LITMIR.BIZ

      Alfama lööb õitsele juuni alguses. 13. juunil on Lissaboni kaitsepühaku Santo Antonio pidustused ja Alfama on nende pidustuste kuningriik. Juba mai lõpus tõmmatakse tänavate kohale kirevad kollased, punased ja sinised plastist lindid ja karrad. Grillid tuuakse tänavatele ja järgmiste nädalate jooksul hõljub linna kohal lõunast hilisööni paks magus grillitud sardiinide hõng.

      Külaelanikud löövad oma majade ette kokku käepärasest materjalist baariletid ning sangria ja õlu hakkab ojadena voolama. Kodud avatakse restoranideks ja baarideks. Õhtuti hakkavad tänavatele ja platsikestele kokku klopsitud lavadel tõelist süldimuusikat mängima kohalikud külabändid. Suu matsub, jalg tatsub ja bailarico kestab varavalgeni.

      Santo Antonio on ka Lissaboni marsside aeg (Marchas Populares de Lisboa). Igal linnajaol on kohalikest elanikest koosnev tantsutrupp, kes pea terve aasta harjutab juunikuiseks suursündmuseks. Eri linnajagude marsid võistlevad omavahel ning punkte jagatakse nii muusika, laulusõnade, koreograafia, stsenograafia kui esinemise eest.

      Võidab alati Alfama ja tegelikult, ükskõik kes võidab, nurisetakse alati, et otsus on poliitiline. Ja noh, vahel unustatakse mõne linnaosa nimi žüriile esitatud nimekirjast kogemata välja. Aga igal juhul on päevade viisi kohutavalt lõbus. Ja kui see kõik lõpuks läbi saab, siis valutab pea valju muusika tõttu magamata öödest ja joodud sangria’st, sardiine ei taha enam näha ega tunda ning tänavaid mööda voolavad survepesu tagajärjel alla toidujäägid ja katkised plasttopsid, mille peal lasevad liugu viiesentimeetrised prussakad.

      Jah, Lissabon on täis prussakaid ja rotte, kellele samuti Santo Antonio pidustused väga meeldivad.

      GRAÇA JA MOURARIA – MAURIDE MAAILMAST HIINALINNAKS JA SULATUSKATLAKS

      Mind toob elu siia pesitsema neljandal Portugali-aastal. Selleks ajaks on südamesse end kinnitanud salajane unistus – elada Lissabonis mõnes katusekorteris, vaatega jõele, ja omada kodus klaverit. Ühel hommikul ärgates avastan, et see kõik ongi mul olemas. Graça linnajagu poeb aga sedavõrd südamesse, et jõuan seal peatuda kokku kolmes erinevas kodus.

      Suur osa Graça elanikke elab siin mitmendat põlve. Kõik tunnevad kõiki ja kõik eluks vajalik on käe-jala juures: toidupoed, lihakarn, kala-, puuvilja- ja juurviljaärid, kingsepp, õmbleja, pudukaupmees, tuletõrjujad, magusat saialõhna paiskavad kohvikud ning grillitud kala hõngu levitavad traditsioonilise toidu restoranid. Elu veereb tasapisi. Aastasadade vältel on sellele tooni andnud araablased ja juudid, galeegid ja aafriklased, feodaalisandad ja teistest maadest sisse rännanud töölised, religioossed ordud ja salaseltsid.

      Mainimist vääriv ehitis on Convento das Mónicas, kunagine nunnaklooster, mis muudeti 19. sajandi lõpus pärast viimase nunna surma poiste ja seejärel tüdrukute kolooniaks ning seejärel naistevanglaks. Praegu elavad kloostri varemete keskel ainult kummitused ning lagunevad hooned ootavad, et uus omanik lööks käima luksushotelli ehituse. Keset Graçat laiub külaplats. Mõned sammud edasi, otse maalilise miradouro da Graça ehk Graça vaateplatvormi ääres asub kuulus baar Botequim, mille seinad võiksid jutustada 25. aprillil 1974 toimunud revolutsioonile eelnenud liikumise telgitagustest. Astume sisse, seekord ajas ligi pool sajandit tagasi.

      Meid võtab vastu baari legendaarne valitsejanna Nádia Correia. Interjööris hakkavad esimesena silma, kõrva ja ninna klaverihelid, klaaside klirin, kaneelihõng. Keset sametit, hõbedat, Indiast pärit serviise ja lilli on algamas luuleõhtu. Mitte kunagi varem pole nii väikesesse ruumi korraga ära mahtunud nii suured mõtted – kunstilised, poliitilised, teadus-likud, ideoloogilised, humanistlikud ideed. Rahvast muudkui voorib sisse ja välja – kõik on nakatunud Botequimi valgetest öödest. Baarikülaliste, tollase Portugali kultuurilise koorekihi seas võiks ära märkida lisaks lugematutele teistele kirjanikud José Saramago, Ângela Almeida, José Cardoso Pirese, revolutsioonilauliku Zeca Afonso ja aegade kuulsaima fado-kuninganna Amália Rodriguese. Samuti armastasid Botequimis käia niinimetatud aprillikaptenid Vítor Alves ja Melo Antunes, sõjaväelased, kes juhtisid MFId ehk Relvajõudude Liikumist, mis korraldas 25. aprilli revolutsiooni.

      Piduöödel ületab Botequimi maagilisus igasugused normaalsuse mõõtmed. Deliiriumis luksusjahina õõtsub see keset elumere laineid, läbides seiklusrikkaid mandreid ja armastuse saari. Muusika, tuled, vein, suits. Juuakse kristallklaasidest, lauldakse, usutakse endasse ja imede võimalikkusesse. Portugal saab vabaks!

      Tänapäeval on kired Botequimis vaibunud. Tegu on rahuliku ja hubase, kuigi jätkuvalt püsti täis õhtuse ajaveetmiskohaga kulturnikele ja Graça elanikele. Paar sammu eemal avaneb Graça vaateplatvormilt pimedas maagiline tulesäras vaade üle terve Lissaboni ja Tejo jõe. Ajalugu on oma rada kulgenud, maagia, vastuseta küsimused ja leidmata lahendused on aga jäänud.

      Kes sinu eest tänapäeval laulab ja võitleb, mu imeilus Portugal? Botequimist kostavad ainult nugade-kahvlite kõlksud, veiniklaaside klirin ja tasane jutusumin.

      Graçast lossimäe kaudu kesklinna poole jalutades jõuab Mourariasse. Ükski koht ei anna Lissabonist kui rahvuste ja kultuuride suurest keedukatlast paremini tunnistust kui see tilluke osake keset vanalinna keerde ja käike. Ka mina annan sellesse katlasse oma panuse: kolin siia, kui esimene ülikooliaasta on saanud poole peale, José korteri külmus ja kõledus mind aga juba ära tüüdanud.

      Minu uus kodu on kipakas korter, kus igas toas sajab vihma laest läbi (üldjuhul täpselt sellest kohast, mille alla olen hetk tagasi asetanud oma sülearvuti), köögis kukuvad kõik kapiuksed pidevalt kaela ja öösiti kogunevad köögipõrandal prussakad. Korteri omanikud on dona Lina ja senjoor Eurico, kes peavad maja keldrikorrusel restorani ja tillukest esmatarbekaupade poodi, ning kellele kuulub peale meie maja veel üks kortermaja tagatänavas, mida nad samuti välistudengitele välja üürivad.

      Korterit

Скачать книгу