LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ulatuvad jalad põhja. Kui juhtubki mõni märja lõpuga äpardus, siis on ennast kergem päästa jalgu merepõhja surudes, mitte üle pea vees hulpides.

      Lohesurfiharrastajad jagunevad suures plaanis kolme leeri – freestyle’i harrastaja ehk trikimeister, kelle peamine eesmärk on lohe kaasabil võimalikult kõrgele veest välja hüpata ja õhulennu jooksul võimalikult keerulisi trikke sooritada; lainesõitja, keda köidab vaid suurte lainemürakate vahel liiklemine; ja kursisõitja, kelle eesmärk on vees poidega märgistatud trajektoori võimalikult kiiresti läbida. Madal ja sile vesi on soodne treeningutingimus eelkõige trikitajatele ja kursisõitjatele, lainearmastajad võtavad aga hommikul suuna avamere poole ja päeva jooksul võib kaugel rifi taga märgata liuglemas mitut värvilist lohet. Siinsed lained pakuvad küll mõningast närvikõdi ja vaheldust siledal veel sõidule, aga need pole professionaalseid lainesurfareid kohale meelitavad tõsiselt võetavad murdlained.

      Tuul on täna hommikul samast suunast nagu eile, kirdest – mere poole vaadates vasakult poolt kaldast 50kraadise nurga alt, suunaga merelt maale. Ja nii on see ka homme ja ülehomme ja üleülehomme… Kraadike ühele või teisele poole, puhub tuul stabiilselt terve hooaja otse surfiranda. Milline luksus: mõelda vaid, ei olegi vaja paaniliselt mööda saart ringi sõita ja surfamiseks sobivat tuult jahtida. Igal hommikul sead sammud otse Bulabogi randa ja seal ta kohal ongi – sõber tuul.

      Oskajamale sõitjale on tegemist vägagi soodsa suunaga, mis võimaldab liikuda merele ja jõuda ilma suuremate pingutusteta tagasi alguspunkti. Algaja lohesurfar, kes esialgu on rohkem tuule lükata ja tõmmata, saab sellise suunaga samuti mugavalt kaldast eemale sõita, kuid kalda poole tagasi tulles võib juhtuda, et nappide manööverdusoskuste tõttu ei pruugi ta sugugi alguspunkti jõuda. Maandub hoopis hulga maad allatuult ehk seal, kuhu tuul teda kannab.

      Just mõni hetk enne seda, kui Kadri alustab esimest surfipäeva, märkame kõrval asuvast surfiklubist väljumas selle omanikku, eelmisest päevast tuttavat, šokolaadipruuni nahavärvi ja tuules hõljuvate läikivmustade juustega Bongi. Ta suundub otsejoones meie poole. „Ohooo, vaata, kes sealt tuleb!” lausun Kadrile, püüdmatagi oma elevust varjata.

      Bong tervitab meid laia, hambapastareklaamilikult valge naeratusega ja kiidab tänahommikust tuult. Ta soovitab Kadril mitte mingil juhul paljajalu vette minna, eriti kuna tegemist on algajaga ja siin leidub vee all igasuguseid… Bongi loetletud „igasuguste” nähtuste ingliskeelsed nimed jäävad meile küll arusaamatuks, aga sellegipoolest noogutame nõusolevalt. Kuuleka kodanikuna venitab Kadri endale vastumeelselt jalga kummist surfisussid ning asub teele. „Good luck,” (inglise keeles: õnn kaasa) hõikab Bong talle järele ning jääme külg külje kõrval Kadrit pilguga saatma.

      Nii väga, kui mulle olemasolev seltskond ka rõõmu pakub, ei saa ma siiski pelgalt kõrvaltvaatajaks jääda. Haaran lohe ja suundun samuti merele. Kummisusse ma jalga ei pane. „Mina küll ei kavatse siit saarelt lahkuda, valged sokid jalga päevitatud,” mõtlen jäärapäiselt. Mis seal salata, sussidega on ikka kordi ebamugavam surfata kui paljajalu.

      Esmalt kulgen piki randa umbes 50 meetrit kaldast eemal, et veidi Bulabogi rannaga tutvust teha. Kilomeetrisel rannaribal leian üle kümne surfiklubi, millest mõned kannavad kohalikust keelest pärit nimesid, nagu Isla Kiteboarding (isla – tagalogi keeles saar), Hangin (tagalogi keeles tuul) ja Habagat (mis kohalikus keeles tähistab seda perioodi aastast, mil tuul puhub White Beachi poole peal). Otse rannas paistab ka kahe- kuni kolmekorruselisi korterelamuid, „paberist ja papist” hurtsikuid ja viiekorruseline hotell.

      Ümbruskonnaga tutvudes olen pidevalt silmanurgast ka Kadril silma peal hoidnud. Ta on meie esialgsest stardipunktist oma 300 meetrit allatuult vajunud ja suundub parasjagu kalda poole. Otsustan samuti kaldale minna, et talle vastu kõndida ja aidata varustust tassida.

      Kohtume umbes poolel teel. Kadri emotsioonid on vastakad. Ühelt poolt suur rõõm toredast sõidukogemusest ja teiselt poolt suurest kogusest allaneelatud soolasest veest kipitavad silmad, nina ja kurk; koralli otsa veriseks kukutud tagumik, ning surfisussist läbi tulnud kand, mille sees kipitavad mustad täpikesed. Valu ja ebamugavustunne on nii suur, et Kadri lonkab tugevalt.

