Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega - Kaisa Masso

Скачать книгу

nutma ning räägib pika jutu sellest, kui haige senjoor Eurico on. Mille tagajärjel ma ohates kaelakukkuvasse korterisse taandun.

      Kehvale ainelisele olukorrale vaatamata on korteril ja selle asukohal minu kui Lissaboni avastaja jaoks oma romantika. Hommikuti ärkan allkorrusel olevast restoranist kõlava kohvilusikate tilina ja hõrgu kohvilõhna peale. Aknaluuke paotades paiskub kuldsete kardinate vahelt tuppa ere päikesevalgus. Meie tänava elanikel on alanud tööpäev, teretatakse, kohvitatakse ja päritakse üksteise tervise järele. Katustel kudrutavad Lissaboni igipõlised tiivulised asukad – tuvid. Tänavasillutis lõhnab kergelt pesupulbri järele, millega hommikuti restorani- ja kohvikuesiseid pestakse. Keskpäeva paiku annab kohvilõhn maad grillitud kala ja oliiviõli lõhnale, mis üle terve linna hõljub.

      Mouraria on täis vastuolusid. Ühest küljest on taas tegu tillukese külaühiskonnaga, kus põliselanikud (os filhos do bairro, linnajao pojad ja tütred) on elanud aastasadade viisi ja säilitanud oma traditsioonid. Teisalt on tegu ülimalt kosmopoliitse paigaga, kus kohtab immigrante igast maailma nurgast: peamiselt portugalikeelsetest Aafrika riikidest, Brasiiliast, Indiast, Pakistanist ja Hiinast. Ühtpidi peetakse Mourariat eksootiliseks, teistpidi kahtlaseks ja probleemseks linnajaoks.

      Niisugune külg külje kõrval elamine ja töötamine põhjustab põliselanike ja sisserännanute vahel küllalt palju pingeid. Põliselanikud väidavad, et immigrandid on räpased, ei korista kortereid ning viskavad prügi aknast tänavale. Pinged kanduvad edasi ka sõna otseses mõttes nina ja kõrva kaudu – portugallased kaebavad elamuid matva tugevate vürtside lõhna üle (põhiliselt on tüliõunaks hindude ja pakistanlaste karriroad) ning peavad võõrkeelset, eriti just hiinakeelset jutuvada austuse puudumiseks või isegi mässumeelsuseks Portugali ja portugallaste vastu. Elatakse küll tihedalt külg külje kõrval, aga samas üksteist tundmata. Jagatakse sama avalikku ruumi, aga mitte samal ajal ja samal viisil.

      Mis puutub äri- ja töösuhetesse, siis kurdavad portugallased „ebaausa konkurentsi“ üle, kuna immigrante innustatakse tegelema ettevõtlusega, pakutakse eri projektide kaudu toetuseid ja jagatakse infot. Sellest hoolimata on immigrantide restoranid pidevalt paksult portugallasi täis. Põhikliendid on lissabonlased, kuid hõrgud karri- ja safranilõhnad meelitavad kohale ka kaugemalt tulijad.

      Sama tihe ja mitmekesine on ka Mouraria religioosne kaart. Ametlikult on valitsev usk katoliiklus, kuid samas ei tohi unustada islami usu pärandit. Nimegi on linnaosa saanud mauride järgi (portugali keeles mouro). Katoliku pühakojad on paljudel juhtudel ehitatud kunagiste mošeede asukohta. Tihti ei ole kohalike elanike katoliiklikud kombetalitused väga hästi vastavuses sellega, millesse nad tegelikult usuvad. On palju ebausku, jutte ringi rändavatest hingedest ja vaimudest. Üks kohalik vaimulik ütleb, et tunneb end kirjade järgi katoliiklikus kogukonnas pigem šamaani kui preestrina…

      Intriige, nagu igas külaühiskonnas, on palju isegi sama usku järgivate inimeste seas – rivaalitsevad kogukonnad, kes käivad erinevates katoliku kirikutes, ei saa omavahel läbi. Teistest religioonidest väga ei räägita, ja kui, siis räägitakse halvasti. Põhilised kriitikanooled käivad moslemite pihta – portugallased nurisevad, et nood teevad Mourarias paikneva kahe mošee ümber alati suurt lärmi. Tegelikult pole lärm muidugi tähelepanuväärne ning nurin on pigem tingitud mõningate katoliiklike portugallaste ksenofoobiast. Sarjatakse ka uusnelipühilasi (neo pentecostais) – brasiillaste uusevangeelset usulahku, mille pooldajaid ei pea katoliiklased „tõelisteks“ kristlasteks.

      Mourarias elab ka üsna palju hindusid. India restorane leiab igal nurgal, aga oma palvekohti hindudel linnajaos ei ole ning usurituaale käiakse läbi viimas kodust kaugemal Lumiari linnaosas, kus asub hinduistlik tempel Radha Krishna.

      Osa Mouraria hiinlastest käib Hiina evangeelses kirikus. See on seotud mõnedes Hiina piirkondades 20. sajandi algul levinud protestantismiga, mille Euroopasse emigreerunud hiinlased endaga kaasa võtsid. Ülejäänud harrastavad usurituaale, mis on seotud esivanemate kultuse ja kodualtaritega, traditsiooni kohaselt pigem koduseinte vahel.

