LITMIR.BIZ

      Mõned nädalad hiljem oleme Rute’iga kokku leppinud lõunasöögi Roheneemesaarte seltsingus. Tegu on Marques Pombali linnaossa ühe seitsmekümnendatel ehitatud büroohoone seitsmenda korruse korteris pesitseva kultuuriseltsiga. See koondab Lissaboni immigreerunud caboverdelasi, kes seal iga nädal kokku saavad, eesmärgiga – matar saudades – kustutada koduigatsust. Teisipäeviti ja neljapäeviti toimuvad elava muusikaga lõunasöögid, kus üks pika patsi ja tumeda kurguhäälega caboverdelane esitab mõrumagusalt kurblikke Roheneemesaarte traditsioonilisi laule morna’sid taustaks kreoolkeelsele jutusuminale ning noa- ja kahvlikõlinale, mis vintsket kanakintsu keset oa- ja maisihunnikut lahti lõikavad. See on traditsiooniline roog cachupa, originaalkeeles katxupa. Rute viipab peaga ühe pisikest kasvu, päevinäinud, kuid hästi hoitud pintsaku ja särava tumesinise lipsuga aafriklase poole: „Vaata seda senjoori, räägitakse, et ta käivat siin juba kakskümmend aastat igal teisipäeval söömas, ühtegi nädalat vahele jätmata.“

      Meiega koos on lõunatamas ka Rute’i sõbranna Inês ja tema poiss-sõber Carlos. Carlose nägu on mulle tuttav ja avastame, et ta oli aasta aega mu ülemine naaber Mourarias Lina majakeses. Nagu öeldud, on Lissabon tegelikult väga väike linn ja selliseid kokkusattumusi tuleb tihti ette. Carlos on kirjandusteadlane ja Inês tõlkija, jututeemad lähevad kirjandusele ning sealt edasi filosoofiale ja poliitikale.

      Mingil hetkel muutub jutt minu portugali keelele ja taustateadmistele juba liiga keeruliseks ning mu mõte ja pilk lähevad söögisaalis uitama, kuni peatuvad kohe meie kõrvallauas istuval vanahärral. Ma ei ole vist kunagi nii stiilset senjoori näinud. Ebaportugallaslikult pikk ja kõhn, seljas kulunud, kuid laitmatult istuv taljest veidi kitsam tumesinisest sametist pintsak. Pintsakutaskust vaatab elegantse nurga alt välja punane volditud rätikene. Lumivalged õlgadeni juuksed on taha kammitud ning neid katab kauni joonega must kaabu. Ees on härral tumedate sarvraamidega prillid ning jalas piinlikkuseni läikivaks viksitud mustast nahast kingad. Bambusest lakitud jalutuskepp puhkab tooli kõrval.

      Aknast sisse voolav kuldne päike näitab juba lõuna suubumist pärastlõunasse ning söögisaal meie ümber on tühjenenud. Muusika on vaikinud. Minu lauakaaslased on jätkuvalt elevas keskustelus ega pane enda ümber tasaseks jäänud saali suurt tähele. Kuni järsku tõmbab tumesinises sametis härra oma tooli meie laua poole ning palub kerge kummarduse saatel luba meiega ühineda.

      Lauakaaslased teevad talle lahkelt ruumi. Härra köhatab, ning kougib põuetaskust suurejooneliselt välja kokkumurtud paberilehe. „Preili, teie lahkel loal,“ pöördub ta Inêsi poole. „Terve pärastlõuna olen ma imetlenud teie suurepärast keelekasutust, teie rohkeid teadmisi kunstist, kirjandusest, kultuurist ja filosoofiast, teie erudeeritud maailmatunnetust ning rikkalikku elukogemust. Kui te lubate, siis loen ette kirja, mille teile pühendasin teid sel pärastlõunal kuulates ja imetledes.“

      Kõik jäävad härrat suurte silmadega vaatama, Inês aga noogutab lahkesti naeratades ning härra loeb ette oma pühenduse, mis lisaks ülistavale, kuid elegantsele ja voolavale keelekasutusele on suisa veel riimis.

      Seejärel haaratakse härra suure õhinaga vestlusringi ja kõik hakkavad talle esitama küsimusi, mida too ilmse rahuloluga naudib. Saame teada, et härra elab koos oma vana emaga korteris, kus on seitse televiisorit, mis kõik mängivad eri kanaleid, korraga. „Kas senjoor ei ole kunagi abielus olnud?“ uurib Rute. „Preili, ma abiellusin oma elus kaks korda. Kõigepealt merega, siis vabadusega,“ vastab härra.

