Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega - Kaisa Masso

Скачать книгу

target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000203.jpg"/>

      Alamedast punase metrooliini peale istudes satume aga kõigepealt kohalikele „mägedele“, kus kerkivad kümnekorruselised paneelelamud, seejärel kihutab metroo korraks maa peale ja näeme Bela Vista favela’t, orgu, kuhu on mustlased ehitanud oma igipõlised ajutised varjualused ning rajanud peenramaad.

      Veel mõned peatused edasi kolistades jõuame Orienteni, kus saab imetleda Lissaboni uut arhitektuuri, ehitatud 1998. aasta maailmanäituse Expo jaoks, eesotsas maailmakuulsa hispaanlase Santiago Calatrava projekteeritud raudteejaamaga Gare do Oriente. Lissabonlased nimetavadki seda linnajagu Expoks. Kinnisvarahinnad on siin kõrged, kuigi kesklinna pool elavad kurjad keeled sosistavad, et ehituskvaliteet pidi olema kehv ning suurejoonelised elu- ja kontorihooned pidavat juba otsast vett läbi laskma ja muidu lagunema.

      Kui vanalinnast võtta aga suund hoopis mööda jõe äärt lääne poole, satume kõigepealt Santosesse, kohalikku disaini- ja moepiirkonda, kus asub ka minu Portugali-aastate esimene ülikool IADE – Instituto de Artes Visuais, Design e Marketing.

      Sealt veidi ülespoole jääb Campo de Ourique, mis peidab hubaseid kohvikuid ja väikeseid vintage-poode ja – ateljeesid. Minu lemmikkoht selles linnajaos on Nukumuuseum (Museu da Marioneta), kus elavad purpurpimedates õdusa valgustusega vanaaegsetes ruumides nukud kõige erinevamatest maailma kohtadest läbi mitme sajandi. Teine lemmik on üks täielikult pisikeste tänavate labürinti ja takkapihta veel kõrge plangu taha peidetud vanaaegne (kui vana, seda teab ainult jumal taevas) avalik pesumaja, lavandaria, mis toimib tänapäevani – avatud igal neljapäeval üheksast viieni, et võõrustada linnajao teenijatüdrukuid ja vanemaid senjoorasid, kes käivad siin üksteise seltskonda ja jutulõnga ketramist nautides oma pesu vastu üüratu suuri kivist vanne puhtaks hõõrumas. Pesula nurgast ei puudu Madonnat lapsega kujutav altarike, kus lisaks pesu puhtusele ka oma hinge plekituse eest saab hoolitseda.

      Kui hoida suund edasi lääne poole, jõuame Alcantarasse, kus paikneb kohalik loomelinnak LX Factory. Edasi jääb Belém, kuhu viiakse kõik turistid vaatama maadeavastajate monumenti, Hieronymuse katedraali ja sööma kuulsasse samanimelisse kohvikusse Belémi koogikesi – muide, kohviku kõrvalt poest ja teistest kohvikutest saab täpselt samasid koogikesi poole odavamalt, aga noh, interjöör ehk saja-aastane läbi kõikide ruumide jooksev sinistel azulejo’del jutustatud piltlugu loeb ju ka midagi.

      Edasi hakkavad taas tulema magalarajoonid, kuni teataval kaugusel hakkab sotsiaalse klassi redel taas tõusma. See tõus lõpeb linnalähirongi (comboio suburbano) viimases peatuses Cascaisi kuurortlinnaga, mille elanikud sõidavad ainult lahtiste katustega autodes, kannavad Armanit ning söövad pühapäeviti peredega kuuekümneaastase ajalooga ja Portugali parimaks külmaks maiuseks peetavat Santini jäätist.

      Lissabon on tegelikult väike linn – kui mitte arvestada eeslinnu, on siin viissada tuhat elanikku. Ühe päevaga jala ühest otsast teise täiesti läbilongitav. Peale selle kohtab igal sammul sõpru ja tuttavaid – nagu Tallinnas ja Tartuski. Esimesel aastal siin elades käingi ainult jala. Kuid isegi aastaid hiljem ei väsi see linn mind üllatamast.

      Mõned märgilised nähtused saavad ajapikku mulle armsaks ja eluks hädavajalikuks.

      Kõigepealt, kohvikud. Kohvikud ja kohvijoomine on Lissabonile kindlasti väga omane. Lauset „lähme kohvile“ (vamos tomar um café) kasutatakse palju laiemas tähenduses kui tavaliselt. Seda ütlevad üksteisele vanad sõbrad, kes ei ole ammu näinud ja tahavad kokku saada ja veidikene jutustada. Seda öeldakse pärastlõunati kontorites, kui lõunasöök on läbi, peale seda on veel natukene töötatud ning nüüd on vaja end veidi tuulutada. Seda öeldakse parimale sõbrannale, kellega on kibekiiresti vaja jagada viimaseid elevaid uudiseid. Ja tegelikult – kõik need tegevused hõlmavadki kohvijoomist. Kohvikuid on Portugalis igal tänaval kümneid – ükskõik kui väikese linnaga ka tegu ei ole –, kus saab viiekümne eurosendi eest lunastada ühe café, pisikese mõrumagusa espresso.