      Hiinlased ja nende kõikjale jõudmine nõuab täiendavaid ridu. Mourariat ja sellega külgneva Martim Monizi väljaku ümbrust võib pidada omamoodi Hiinalinnaks. See on täis tipitud Hiina toidu- ja pudukaubapoode, raamatuärisid ja juuksurisalonge. Vanades lagunevates majades on kümneid salajasi illegaalseid kodurestorane (chinêses clandestinos) – tuleb ainult teada, millist uksekella helistada, ning saad odava hinna eest nautida Hiina toitu mõne perekonna korterisse kohandatud restoranis. Väljastpoolt ei vihja mitte miski sellele, et majas tegutseb toitlustusasutus, ning maksude maksmisest on niimoodi muidugi ka võimalik hoiduda.

      Hiina kogukond portugali keelt ei räägi. Restoranides ja poodides tuleb oma soovid selgeks teha käte ja piltide abiga. Kuigi sel põhjusel on integratsioon peaaegu nullilähedane, imbuvad hiinlased üha rohkem ja rohkem Portugali linnapilti. Uusi Hiina pudupoode tekib nagu seeni peale vihma. Kui Eestis lammutatakse kultuurikeskusi, et asemele ehitada supermarketeid, siis Lissabonis tekitas mõni aeg tagasi nördimust ühe väärtfilmikino sulgemine ja asendamine… Hiina pudupoega. Hiinlaste selja taga on nende riik, kes neid toetab, ning sel moel on neil lihtne hakkama saada ka kohaliku keele ja kultuuriga distantsi hoides. Hiinlased on muuhulgas jõudnud ka Assooridele, kus suurima saare São Migueli kahe suurema linna peatänava servad on palistatud Hiina poodidega.

      UUEMAD LINNAOSAD, PORTUGALI KESKKLASS JA PENSIONÄRID

      Alfama, Graça ja Mouraria on romantilised ja toredad, kuid elu seal sobib pigem tormiliste noorusaastate aega. Pikapeale muutuvad akende tagant ööpäev ringi kostev tants ja trall, südaööni mööda põristavad mootorrattataksod tuk-tuk’id ja turistihordid väsitavaks. Vanalinnas elavad pigem välistudengid, noored portugallased ja need, kel pole rahalisi võimalusi rahulikumasse piirkonda kolida. Ka minul saab ühel hetkel kõrini ning proovin mõnda aega elada Alameda linnajaos.

      Vanalinnast väljumiseks ja teiste linnajagudega tutvumiseks on tore võtta jalge alla pikk sirge lennujaama poole suunduv avenüü Almirante Reis. See on justkui jalutuskäik ajaloo teljel – vanemast hilisema ajani, ning läbi sotsiaalsete klasside – vaeseimatest rikkaimateni.

      Mourariast astuma hakates jõuab kõigepealt Intendentesse, mis 2007. aastal on veel täielik geto – narkomaania, prostitutsiooni ja kuritegevuse keskus. Sealt üks metroopeatus edasi asuv Anjos ei ole just palju parem paik. Järgmisena vastu tulev Arroios on juba madalama keskklassi linnaosa. Hiina pudupoodide asemel ääristavad teed nüüd hindude äärmiselt kitšiliku stiiliga sisekujunduspoed – märksõnaks võiks olla odav uusrikkus.

      Juba järgmises metroopeatuses Alamedas aga oleme jõudnud nii-öelda keskmise keskklassi linnaossa – sealses arhitektuuris ja pargikunstis on minu jaoks esimese Eesti vabariigi aegset kivimajade hõngu. Mina kolin Alamedasse elama 2014. aastal, kui olen just tööle asunud Eesti saatkonda Lissabonis. Selle töökohaga kaasnev majanduslik ja emotsionaalne kindlustunne sobitub Alameda rahulikku ja väärikasse keskkonda nagu valatult. Pühapäevi hakkan veetma, jalutades uhketel plaatanitega ääristatud alleedel, mida ääristavad kaunid aastakümnetevanused kohvikud terrassidega, millele puuvõrad heidavad jahedat varju.

      Kuulsaim neist on Mexicana. See on saja aasta vanune väärikas kohvik, mille sisekujunduses on puutumata jäänud seitsmekümnendate väärikas kollakaspruun glamuur, ning kus lettidel on klaasi all reas kümned erinevat sorti pisidetailideni kaunistatud kommid, trühvlid, koogid ja keeksid. Klientuur on sisekujunduse vääriline – kaabuga, piinlikkuseni triigitud halli- ja pruuniruudulistes pintsakutes härrasmehed ja nende käevangus briljantidest kõrvarõngaste, hoolikalt rulli keeratud juustega ning karusnahksetes kasukates värvitud huultega prouad.

      Kohe siinsamas lähedal on Culturgest – tegevuste ja kohavaimu mõttes umbes nagu Tallinnas lammutatud Sakala keskus, Palácio Galveias – raamatukoguks muudetud vana palee aiaga, kus kohvi ja pirukaid serveeriva kioski ümber jalutavad nõtkel sammul paabulinnud, ning Barata raamatupood, mis on spetsialiseerunud sotsiaal- ja humanitaarteadustele ning kus saab kohvitassi kõrval õdusalt veeta pikki vihmaseid pühapäevi.

      Edasi

Скачать книгу