      Bongi surfiklubi ette on kogunenud mitu eelmisel päeval siinsamas kohatud noormeest, kes asjatundlikult Kadri kanda vaadates teatavad, et tegemist on sea urchin’iga – üks nendest paljudest keerulistest sõnadest, mida Bong meile ennist ette vuristas.

      „Aaaa, issand, see sea urchin tähendab vist merisiilikut,” koidab lõpuks Kadrile, kelle jalg juba üsna kõvasti kipitab. Ryan, veidi Nukitsameest meenutav lokkispäine minust pool pead lühem kutt, lippab kiiresti surfiklubisse, saabub tagasi äädikapudeliga ja valab seda Kadri jalale.

      „Pissimine muidugi aitab ka,” teatab Ryan, ise Kadrile pingutatult tõsise ja asjaliku näoga otsa vaadates.

      „Eeeeee… äädikast piisab küll,” kogeleb Kadri, „juba ongi palju parem!”

      Kuna hommikune omlett on meie seedesüsteemist jäljetult kadunud ja Bongi surfiklubi ees plangul laiub suurelt silt coffee shop (inglise keeles: kohvik), võtame julguse kokku ning astume kilest ja bambusest tehtud tuuletõkete vahelt sisse. Leiame eest suure kaarja baarileti, mille taga askeldab kaks naisterahvast. Hannah on pisike alla kolmekümnene naine, umbes 150–155 sentimeetri pikkune ja keskmise kehaehitusega, veidi punnis silmade ja pikkade läikivmustade sirgete juustega. Patsy on jällegi üle kolmekümnene, oluliselt pikem ja veidi trullakam, lokkis juuksed korralikult punupatsiks põimitud.

      Mõlemad tervitavad meid rõõmsal ilmel ja suur on nende imestus, kuuldes, et oleme Eestist pärit. Alles vähem kui kuu aega tagasi kohtasid nad Marekit ja temaga koos reisivaid sõpru – esimest korda elus eestlasi ja nüüd on kohal juba järgmised külalised sellest kaugest pisikesest Euroopa riigist.

      Lõunasöögiks tellime esialgu veel kohaliku toiduga eksperimenteerimisest hoiduvate igavate inimestena soojad singi-juustusaiad, mille loputame alla tavalise pudeliveega. Peast käib küll läbi idee, kas rummikoola ei oleks hea mõte, eriti just valuvaigistina Kadri tuikavale tagumikule ja kipitavale kannale. Kuid kellaaeg tundub selleks liiga varajane olevat.

      Patsy, kahest naisterahvast jutukam ja avatum, elab Boracayl koos ameeriklasest abikaasa ja nelja-aastase tütrega. Patsy avatus ja sõbralikkus köidavad mind algusest peale. Uskumatult koduseks ja hubaseks muudab ta meie oleku selles surfiklubis kohe päris esimesest hetkest alates.

      Patsy on meile justkui ema eest, mitte küll vanuse, aga sõbraliku ja hoolitseva suhtumise poolest. Kadri kriimustatud reie tagakülge ja merisiiliku okkaid nähes soovitab ta haavade eest väga tähelepanelikult hoolitseda, neid alati peale vees käimist korralikult puhastada ning antibakteriaalseid kreeme kasutada. Peale sooja kliima, mis bakterite vohamist soodustab, hoiatab Patsy meid Bulabogi merevee kvaliteedi eest.

      Lugesin enne reisi põgusalt, et Bulabogi laht on reostatud ja haiseb kohutavalt, kuid ei pööranud netikriitikutele erilist tähelepanu. Kohapeal haisu tegelikult tunda polegi ja kui kaldale tõusuveega kogunenud praht välja arvata, siis justkui ei oskakski paha aimata.

      Patsy käest kuuleme aga, et suur ja üha aktuaalsemaks muutuv probleem on saare vihmavee äravoolusüsteem, mille üks suur äravoolutoru jookseb otse keset Bulabogi lahte, Pinase surfiklubist mõnisada meetrit lõuna poole. Mõistlik olnuks rajada nii pikk toru, mis ulatub rifist väljapoole, kus tuul ja voolused saaksid roiskunud vee laiali kanda. Väidetavalt rahapuuduse tõttu jäeti see toru aga nõnda lühikeseks, et igal hommikul paisatakse suur kogus reovett koos kõiksuguse mahavisatud olmeprügiga otse keset lahte. Probleemi suurendavad vaesemad kohalikud elanikud, kes on enda majapidamiste reovee ühendanud ebaseaduslikult saare üldise torusüsteemiga ja nõnda suure hulga inimväljaheiteid Bulabogi lahte läkitavad. Vee olukord oleneb paljuski tõusudest-mõõnadest, merehoovustest, tuulest ja vihmast.

      Reostuse tagajärjel on silmipimestavalt kaunis veealune loodus ja värvikirevad korallrifid välja suremas. Ilusa liivapõhja asemel vohab kõikjal veealune merevetikas, mida aasta-aastalt aina juurde tuleb. Niisama ujumas selles rannas naljalt kedagi ei kohta, paljajalu Bulabogi merepõhjas kõndida on aga ilmvõimatu: peale vetikate ja teravate korallide leidub siin ohtralt musti okkalisi merisiilikuid, kohata võib mürgiseid veemadusid (küll harva,

Скачать книгу