Rindeoperaator Ivar Heinmaa - Madis Jürgen

Скачать книгу

õue peal, kuhu meid järgmisel hommikul viidi, seisid habetunud tšetšeenid nagu rambod, koned kaelas. Vangla uksest astusid välja 48 noort vene kutti ja kapten ja jäid vanglaõuel rivvi seisma, pead norus.

      Need olid noored dessantnikud Vladivostokist, needsamad vangid, keda jahtis Reutersi-naine.

      Pool aastat olid kutid kroonus teeninud, kui ükspäev viidi nad lennuväljale, pandi lennukisse ja visati Tšetšeenias Šali linna servas alla.

      Tšetšeeni külamehed piirasid kutid ümber ja lasksid kaks nendest maha. Kapten nägi, et olukord on lootusetu, ei tahtnud kuttide elu enda hinge peale võtta ja andis alla.

      Ta ei teadnud, kui palju siin vaenlasi vastas on, tema kuttidel polnud lahingukogemusest haisugi…

      Poisid tunnistasid: me ei teadnud, kuhu me tuleme, me ei teadnud, miks me siia tulime, see pole meie maa! Mida me siin teeme, kelle vastu me sõdime!?

      Kutid olid pooliku varustusega. Ikka see tavaline Vene sõjaväe bardakk, et noored saadetakse esiliinile, kuulivestid võetakse ära, vanadel on kaks vesti ülestikku seljas…

      Rünnakul ei lähe vanad kunagi ees, ikka noored! Ja kui ei lähe, antakse peksa.

      Üks tšetšeen kunagi rääkis, kuidas vene kutid tulid mööda põldu, ilma kuulivestideta ja politruk röökis püstoliga seljataga: kes ei lähe, saab kuuli! Tšetšeenid panid kuulipilduja püsti ja andsid sellist tuld, et verist vatti lendas.

      Briti naine intervjueeris kutte ja meie intervjueerisime, Hannu ütles küsimuse soome keeles, mina küsisin kuttidelt vene keeles ja tõlkisin Hannule venekeelseid vastuseid.

      Kuulasin ise oma häält – keel oli konjakist pehme. Mõtlesin, et on ikka lugu küll, tuleme sõtta, ja keel pehme!

      Poistele andsid need intervjuud teadmise, et vähemalt niisama neid kuuri taga maha ei lasta, mingi märk jääb maha.

      Kutid ütlesid tšetšeenidele aitäh. Nad said üle nelja kuu esimest korda sooja toitu.

      Tšetšeenid olid kuttide emadele juba teatanud, et tulgu siia, anname poisid kaasa, viige koju! Aga et nad kunagi enam tagasi ei tuleks, järgmine kord tapame maha!

      Ma ei tea, mis neist poistest edasi sai. Venemaal midagi väga head nendega juhtuda ei saanud. Ei ole ju nii, et tuled lahinguväljalt ära, lähed emmega koju ja vsjoo.

      Vene sõduriemasid nägime Tšetšeenias pidevalt. Olid kuskilt kuulnud, et poiss võib olla Tšetšeenias ja tulid otsima, et kas äkki keegi teab. Sõimasid Jeltsinit, poja pildid käes: kuradi siga, pidid sa meie poisid siia saatma, mis on meie poistel Tšetšeeniaga tegemist!

      Emade jaoks oli isegi staap tehtud, kuhu nad kogunesid.

      Tegime nendega intervjuusid. Lohutasime, et küllap leiate oma pojad üles ja kõik läheb hästi.

      Tšetšeenide poolt vangistatud Vladivostoki dessantnikud. Šali 1995.

      ISA muretses Ivari pärast väga, kui Ivar väike oli.

      Ema pidas Irja kohta päevikut, kirjutas sinna aeg-ajalt, mis oli juhtunud ja kinkis selle päeviku tütrele 18. sünnipäevaks.

      Isa kirjutas päevikusse kaks rida. Tänas Irjat, et see nii hea laps on olnud ja et Irja pärast pole tulnud muretseda nii palju kui Ivari pärast.

      Irja sai juba väikese tüdrukuna aru, et isa muretses Ivari pärast rohkem kui tema pärast.

      Irja: „Ivar oli isale kõige tähtsam asi maailmas üleüldse!“

      1983. aastal oli isal infarkt, ja kui Ivar aasta hiljem sõjaväkke läks, kartis isa, et ei näe enam kunagi Ivarit.

      Isal oli köögis aknakleepimispaberi rull, kuhu ta kirjutas üksteise alla pikka tulpa 730 kuupäeva. Need olid Ivari sõjaväesoleku-päevad, kaks aastat.

