaidžaanist juhet pidi Musta mere äärde Novorossiiskisse, aga tee peal virutavad seda kõik, kes vähegi oskavad. Aga uni sellises

Скачать книгу