      Mõne aja pärast kougib senjoor oma taskupõhjast välja kaartide hoidmiseks mõeldud kiledega tasku, mis on paksult täis perekonnafotosid, ning hakkab näitama oma noorpõlvepilte. Mulle tunduvad need nagu noorpõlvepildid ikka, kollakaks tõmbunud mustvalged fotod vanaaegsete daamide ja härradega ning õhetavate punnis põskede ja pruntis suudega lokkispäiste lastega. Rute aga müksab mulle ühel hetkel küünarnukkidega ribidesse ja tõmbab mu korraks kõrvale: „Kaisa! Ma ei suuda oma silmi uskuda… Selle härra fotoalbum on täis perekonnapilte temast koos Portugali monarhiaga!“

      Kunagi hiljem räägin sellest loost sõbrannale Margaridale. Too, põline graçalane, kes selles linnajaos tunneb iga nurgatagust ja iga naabrit, teatab kohe tarmukalt: „Aa, see on see härra. Ta elab kusagil siin Graças ja on püstirikas. Ma näen teda vahel limusiiniga mööda sõitmas, päris tihti tegelikult.“

      Minul õnnestub Graça monarhi näha veel kaks korda, mõlemal korral just Graça linnajaos. Esimene kord Vila Bertal, kunagisel töölistänaval, mis on praegu muutumas vaesema klassi elupaigast hipsterite omaks, Santo Antonio pidustuste ajal värviliste vanikute all sangria-klaasi hoidmas. Teisel korral kohalikul kirbuturul Feira da Ladral. Ühel korral on tal seljas purpurpunane ja teisel korral smaragdroheline sametist pintsak, lumivalgeid tahakammitud juukseid ikka katmas kaabu ning bambusest jalutuskepp kõndimist kaunistamas.

      Vahel juhtub, et pärastlõunati, kui oma toas raamatut loen, äratab mind mõttest tänavalt kostev nukker-igatsuslik vilepilliheli. See on senjoor Diamantino, noateritaja-vihmavarjuparandaja (amolador), kes oma jalgrattal pisikest käia ja muud varustust vedades läbi Portugali linnade väntab. Tasku- ja leivanoad, käärid, õmblus- ja kudumistarbed, mida tahes on vaja teravaks lihvida, selle ajab Diamantino korda. Samuti parandab ta vihmavarjusid. Ei tea, kas just sellepärast, aga noateritaja kohta käib legend, et ta toovat enesega kaasa vihma. Tema ainuomane kurblik vilepilliheli heljuvat tuulena üle linna ja koguvat enda kohale sünkjaid vihmapilvi, mis peagi tänavasillutisele vihmapiisku sabistavad. Senjoor Diamantino aga väntab vapralt edasi, et leib lauale saada – otsides tänapäeval aina vähemaks ja vähemaks jäävaid kliente.

      Ta räägib, et juba tema isa ja vanaisa olid ringirändavad noateritajad. Ta ise on oma viiekümnest eluaastast, teritamisvarustus lenksul ja pakiraamil, pedaale sõtkunud juba kolmkümmend kuus aastat. Hea meelega tahaks ta osata lugeda ja kirjutada – aga selle õppimiseks pole nugade teritamise ja vihmavarjude parandamise kõrvalt elus aega olnud. Diamantino kurdab ka, et tänapäeval on tööd väheks jäämas – vahel veedab ta tunde ringi vändates, ilma et keegi teda hõikaks.

      „Siiski, mitte alati. Ükskord lihavõttepühade ajal väntasin läbi ühe väikelinna, kui mind hõikas oma koduaknast üks senjoora ja küsis, kas ma siis pühade ajal töötan. Vastasin, et jah, sest leib ju vaja lauale saada. Selle peale kutsus senjoora mind sisse ning veenis jääma lihavõtteõhtusöögile koos tema perega. Olin seal nende juures mitu tundi. Enne lahkumist andis senjoora mulle veel ühe jaki ja särgi, imeilusad, nagu uued. Sellised asjad jäävad igaveseks meelde.“

      Senjoor Diamantino kurdab, et tänapäeva noored ei vaja enam tema teenuseid – asju ostetakse selleks, et need kohe minema visata, kui ära kuluvad, ning keegi ei tegele enam kodus söögivalmistamise või õmblustööga. Koos klientidega on vaikselt kadumas ka noateritajad. Diamantino tunneb Portugalis peale enda veel kaheksat noateritajat, kellest üks on tema vend.

      Töö nõuab tegemist, senjoor Diamantino hüppab ratta selga ja hakkab aeglaselt pedaale sõtkuma. Vaatan, kuidas ta jõe poole suunduvast järsust tänavast

Скачать книгу