Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China

Скачать книгу

ei imesta ma karvavõrdki, kui mõni hetk peale turvavööde tulukese kustumist hakatakse reisijatele meelelahutuslikke mänge korraldama. Tegemist on reageerimismänguga, kus kärtssiniseks võõbatud laugude ja erkpunaste huultega stjuardess nimetab mõne eseme nagu näiteks pardakaart, päikeseprillid või käekell. Võitjaks osutub isik, kes eseme esimesena üles tõstab. Auhinnaks on lennufirma logoga võtmehoidja, tass või mõni muu samasugune vidin. Nalja ja kriiskamist on oi-oi kui palju ja mängu lõppedes laulab stjuardess valjuhäälselt meile veel tundmatus ja arusaamatus keeles kohalikku laulukest, millele lennukitäis mustajuukselisi peanuppe kaasa ümiseb.

      Lennusõit on lühike, juba 45 minutit peale õhkutõusmist teatab piloot, et hakkame maanduma valmistuma. Süttivad turvavöid kinnitada käskivad tuled ja mõni hetk hiljem märkangi kauaoodatud koerakondikujulist saart, mille ühes lahesopis paistab hulgaliselt värvilisi lohesid. Togin kiirelt Kadrit ribidesse ja sunnin tedagi aknast välja vaatama. Ohkame justkui ühest suust: „Niiiii äge!”

      Mida madalamale lennuk laskub, seda ärevamaks ma muutun. Varem ainult piltidelt nähtud imekaunis helesinine merevesi tuleb meile üha lähemale ja lähemale. Maismaad ei paista aga kusagilt. Järjest suureneva rahutusega jälgin, kuidas lennukirattad juba peaaegu vett puudutavad. Viimasel hetkel vupsab lennuki alt välja autotee, kus liiklus on selleks hetkeks politsei kondijõul üles-alla käivate tõkkepuude ja relvastatud mundrimeeste abil peatatud. Kohe peale autoteed on meetrikõrgune traataed, mille taga algab maandumisrada, ning juba tunnemegi lennuki rataste kokkupõrget maapinnaga. „Ohhh!” ohkan kergendustundest vist lausa kuuldavalt.

      Järgmisel hetkel algab hirmuäratavalt järsk pidurdus. Kui lennuk seisma jääb ja hakkab ümber keerama, näen ma maandumisraja lõpus kasvavaid kõrgeid palmipuid. „Sedakorda läks vist õnneks – jõudsime ohutult maapinnale ja saime isegi veel enne palmipuid pidama,” ironiseerin ma. Kadri vaid noogutab, sama ehmunud nägu peas nagu minulgi.

      Kui lennuk on terminali ette parkinud, liigume me tublide turvameeste juhendusel kõrval asuvasse terminalihoonesse. Samavõrd väike kui maandumisrada on ka siinse lennujaama saabuvate lendude terminal.

      Saabujad pressitakse kokku umbes 20ruutmeetrisse pisikesse ruumi, kus asub lett ja maandumisraja poole avanev luuk. „Mis toimub?” on vintsutatud reisijad hämmingus.

      Püüdlikud lennujaamatöötajad üritavad samal ajal käte ja jalgadega selgeks teha, et kõigil saabujatel tuleb täita üks paberilipik – ilmselt selleks, et kohalikud võimud suudaksid paremini hoomata, kui palju ja mis rahvusest inimesi nende paradiisi külastab.

      Varsti hakatakse luugist hõikama erinevaid numbreid. Üsna pea märkame oma hiiglaslikku kotti surfivarustusega ja trügime rahvasummast läbi luugi juurde seda kätte nõudma. „Kotti ei saa enne, kui pole pagasitšekki ette näidata!” kuuleme luugi tagant vastust.

      Me tuhnime läbi kõik viimasest lennujaamast saadud värvilised paberid, kuid näppu ei jää mitte kui midagi, mis sarnaneks pagasilipikuga. Lõpuks kaevab Kadri oma teksade taskust välja pisikese roosa ristkülikukujulise paberi, millele on käsitsi kritseldatud mingi number. Ahah, see ongi meie kadunud pagasilipik!

