LITMIR.BIZ

      Gruusia, 1992

      Sõda abhaaside ja grusiinide vahel käis täie hooga ja meil Hannuga oli tegemist, et Abhaasiast Gruusiasse pääseda.

      Enguri jõgi eraldas Abhaasia mässulisi ja Gruusia armeed ja sild üle jõe oli mineeritud. Suure surmaga saime välja kaubeldud mõneminutilise vaherahu – abhaasid viisid meid silla keskele ja gruusia sõdurid võtsid vastu.

      Kohe kui sillalt minema saime, algas tulistamine uuesti!

      Nüüd oli vaja Musta mere äärsest Phothi linnast kuidagi Tbilisi jõuda. Möll käis, sõjaväeosad olid keset Gruusiat, transport ei toiminud.

      Phothi kesklinnas astus ligi grusiinist miilitsamajor ja tahtis teada, kes me oleme.

      Raporteerisin, et Soome televisiooni võttegrupp ja et operaator on Eestist.

      „Ahhaa! Brat dorogoi!“

      Gruusia miilitsamajor sattus eufooriasse, nagu oleks sugulastega kokku sattunud. Kutsus õhtuks enda juurde ja võttis meid vastu, laud oli lookas.

      Pudel joodi nii ruttu tühjaks, et ei jõudnud kissa (kass) ka öelda, nagu Hannu tabavalt kommenteeris.

      Hommikul, kui üles ärkasime, hakkasime arutama, kuidas siit Phothist siis ikkagi Tbilissi pääseks.

      Miilitsamajor helistas sõbrale, äkki see viskab ära.

      Sõbral oli auto remondis.

      Kellelgi oli veel mingi probleem.

      Miilitsamajor pikalt ei mõelnud, teatas kuraasikalt, et pole hullu, viib meid ise Tbilissi.

      Ajas žigulli kuuri alt välja ja asus kolmeliitriseid tšatšapurke pagasnikusse laduma – sest kui seisab ees nelja-viietunnine sõit, peab hoolitsema, et viinavarud tee peal ei lõpeks.

      Miilits oli rooli istudes jumala täis, aga kellelegi ei tundunud, et midagi valesti oleks. Laulis kõva häälega ja muudkui vajutas.

      Paar tundi olime sõitnud, kui miilits mägiteel žigulli kinni pidas ja teatas, et nüüd on piknikupeatus. Üle kuru avanes võimas vaatepilt, paremat piknikuplatsi poleks olnud võimalik tahta.

      Miilits laotas kapotile teki ja kuhjas sellele juustud-värgid-puuviljad- juurviljad. Pagasnikust koukis kolmeliitrise tšatšapurgi ja paigutas selle fruktide keskele nagu samovari.

      Mu süda aimas halba ja põhjusega.

      Pokaalide asemel lõi miilits lauale 200grammised klaasist hapukoorepurgid, valas need triiki tšatšat täis ja hõiskas, et need juuakse põhjani.

      Klõmm – rahvaste sõpruse terviseks!

      Viis minutit vahet, natuke juustu ja sibulat ja uus ring: selle terviseks, et me ikka kokku saime!

      400 grammi oli ära joodud – mis see tšatša on, 80-90 volti! – ja ma vaatasin, et kui nii edasi läheb, olen ma varsti pikali maas.

      Võtsin kaamera välja ja ütlesin, et igaühel oma amet – teie jooge, mina filmin!

      Mäletan Hannu pilku pärast kolmandat purgitäit.

      Pisarad jooksid sorinal ta silmist.

      Nad virutasid kumbki neli koorepurgitäit tšatšat hinge alla ja sõit jätkus, laulev major roolis.

      Enne Tbilisit tehti veel üks peatus. Miilitsamajoril tuli sugulaste juurest läbi astuda, tere öelda ja teada anda, et kallis sugulane tuleb õhtul öömajale.

      Sugulased lõid lauda kohaliku konjaki, mis tšatša kõrval tundus lahja nagu kaevuvesi.

      Tbilisis viis miilitsamajor meid hotelli ära, kõige kallimasse, Metechi Palace´i, sest mujal polnud kohti. Olime jumala täis, kui hotelliuksest sisse vajusime. Kallistasime (ja vist ka musitasime, ei mäleta) ja miilits sõitis edasi.

