LITMIR.BIZ

      Tiivuline paat maabub loode-kagu suunas pikuti paikneva ebasümmeetrilise koerakondikujulise saare lõunapoolseimas tipus, Cagbani sadamas. Saar jaguneb kolmeks piirkonnaks. Manoc-Manoc lõunatipus – sadama ümbruskond kuni koerakondi peenema osa alguseni, Balabag on 2–3 kilomeetri pikkuse koerakondi kõige peenem osa, ühtlasi saare kõige tihedamini asustatud piirkond ja meelelahutuskeskus. Yapak – kontrastne põhjatipp, kus asub mitu kaunist väheasustatud randa, mõned uhked eliithotellid nagu Shangri-La, kuid ka saare suurim prügimägi ja palju vaesemat sorti majapidamisi.

      Kõige kitsamas haldusüksuses Balabagis saab veel selgelt eraldada kirde-ida suunas paikneva umbes ühe kilomeetri pikkuse Bulabogi ranna ehk surfarite paradiisi ning lääne-edela suunas paikneva 2,5–3 kilomeetri pikkuse White Beachi ranna ehk turismi- ja meelelahutuskeskuse. White Beach omakorda jaguneb alates põhjapoolsemast otsast Station 1, 2 ja 3-ks (paadisadamad 1, 2 ja 3). Isegi see kolmeks piirkonnaks jagamine ei muuda tihedalt asustatud White Beachil millegi leidmist kuigi lihtsaks. Enamik teejuhatusi käib rohkem selle järgi, millises piirkonnas ja millise hotelli või restorani kõrval otsitav koht asub, mitte maja numbri järgi. Teineteisest 900 meetrit eemal paiknevate randade vahel kulgeb paralleelselt randadega saare peatänav ehk kohalik Boracay Highway.

      Paadist väljudes ja otsivalt ringi vaadates pean veel kord pettuma. Piltidel nähtud paradiis valgete rannaliivade ja tuules voogavate palmipuudega ei taha kuidagi kätte jõuda. Selle asemel silmitsen sadamas valitsevat segadust ja korralagedust, tolmuhunnikuid ja paksu vingugaasipilve, mida iga sadamast väljuv külgkorviga või tavaline mootorratas oma panusega täiendab.

      Sadamast järjekordse külgkorvikaga teele asudes venivad meie näod veelgi pikemaks. Edasine tee kulgeb mööda kõige rohkem seitsme meetri laiust Boracay „kiirteed” ehk peatänavat tigusammul ummikutes kinni istudes. Tänu refleksidele tõstan süles oleva dressipluusi ja katan nina ning suu. Raske on hingata.

      Enamik tänavaäärseid bambushütte, eriti tee sadamapoolses otsas, tunduvad olevat segu kohalikust majapidamisest ja ärist. Enda äraelatamiseks on ehitise esiküljele rajatud pisike poeke, kus müüakse karastusjooke, konserve, kilekottidesse pakitud saiakesi, mune ja mitmesuguseid rohkem ja vähem värvilisi maiustusi. Kas on tegemist kasutatud riiete poe või hoopis pesupäevaga, jääb nii mõndagi majaesist vaadates küsimus õhku rippuma.

      Motikapõrina saatel loendame Kadriga erinevate poodide valikut. Esindatud on enam-vähem kõik, mida oskame ette kujutada: riided, majapidamistarbed, puuviljalett, saiad, telefonid, elektroonikaseadmed. Kõik poed on ühte stiili, tänava poole avatud neljakandilised „kuurid”, millele õhtuti metallist lükanduks ülevalt alla ette tõmmatakse ja see tabalukuga suletakse.

      Pilku püüavad kahtlased pisikesed grillvardad liha ja soolikatega, klaasseintega metallist „kapid”, milles kana grillitakse, ja koguni terve vardasse lükatud siga süte kohal keerlemas. Kõik on olemas sel ühel tänaval, mis läbi terve saare kulgeb.

      Esimese hooga oleks arvanud, et tegemist on vaid kohalike rajooniga, kuid märgates kõige selle segasummasuvila keskel ringi patseerimas rohkem välismaalasi kui kohalikke, hakkan aru saama, et selline see Boracay saar ongi. Luksuslik ja klantsitud elu tihedalt läbi põimitud kohaliku virvarriga. Luksushotell külg külje kõrval kohaliku entusiastliku kanade-kukkede kasvatajaga. Itaalia restoran kõrvuti kohaliku turo- turo’ga.