      Igal õhtul, enne kui magama läks, kriipsutas isa ühe kuupäeva läbi.

      Koeraga Nõmmel metsaservas jalutamas käies tegi isa ühe kuivanud männi peale noaga täksu, kui Ivaril järjekordne kuu oldud sai.

      Maikuus 1986 pidi Ivari sõjaväeteenistus lõppema. Täpne koju saamise päev polnud teada, ohvitserid ütlesid, et võivad ajateenijaid kuni jaanipäevani kinni hoida.

      Ivar saatis koju kirja, et mis oleks, kui tuttav arst kirjutaks ohvitseridele kirja, et isal oli jälle infarkt. Et ehk lastakse siis sõjaväest varem tulema.

      Isa rääkis kodus emale, et sellist kirja küll ei tee, sellised halvad asjad kipuvad täide minema.

      Oli 26. aprill, Ivar konutas lennujaama autopargis, kui kapten ta endale lähemale viipas.

      „Heinmaa, üks jutt!“

      Ivar läks.

      „Heinmaa, oled sa mees või ei ole?“

      Ivar ütles, et on mees.

      „Su isa on surnud.“

      Ema oli saatnud telegrammi.

      „Võid linna minna, sealt saad emale helistada. Me laseme su koju!“

      Ivar pani vormi selga, läks linna, mõtles, et jube kihvt, saabki koju! Aga miks nad kirjutasid, et surnud?! Jutt oli infarktist!

      Ivar tellis sidejaoskonnast kaugekõne, ema võttis vastu.

      „Kas päriselt ka surnud?“

      „Jah!“

      Ivar hakkas nutma.

      Tõmbas mütsinoka silmadele, läks sõjaväeossa tagasi. Paberid koju laskmise kohta olid juba valmis.

      Kogu sõjaväeosa tuli Ivarit lennujaama väravate juurde saatma, kui ta koju sõitis.

      Jõudis Vnukovosse, võttis takso, sõitis Šeremetjevosse, aga et õhtul lennukit enam ei läinud, magas lennujaamas pingil ja hommikuse lennukiga sai koju.

      Matused olid ülejärgmisel päeval.

      Ükskord palju aastaid hiljem, kui Ivar oli juba kõva rindeoperaator, nägi Ivari ema unes, et sai juhuslikult Raekoja platsil kokku isaga, kes oli tegelikult surnud.

      Hakkasid rääkima, et kuidas läheb ja mis teoksil. Ja isa ütles, et ei saa pikalt rääkida, peab minema Ivarit kaitsma, sest ta on Ivari kaitseingel.

      Ema, isa ja õde tulid sõjaväkke külla. 1985

      Tšetšeenia, 1995

      Ja siis me nägime Hannuga üht vanemat meest, kes vaatas Groznõi äärelinnas üht tabamuse saanud tanki. Mehel oli karvamüts peas, karakullkraega palitu seljas.

      Mees oli Siberist tulnud.

      Tank, mida ta vaatas, oli saanud tabamuse mitu päeva tagasi, ei suitsenud enam, toru oli ripakil.

      Selle tanki peal olid mehe kaksikud pojad.

      Mees nägi neid binokliga – üks oli tanki peal, pooleldi põlenud, ja teine oli tanki ees maas. Ta tahtis oma poisid ära tuua, aga tulistati nii kõvasti, et ei saanud. Pojad olid 18 aastat vanad.

      Me ei filminud seda vene isa.

      Koduteel oli Hannul jube palavik.

      Lendasime Moskvasse, kirjutasime end sisse Metropoli hotellis, mis oli tollal üks Moskva parimaid. Bolšoi teater ühel pool, Kremlini 200 meetrit. Ljubjanka pole kaugel, Detski Mir kohe üle tee.

      Hannu ütles, et kui keegi hakkab toimetuses kobisema, et miks te selle hirmkalli viietärnihotelli valisite, annab ta kobisejale jalaga persse: käi ise Tšetšeenias ära!

      Hannu läks oma tuppa magama, mina segasin endale ühe tõsise Bloody Mary, vedelesin voodis, vaatasin uudiseid ja mõtlesin: enam ma sinna tagasi ei lähe! Kuradile see Tšetšeenia!

      See oli reedel. Pühapäeval oli meie videolugu Soome ühe peal eetris, 20 minutit pikk.

      Esmaspäeval olin Eestis, rääkisin sõpradele nende kontoris Tšetšeenia-muljeid,

Скачать книгу