      Aga sellega seiklus ei lõppenud.

      Kaks päeva hiljem, kui olime filminud Ševardnadze ja Saksa välisministri Genscheri kohtumist, läksime restorani õhtust sööma.

      Küsisime ettekandjalt arvet, aga tema naeratas kavalalt: ei-ei-ei, see on ammu ära makstud!

      Vaatasime, kõrvallauast lehvitavad kaks nahktagides gruusia kutti, mõlemal mustad prillid ees.

      Juba olid kutid, kõks, meie lauas, šampanja näpus ja uurisid, kes me sellised oleme. Hetk hiljem vedasid meid kõrgesse kesklinnamajja, mitte väga kaugele, kus nad ise pesitsesid.

      Pakkusid kärakat ja siis kutsusid, et tulge kaasa, me lähme putkasid üle vaatama!

      Kurat, nüüd meil koitis, kes nad on – kohalik maffia!

      Kesklinnas tänaval, kus oli palju müügiputkasid, pidasid nad oma auto kinni (muidugimõista oli see BMW 500!).

      Näete, see on meile võlgu!

      Panid kioski põlema nii et särises. Ma filmisin ka: kiosk oli plastmassist, põles sinise leegiga, plastmass valgus alla ja kärssas mis jube. Hea kaader, aga kasutada pole seda kusagil.

      Kutid teatasid, et mingi jama on kuskil veel, et nad klaarivad selle ära ja sõidame hotelli tagasi.

      Läksid oma jama klaarima ja meie tõmbasime nii kiiresti minema kui saime. Autost välja, asjad kaasa, siva takso peale ja vehkat.

      Hannu väga palju aru ei saanud, talle pidi tõlkima, mis värk on.

      „PAREM hoiame sellest Armeeniast eemale!” arutasid poisid telemaja kohvikus.

      Õhk oli tubakasuitsust paks, sest Eesti TV siseruumides tohtis vabalt suitsetada. Oli detsember 1988.

      Ülemused käisid mööda maja ja uurisid, kes tahaks võttegrupiga Armeeniasse sõita.

      Maavärin oli purustanud Armeenias 25 tuhande elanikuga Spitaki linna, terveks ei jäänud ühtegi maja. Eesti ehitajad saadeti taastamistöödele ja ETV ülesanne oli seda kajastada.

      Võttegrupp oli juba koos (Virve Liivanõmm ja Rein Hanson toimetajad, operaator Avo Sillasoo), aga üks oluline inimene oli veel puudu – kohvrivedaja.

      Tollastel BETA-kaameratel oli tohutu suur kohver ja operaator Sillasoo polnud mingi raskekaalumees, et selle vedamisega üksi toime tulla.

      Poisid arutasid, et see on küll viimane asi, mida teha – minna Armeeniasse rusude vahele kohvrit vedama!

      Aga Ivar mõtles risti vastupidi: läheks, saaks ometi mingi suure asja sisse, saaks ise millestki osa võtta!

      Ja ütles ülemustele, et tema võib minna.

      Ivar lülitati grupi koosseisu ja paar päeva hiljem lendas spetsiaalselt organiseeritud TU-134 võttegrupi ja ehitajatega Tallinnast otse sündmuskohale.

      Ivar mäletab tekkidesse keeratud laipu, tänaval, rusude vahel, matmist ootamas; nälga, külma, vanemateta jäänud lapsi; vene sõjaväelast, kes rääkis mehest, kes laipadel tangidega kuldhambaid välja tiris; et joodi viina ja söödi sibulat, lootes, et see kaitseb haiguste eest.

      Ja kolmekorruselist maja, mille esisein oli kokku varisenud ja teise korruse seinal näitas kell 5.01, hetke, mil maavärin kogu linna purustas.

      Esimene Tšetšeenia sõda, 1995

      Hommikul kell viis jõudsime Moskvas Vnukovo lennuväljale. Kell seitse pidime lennukile minema, et sõita Groznõisse. Olid venelaste jõulud.

      Hannu oli Helsingis piletid ammu ära broneerinud, aga kassas teatas värvitud suuga morn tädi, et oi-oi-oi, Groznõi lennujaam on kinni, sinna ei lenda ammu enam keegi!

      Paari nädala eest oli alanud sõda.