      Teiseks, pargid ja pargikesed. Lopsaka taimestiku, mõnusate pingikestega, kilkavate laste, piknikku pidavate sõprade ja perekondadega, tiigikeste ja partidega. Laudadega, mille taga Portugali vanemas eas mehepojad aastate viisi ja päevad läbi samas kohas istudes kaarte taovad.

      Igas korralikus pargis on üks kiosk, teate küll, sellised nagu meilgi Pärnus, Haapsalus või Kuressaares kas rannas või pargis vahel tee peale jäävad – väikesed ümmargused madalat Muumimaja meenutavad putkad, kust saab osta kohvi, limonaadi ja kanapirukaid (empada da galinha).

      Külaliste ja kohalike võlumiseks kasutab Lissabon vaateplatvorme ehk miradouro’sid. Linn on ehitatud seitsmele künkale, mis lubab maalilisi vaateid igal sammul – ning lissabonlased on osanud seda hästi ära kasutada. Vaateplatvorme on avalikumaid ja peidetumaid, aga kõigil neil saab istuda jahutavate plaatanipuude varjus kohvikulaudade taga, luristada ennastunustavalt jäätisekokteili ning lasta uidata pilgul üle Lissaboni vanalinna punaste katuste, hingekriipivalt romantiliste räämas majade, Tejo jõe, kahe uhke silla ning selle kõige taustal kõrguva Arrábida mäestiku.

      Seltsimajad – nimetan neid nii, tillukese aupakliku kummardusega Tallinnas kunagi tegutsenud Uue Maailma seltsimajale. Portugalis on selle nähtuse nimi associação cultural, tegu on seltsingu vormis asutatud, kõigile soovijaile avatud kooskäimise kohtadega – nii-öelda tillukeste kultuurimajadega, millest popimaid on Lissaboni vanalinnas kümne kandis.

      Seltsimajades korraldatakse kontserte, näitusi, töötubasid ja igasuguseid muid üritusi kohalikule kogukonnale ja kaugemalt uudistama sattunud huvilisele. Kui parasjagu midagi ei toimu, saab istuda kohvikus ja arvutiga tööd teha või siis sõpradega mõnusalt juttu puhuda. Minu lemmik on Intendente linnaosas asuv Casa Independente – peen sõnamäng, arvestades seda, et linnaosa nimega sarnanev sõna independente tähendab „iseseisev, sõltumatu“. Tegu on kunagisse rikkama rahva kõrgete lagedega avarasse korterisse sisse seatud, vintage-mööbliga lahedalt sisustatud hubase ajaveetmispaigaga. Peasaalist pääseb avarasse siseõue, mille teeb eriti hubaseks tähistaevast kohati varjav, kohati paista laskev, peenele metallvõrestikule kasvada lastud lopsakas luuderohusarnane taimestik. Romantilised, veidi ajahambast roostes metalltoolid, – lauad ja – pingid ning mõned lohvakamad pehmepadjalised diivanid, taustaks mõnus džäss ja ees klaas Douro veini – idüll on täielik.

      Õhtud ongi sellistes baarides kuidagi… sumedad. Portugallaste päevitunud näod, mis õhkavad päevasest päikesest saadud soojust, nende säravad silmad ning elevil jutt, veiniklaaside klirin, vanast mööblist ning puitpõrandatest kerkiv kerge tolmu ja kopituse lõhn, möödaniku saladuste lõhn, tuleviku ettearvamatuse lõhn, oleviku pulbitsev ilu.

      TUVISITT HÕBEPEEKRIS – PEATUNUD AEG JA DEKADENTSI HÕNG

      Alguses ei oska ma veel portugali keelt – aga seda rohkem avali on nägemis-, kompamis- ja haistmismeel. Nendel on palju tegemist, kuna Portugal on väga emotsionaalne maa ja Lissabon väga meeleline linn. Mu uus kodu hakkab end mulle vaikselt avama kohtade, helide ja lõhnade kaudu – mille vahelt kooruvad ajapikku välja lood ja saladused.

      Lissabon on inimmõõtmeline linn. Kõik on siin inimese keha ja aeglase elurütmi järgi kujundatud ja kohendatud. Linnaruum on minu ümbruskonnas, vanalinnas mõnusalt orgaaniline. Tundub, et tänavad ei ole mitte plaani järgi ehitatud, vaid käikude-tegemiste järgi nii-öelda kujunenud, sisse tallatud. Siin puudub Rooma teatraalsus, Pariisi suurejoonelisus ja Saksa linnade monumentaalsus. Tajun lõputuid ajaloo vältel juhtunud pisikesi inimlikke lugusid ning uute sünni potentsiaali – mille osaks minagi järgmiste aastate jooksul saan.

      Võibolla on selles tajumuses oma osa viisil, kuidas kohalikud teed juhatavad – kui tänaval kuhugi minekuks juhiseid küsida, siis tuleb vastuseks enamasti midagi sellist: „Näed seda nurka seal tänava lõpus? Selle nurga taga on restoran, nojah, kus küll kunagi vanasti oli rätsepatöökoda. Mu vanaema oli seal õmbleja, ja see oli just seal, kus ta mu vanaisaga kohtus. Vanaisal oli vaja oma vanema õe pulma minekuks

Скачать книгу