LITMIR.BIZ

      Ühel pühapäeva pärastlõunal istume täistuubitud autos – capoeira-sõbrad Sapo, Miguel, Luis, Mara ja mina. Sõit kulgeb tillukeste külakeste ja lõhnavate põldude vahel.

      Sihtpunktiks on candomblé-rituaal kirikus, mis on peidetud tillukesse külakesse. Aafrika animismist pärineva candomblé religiooni järgijad on nii Luis kui Sapo. Luis palub aknast mitte välja vaadata ning parem oleks tee kirikusse üldse ära unustada – seda ei ole kõrvalistel isikutel vaja teada. Minu, Mara ja Migueli kaasavõtmine on lubatud. Meil peavad lihtsalt olema seljas üleni valged riided. Sapo ütleb mulle, et ma ei muretseks – ma ei pea midagi kaasa tegema, millestki osa võtma, ma võin lihtsalt olla ja jälgida.

      Ma ei ole selleks hommikuks veel candomblé kohta mitte midagi lugenud. Mu vähesed teadmised selle usu kohta pärinevad Sapolt. Mõtlen minna puhta lehena – samamoodi nagu ma tavaliselt lähen kinno või teatrisse ilma eesootava elamuse kohta midagi lugemata, et kõigepealt näha ja tunda, ning alles hiljem mõelda, analüüsida ja järeldusi teha.

      „Tee mis sa teed, sa ei tohi mulle otsa vaadata. Naised ei tohi meestele otsa vaadata,“ annab Sapo mulle käitumisjuhiseid.

      Kohale jõudes läheme poistest lahku. Naised ja mehed suunatakse erinevatesse majakestesse pühaks rituaaliks valmistuma. Juba üleni valges, istume Maraga riietusruumi pingil ja jälgime omavahel sõnagi vahetamata, kuidas volüümikad ja resoluutsed Aafrika mama’d endid ja tütreid lumivalgesse linasesse ja satsi mähivad. Üks vanem proua annab meile märku, kui on aeg minna. Ja suundumegi teiste järel pühamusse.

      Meie Maraga võtame taas istet seina ääres pingil. Mul on hirm, aga ainult natuke. Meelde tulevad Sapo jutud tema vanatädist, kes pimeduse laskudes teatud rituaalide käigus lõikas inimestel päid maha ja neid seejärel külge tagasi pani. Sapo ei räägi sellest palju ja kui räägib, siis häbenedes. Ja mul ei ole mitte mingit põhjust teda mitte uskuda. Mõned asjad selles maailmas on lihtsalt tavaloogika abil seletamatud ja minu pärast jäägugi nad nii.

      Ja siis see algab. Trumm hakkab põrisema ning pikas reas tulevad ruumi eraldi mehed ja naised. Trummi põristava preestri ette jõudes heidetakse ükshaaval kõhuli maha. Ma nean end salamisi, et ennast toimuvaga enne rohkem kurssi ei viinud. Ja samas lasen end hetkel lihtsalt kaasa viia. Jälgin naisi, kes tantsivad, kuni transsi lähevad, silmavalged pahupidi ja keha rappumas. Jälgin naist, kelle kehast raputatakse kõval häälel välja sinna endale pesa teinud kurja vaimu. Tuhat emotsiooni ja mõtet käib läbi pea. Järgnevad tunnid on intensiivsed.

      Kui see kõik läbi saab ning pühakoja ees perekonnad ja sõbrad, mehed ja naised taas ühinevad, on hea, puhastunud ja vabanenud tunne. Sapo naeratab mulle ja küsib, kas ma kartsin. Ma raputan pead. Kuigi päris tõsi see pole.

      Mõned kuud hiljem kutsub mu tšehhitarist ja katoliiklasest sõbranna Karin mind kaasa pühapäevaõhtusele missale. Pärast jutlust, ühist laulmist, püha veini ja leivasöömist koguneb kogudus samamoodi kiriku ette, kallistatakse üksteist, patsutatakse õlale ning soovitakse head algavat nädalat. Mul tuleb meelde candomblé-kogemus ning järsku tekib paralleel eestlaste laupäevase saunaõhtuga. Peale usu on inimestel vaja kogukonda, kellega kord nädalas kokku saada, viia läbi ühine puhastusrituaal, mille käigus jätta selja taha negatiivsed emotsioonid, väsimus, stress ja halvad mõtted. Pärast on hea ja kerge olla ning saab uut nädalat alustada hea energiaga. Sellel vajadusel on erinevates kultuurides ja usundites väga erinevad väljendused, kuid kokkuvõttes, mõtlen, on tegu väga sarnase ja üldinimliku nähtusega, mis annab lootust, usku ning tuge.

      LISSABON JA TEMA TUHAT NÄGU

      Lissabon on kõige mitmekultuurilisem Euroopa linn, kus ma kunagi olnud olen. Siin saavad kokku tõusev ja loojuv päike, nii otseses kui metafoorses mõttes annavad värvi inimesed kõikidest endistest koloniaalmaadest kolmelt erinevalt mandrilt: Euraasiast, Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast.

      Ühtpidi väga kosmopoliitne linn – ja paradoksaalsel kombel samal ajal tillukeste bairro’de ehk külataoliste linnajagude kogum, üks rahvalikum, traditsioonilisem ja pitoresksem kui teine. Laialt lahti rulluv kaltsuvaip, kuhu on põimitud kokku kõikvõimalikud rahvused ja ühiskonnakihid – kuldniidist saab siidipael ja sellest edasi liikudes nailonniit, mis lõpuks muutub vaikselt tugevaks takuseks nööriks.

      Kui kusagilt seda kirevat kudumit lahti harutama hakata, siis võiks alustada Alfamast, Lissaboni hällist vanalinna keskel. Sinna linnajakku, vanalinna südamesse, satun esimest korda, kui lähen koos Lucie ja Sapoga Tejo baari, mis asub täitsa Alfama keskel.

      Tejo baar on legendaarne. Seda peab pisike säravate silmadega brasiilia vanamees Mané do Café ehk Kohviku Manuel. Mané kodanikunimi on tegelikult Jorge Carlos Amaral de Oliveira – aga Manéks kutsutakse Portugalis… Noh, peale nime Manuel lühendi tähendab see tüüpi, või nii. Mané on kirglik kunsti-, kirjanduse- ja luule- ja seltskonnalembur. Tema enda luule on täis muhedat irooniat ja südamesoojust – nagu ta isegi.

      Leti taga on hull baarimees Zé, pikk habetunud prillidega veidi kõikuv kõvahäälne sell. Enamiku aja veedab Zé küll baarikülaliste seas ringi sebides, tehes kõvasti nalja, millest keegi aru ei saa, või niisama laulda üürates. Kui Zé käest tahta klaasikest märjukest osta, siis osutab too pöidlaga sõnatult leti poole – sest kui Zé parasjagu ei viitsi, siis on Tejo baaris tegelikult iseteenindus. Tuleb ronida leti taha, valida endale sobiv pudel, kallata klaas täis ning topsikusse paar münti jätta.

      Tejo baari

Скачать книгу