ТОП просматриваемых книг сайта:
Rindeoperaator Ivar Heinmaa. Madis Jürgen
Читать онлайн.Название Rindeoperaator Ivar Heinmaa
Год выпуска 2015
isbn 9789949529711
Автор произведения Madis Jürgen
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Pole vahet, kas Ivar läheb kaheks päevaks või kuuks ajaks, alati on kaasas neli kotti. Raskus on täpselt sama – 75 kilo.
Mingit suurt kärakat fotoaparaati ta kaasa ei vea. Võtab pisikese Canoni, 12 pikslit, see ei kaalu midagi, aga kvaliteet on täitsa nitševoo.
Tööreisideks on Ivar ostnud „portsu koledaid riideid“ (nii sõnastab naine Siiri), mis sobivad mitmeks otstarbeks – ka selleks, et presidendiga ühes ruumis olla.
Columbia firmamärgiga triiksärgid, võrk selja peal, mida ta kotti laob, lasevad õhku läbi ja kuivavad mõne hetkega, kui ta neid hotellitoas peseb. Pearätikud, mida on tal sama palju nagu Kihnu naisel sitsipõllesid, tossud, Salomonid, mis kõlbavad ka vihmase ilmaga ja veel üht-teist.
Kotid pakib Ivar ise ja teeb seda eelmisel õhtul. Siiri peab ennast küll maailma parimaks asjade kohvrisse mahutajaks, aga Ivari asju ta torkima ei lähe.
Kõik käib kähku, sest pooli asju ei võta Ivar kunagi kotist välja. Adaptereid ja juhtmeid, mida ta kodus ei kasuta, on seal juba eelmisest korrast.
Reisikottide ja varustuse jaoks on Ivaril kodus üks kamorka, trepialune ruum, kuhu ta oma asjad tõstab. Seal valitseb apteekerlik kord.
Kui minna Lufthansaga, läheb Frankfurdi lennuk Tallinnast 5.05.
Eelmisel õhtul tellib Ivar takso ja 3.40 sõidab takso värava taha.
Ivar ise ärkab kell kolm, kohvivesi keema, riided selga.
Kõik käib välgukiirul.
Koeraga väike ring. Koer on malamuut Rio. Näeb kelgukoera moodi välja, aga suur nagu elevant. Kui võõras värava avab ja Ivar on läheduses, võib Rio esinema hakata ja võõras lahkub lõhkise püksitagumikuga.
Enne sõitu pole Ivaril õiget und, iga tunni järel vaatab kella. Sisse pole ta kunagi maganud, aga kella vaatab ikka.
Aastaid tagasi viis Siiri ise Ivari lennuki peale, aga see komme lõppes. Polnud mõtet jätta väikseid lapsi üksi koju, olgugi et neil oli uneaeg. Siiri tunnistab, et ta on loll valmis, kui ta kell neli hommikul on lennujaamas ja kell seitse peab poistele putru keetma.
Kui Siiri vähegi suudab, ajab ta ennast üles ja läheb ukse peale lehvitama.
Tõusev päike helgib Tallinna teletornil, heinamaadel ja kraavide kohal hõljub udu. Mõni harv auto sõidab vastu. Linn magab.
Taksojuht vaatab Ivari varustust ja küsib, kas lähed jahile või golfi mängima.
Ivar ei viitsi varahommikul pikalt rääkida – ah, tööle lähen.
Ivar ja Siiri elavad maal, Jõelähtmel, poole tunni kaugusel Tallinnast, lumetuisus tuleb arvestada 40 minutiga.
Juba ulatab Ivar lennujaama oranžis pluusis chek-in´i neiule passi. Sai ikka õige? Passe on Ivaril kaks, ja ega paha ei teeks, kui oleks kolmas ka. Sest kui lähed Araabiamaadesse, on parem, kui su passis Iisraeli või Ameerika või Taani riigi templeid ei ole.
Oranžis pluusis neiu soovib ilusat reisi.
„Ilusat ei ole siin midagi!“
„Kuidas palun?!“ Neiu ajab silmad suureks.
„Seal, kuhu mina sõidan, pole praegu väga ilus!“
Ivar kaob väravate taha.
Gruusia, 1992
Tbilisis mindi parlamenti ründama. President Zviad Gamsahhurdia pooldajad kaitsesid parlamendihoonet. Ja peaminister Žigua poolehoidjad tungisid peale ja võitsid. Telekeskuse ja tsirkuse võtsid ka varsti üle – ma ei saa aru, miks neil seda tsirkust vaja oli! Tänavatel käis jube mürgel. Kõik karjusid, emad olid mängus, ehtne Gruusia värk.
