LITMIR.BIZ

      Fado! Fado on üks põhjus, mis mu kunagi ammu Portugali tõi. Siis, kui ma ei teadnud Portugalist muud kui ainult geograafilist asukohta. Sõber Andres Kurismaa tõi mulle ühe plaadi, kuhu oli peale kirjutatud kaks sõna: Misia ja fado. Ja sellel plaadil oli laul „Verdes Anos“. Ei teadnud ma tol ajal, kes on Misia, mis on fado ega sedagi, et see laul, mis sügavale mu südame sisse puges ja unetutel öödel tähti vaadates sellest kaugest tundmatust riigist unistama pani, pärineb samanimelisest Portugali kõige kaunimast filmist.

      Fado, Portugali kuulsaima traditsioonilise muusikastiili päritolu on siiani päris selgeks tegemata. On arvatud, et fado pärineb mauride lauluviisidest – sellel pole etnomusikoloogilisest vaatepunktist suurt tõepõhja all, sest fado’st ei ole tunnistusi enne 19. sajandi algust, ega jälgegi näiteks Algarves või siis Andaluusias, kuhu araablased kuni 15. sajandini pidama jäid. Fado’t on seostatud ka modinha’ga – koloniaalses Brasiilias tekkinud, ülikute seas populaarse Itaalia ooperist mõjutatud muusikastiiliga, mis seejärel levis lihtrahva sekka ning sai mõjutusi lundu’st – Angolast Brasiiliasse toodud aafriklaste muusikast ja tantsust, mis oli jõudnud omakorda juba seguneda portugallaste rütmidega… Portugallased ise armastavad fado päritolu üle tuliselt vaielda ning on neid, kellel rahvusliku uhkuse võimalik põlvnemine Aafrika kultuurist harja tõsiselt punaseks ajab.

      Lissaboni tänavatele jõudis fado 19. sajandi keskel kõigepealt meremeeste lauludena, mis sai aluseks kõikidele edasistele muundumistele. 20. sajandi esimeseks pooleks oli fado meloodia üha rikastunud ning rütmid keerulisemaks muutunud – kunagine lihtrahva muusika hakkas muutuma kirjanduslikumaks ja kunstilisemaks. Kino, teater ja raadio viisid selle laia publikuni, muutes fado sel moel ka kommertslikumaks. Sündisid fado-restoranid (casas de fado), kus armastasid koguneda kirjanikud, heliloojad ja muusikud, ja samal ajal tekkisid professionaalsed fadista’d – fado-laulmisest oli saanud amet.

      Olgu fado päritoluga kuidas on, kuid vaieldamatult on tegu portugallaste hingelaadi ühe ehedaima väljendusega. Fadista’de lauludes kõlavad kannatused ja kadunud aegade igatsus, saatuse keerdkäigud, armastus ja armukadedus, merele jäänud armsamad, öö ja selle varjud, linnad ja tänavaelu, elu ja selle hädaorud, ühiskonnakriitika ja palju muud.

      Fado on ka justkui uks minu kahe Alfama – turistide ja kohalike oma vahel. Sest fado ei ela mitte ainult kallite hindade ja uhke atmosfääriga fado-restoranides. Vahel öösiti üksinda Alfama tänavatel täiskuu ja tähtede all uidates jään seisma ja kikitan kõrvu. Hakkan liikuma kurbliku ja sügava häälega laulu poole – kuni jõuan pimedale tänavanurgale, kus tühja ning neoontulede sinakas valguses veelgi mahajäetuma näiva baarikese ees istuvad tänaval Alfama vanapapid ja jorutavad täiest südamest mõnd fado-viisi. Või teeb vahel päise päeva ajal pisikeses kingsepaäris mõni vanamees suu lahti ja puistab sealt üleval meloodial pisaraid kiskuvat lugu oma kurvast elust.

      Alfama on küla selle tõelises tähenduses ja edaspidi seda sõna tema kohta kasutangi. Siin on kopsakad krunni ja värvitud huultega tädid – käed puusas –, kellega tülli ei taha minna. Enamiku ajast karjuvad nad üle terve küla kas üksteise või oma musklis teisepoolte peale, kes laupäevahommikust õllepudelit tätoveeritud käte vahel mudides tänavanurkadel tolgendavad. Alfamas on ka palju majasid, millel küljes metallplaat „Patrimônio municipal“7 – mis tähendab, et sealsed asukad üüri maksma ei pea, kuna linn on andnud neile elamiseks kodu. Niisugusesse sotsiaalelamusse korteri saamiseks peab esitama avalduse linnavalitsusse. Eeltingimus on, et perekonna sissetulek pereliikme kohta peab olema alla neljasaja kahekümne euro. Kui sotsiaalmajade elanikel on lapsed, siis ei tooda kooli poolt tasuta soe toit kaks korda päevas koju mitte ainult lastele, vaid ka nende vanematele.

      See on ühtpidi väga ilus, kuid teistpidi annab teed vanale tuntud kala ja õnge teemale. Ehk siis, paljud jäävadki sel moel jalad seinale ootama, et elu nende eest ära korraldataks.

      Alfamas elab ka see punt jõrme mehi, kes Alfamat armastavaid heauskseid turiste trammis number 28 igapäevaselt puistavad. Tramm number 28 on üks Lissaboni sümboleid – tegu on pisikeste puust saja-aastaste trammidega,

Скачать книгу