      Turo-turo on väike tänavaäärne söökla, mis otsetõlkes tähendab „näita-näita!”. Rohkem polegi vaja, kui vaid näitad näpuga, millist toitu soovid, ning see ulatatakse sulle taldrikul koos riisiportsjoniga. Toidud, mis juba varahommikust alates suurtel serveerimiskandikutel sööjaid ootavad, tõenäoliselt siiski halvaks minna ei jõua, hoolimata soojast kliimast. Filipiinid on äärmiselt ülerahvastatud riik (ruutkilomeetril elab keskmiselt 300 inimest) ning turo-turo’sid kasutab laialdaselt lihtrahvas, nagu tricycle’i-juhid, töölised ja kooliõpilased. 30kraadine õhutemperatuur ja päev läbi soojendav päike hoiavad valmistoidu söömiseks sobival temperatuuril, nii et enne serveerimist pole sööki vaja soojendada.

      Kuid kas meie tüüfuse- ja a-hepatiidisüstid, mis me enne reisi tegime, on ikka piisavad, et kõike seda siin seedida, või oleksime ehk veel pidanud mõned süstid saama?

      Suur on mu imestus, kui adun, et puidust lett, millel ilutsevad korrektselt ritta laotud, punakaspruunika vedelikuga täidetud liitrised klaasist Coca-Cola-pudelid, on pesuehtne bensiinijaam. Hirm tuleb peale, kui märkan peakohal laiuvaid kolossaalseid elektriliinide rägastikke. Sellist kaootilist juhtmerägastikku pole ma kunagi varem kohanud! Tundub, nagu oleks iga majapidamine oma elektriliini ise vedanud, oma parima äranägemise järgi. Kes ometi aitaks neid loendamatu hulga elektrimõõdikute koorma all viltu vajunud tänavaposte ja hoiaks neid järgmise tormi ajal ümber kukkumast!

      Peatänavalt surfiranda viivale teele keerates jätkame sõitu juba palju kitsamat teed pidi. Tänav on alguses piisavalt lai kahele autole, kuid mida meeter edasi, seda ahtamaks muutub, kuni kulgeb kitsukese rajana kahe betoonmüüri vahel, nii et kui auto on juba teel, siis inimesed parem hoidku eemale või vähemalt tõmmaku kõhud sisse. Ka sellel tänaval ei paista ühtegi palmialleed – vastupidi, üldse paistab siin olevat väga vähe rohelust. Kauni paradiisilooduse asemel hakkavad silma hoopis tihedalt üksteise kõrvale paigutatud soliidsed majutusasutused vaheldumas järjekordse hurtsikukogukonnaga, hoovi peal ruigamas täies elusuuruses siga, mõned kanad ja kirevad kuked.

      Ja siis… järsku tunnen, kuidas nägu paitab soe meretuul, ja läbi palmipuude avaneb vapustav vaade merele, kus on lendlemas kirjud lohed. Oleme kohale jõudnud lohesurfarite paradiisi – Bulabogi randa!

      LOHESURFARITE PARADIIS ASUB BULABOGI RANNAS

      Kell on kohe neli pärastlõunal ja vähem kui kahe tunni pärast on õues juba kottpime. Kiusatus esimene surfielamus juba täna kirja saada on suur. Märkan, kuidas lohetajad järjest päeva lõpetama hakates kalda poole tulevad, ja mul hakkab järsku väga kiire.

      Turnime mööda laineist räsitud ebatasast rannaliiva umbes 30 meetrit oma öömaja poole ja leiame enda surfivarustuse kotid kõige esimese ehk siis rannapoolseima bangalo ette mahapanduna. „Issand kui äge, me saame hommikul lausa voodist väljumata kontrollida tuule olemasolu ja hinnata liiklust merel!” hõikan ma rõõmsalt. Meie teejuht askeldab ukse kallal võtmetega, lausub seda avades häbeliku naeratuse saatel: „Welcome to Surfer’s Home” (inglise keeles: tere tulemast Surfarite Koju) ja juba ta ongi kadunud.

      Meie järgmise nelja nädala kodu asub piklikul ristkülikukujulisel maalapil, suunaga merest maismaa poole. Rookatusega ja punaseks võõbatud

Скачать книгу