Zviad Gamsahhurdiast, ülikooliharidusega filoloogist sai Gruusia president märtsis 1991, kui Gruusia iseseisvaks sai. Sügisel aktiviseerus opositsioon. 6. jaanuaril 1992 kukutas opositsioon relvastatud riigipöörde käigus Gamsahhurdia ja presidendiks sai Eduard Ševardnadze, endine N Liidu välisminister.
Õhtul võeti malakad välja ja parlamendihoone ees läks tõsiseks andmiseks. Kaamera pealt löödi akulamp ära keset ööd. Svamm mikrofoni ümbert tõmmati maha ja kummist optikakaitse samuti. Ja siis ilmus mu selja taha neljameetrine koll, tõstis kaamera mu õla pealt ära ja mõmises: tee et sa kaod!
Palusin jumalakeeli: anna kaamera tagasi, see ei ole minu oma!
Koll andis kaamera tagasi, aga ähvardas: et me teid enam ei näeks!
Läksime hotelli, ühest uksest sisse, teisest välja, natuke teise kohta, ja filmisime edasi.
Intervjuud käisid nii, et Hannu küsis soome keeles ja mina küsisin vene keeles ja pärast tõlkisin Hannule ära.
Ma ei tea, mis kellani see kestis. Vaatasime, et midagi väga olulist ei juhtu, lihtsalt röögivad ja karjuvad. Nelja paiku hommikul kobisime magama.
Kell kaheksa hommikul ärkasime Tbilisi kesklinna hotellis selle peale, et toaaknad lasti puruks.
Helimees tahtis peldikusse oksendama minna, aga püsti käia ei saanud, kuulid plaksusid vastu seina.
Ta oli sattunud öösel gruusia vanamehe peale, kes kutsus enda juurde ja seal hakati tšatšat jooma. Helimees roomas peldikuni ja oksendas.
Läksin Hannu tuppa, et tema rõdult filmida, mis tänaval toimub.
Vaatan – madrusesärgiga vend, kiiver peas, uhab vintpüssiga piki tänavat.
Puhas kaader, hea valgus, kõik tipp-topp, lust filmida.
Aga kutt tundis, et keegi jälgib ja vaatas üles. Ilmselt paistis päike mulle peale ja kaamera võis vabalt tunduda nagu püss ja ta keeras oma toru minu suunas.
Nii kui pea ära tõmbasin, tuli kuul, põmm, kakskümmend sentimeetrit peast ja lendas hotelliseina.
Hannu röögatas: tuppa tagasi!
Välja meid uksest ei lastud, püssimehed olid ukse peal ees. Aga hotellis oli mingi Kanada fotograaf: davai, poisid, siin pole midagi teha, viski laua peale ja hakkame võtma!
STJUARDESSILT küsib Ivar piimaga kohvi. Suhkrut ei pane, viimasel ajal on hakanud mett kasutama.
Kohvi joob Ivar metsikutes kogustes. Mitte et vererõhk oleks madal, või et muidu tuleks uni peale. Harjumusest. Ta joob kümnete kruuside kaupa päevas kohvi ära. Nii on see kogu aeg olnud.
Kui sõidab kodust linna Tallinnasse, peab Statoili bensiinijaamas kinni, et kohvi võtta.
Siiri ütleb: „Mispärast sa lähed bensiinijaama kohvi võtma, kui me kodus just praegu lõpetasime. Mis mõttega?!”
Aga tema peab kinni ja võtab kohvi piimaga, see on tal mõnus rutiin.
Lennukis võtab välja ingliskeelse krimka, mille ta äsja lennujaamas ostis ja loeb selle sõidu jooksul läbi.
Lee Childi loeb heameelega. See on see britt, kelle raamatutes tegutseb Jack Reacher, erruläinud sõjaväepolitseinik, kes rändab mööda Ameerikat ja kelle kalleim varandus on hambahari ja kes ei maksa kunagi pangakaardiga ja kes ei peatu kusagil kaua.
Dennis Lehane´i raamatud sobivad Ivarile ka hästi.
„Shutter Island“ eriti, ja nüüd see viimane – „Live by Night“.
Ivar loeb krimkasid, mis on meeste kirjutatud. Meeste krimkad on Ivari meelest miljon korda paremad, sest seal on vägivalda ja karmi joont.
Naistel, ükskõik kui head kirjanikud nad on, läheb Ivari arvates ikka kuidagi magusaks kätte.
Ta loeb originaalis, sest inglise keel oli ainuke asi, mida ta kooliajal korralikult õppida viitsis.
Ja kui raamatu läbi loeb, ei too ta seda koju, vaid annab kellelegi või jätab lennujaama. Ta kodu näeks välja nagu põnevike eriraamatukogu, kui ta need koju veaks.
Lennukis