      Lennujaamast väljudes trügime mööda lärmakatest räämas välimusega kohalikest meesterahvastest, kes kõik üritavad turistidele midagi maha müüa, olgu siis hotellikohta, transporti või mingit söögipoolist. Suur on meie rõõm silmata lennujaama väravas silti „Welcome to BoracayKristi Tohvri” (minu sünnijärgne perekonnanimi), mida hoiab häbeliku moega noormees. Ohkan kergendatult: selleks korraks tundub meie nuputamine ja seiklemine olevat lõppenud. Edasi pole vaja teha muud, kui järgneda hotellist meile vastu saadetud teejuhile, üleliigseid küsimusi esitamata.

      Häbeliku ja mitte kuigi jutuka noormehe juhendusel asume lennujaama kõrval looklevasse külgkorviga mootorrataste ehk tricycle’itejärjekorda. Siinsed külgkorvikad pole aga siiski need nõukogude ajast tuttavad külgkorviga mootorrattad, kus kaasreisija istub pisikeses korvis. Tavalisele kaherattalisele mootorrattale on paremale poole külge poogitud katusega kabiin, kus kaks inimest mahuvad istuma juhi kõrvale näoga sõidusuunas ja ülejäänud reisijad või pagas paigutatakse kabiini tagumisse ossa, kus asub kaks küljega sõidusuunas piklikku istet.

      Kui kohalikke pakitakse ühte tricycle’isse ette kolm ja taha vähemalt neli kuni viis inimest, siis neist mõnevõrra kogukamatel eestlastel oleks tõenäoliselt juba neljakesi ühel mootorrattal üsna kitsas. Hiljem kuulen, kuidas kohalikud veavad selle kolmerattalise jalg- või mootorrattaga kõike, alustades kaheksaliikmelisest perest pluss vanaemast ning lõpetades sigade-kitsede ja kõikvõimaliku toidukraamiga. Teel näeme mootorratast, mille kabiinis, juhi taga ja katusel on üksteise otsas kümmekond koolilast. See on siinsetes tingimustes parim viis lühikesi vahemaid läbida ning kitsaid tänavaid ja turge pidi sõita.

      Lühike, kõigest viieminutiline mootorrattasõit lõpeb paadisadamas. Meie teejuht sõidab meiega kaasa tricycle’i juhi selja taga mootorratta tagaistmel ja sadamasse jõudes asub kätega vehkides kindlameelselt asju korraldama. Kui kõik meie 75 kilo pagasit kiirelt jalad alla on võtnud, suundub noormees kassade poole ja… peab järjest ära seisma koguni kolm järjekorda!

      Meie viidame sellal aega kassade kohal asuvate siltide lugemisega. Esimene kassa ütleb: „Keskkonna- ja sisenemismaks”, hind 75 peesot (1,20 eurot); teine: „Terminalitasu”, 50 peesot (80 senti). Kolmanda kassa peal on silt „Paadipilet”, hind 25 peesot (40 senti).

      Järjekordne ideaalne lahendus filipiinlaste ühele suurimale probleemile – tööpuudusele! Aga selle peale nad ei tule, et tegelikult võiks ju endiselt avada kolm kassat, kuid müüa igaühest korraga kõiki kolme piletit. Tööd saaks sama arv inimesi, kuid reisijatel oleks vähem segadust ja sabasseismist.

      Hiljem saan teada, et sügavam tõde seisneb hoopis kassapõhises raamatupidamissüsteemis, mille puhul on õhtuti raha kolmest erinevast pajast lihtsam laiali jagada. Keskkonnamaks kohaliku poliitilise võimu taskusse, paadipiletite raha operaatoritele ja terminalitasust töötajate palgad ning üldhalduskulud.

      Kolm eri värvi – roosa, valge ja roheline – piletit näpus, jõuame kai äärde. Murdlainete ja räsiva tuule möllus võitlevad oma eksistentsi nimel kõige kummalisemad paadid, mida ma siiani näinud olen.

      Kohalike suus bangka’ks nimetatav paat on puidust, pikk ja kitsas kabiin mahutab korraga 30–40 inimest. Kõige suurema eripärana jääb silma paadi väliskülgedele kinnitatud võimas, mitme meetri laiune bambusest raamistik, justkui tiivad. Nende eesmärk on paati ookeanilaineis tasakaalus hoida. Bangka esiosas asuvad istmed kahel pool vahekäiku üksteise taga. Igale istmele mahub mugavalt kaks filipiinlast või üks kuni poolteist eurooplast. Tagumises paadipooles on aga pingid kinnitatud paadi sisekülgedele, nii et inimesed istuvad näoga kaasreisijate poole. Kohvrid vinnatakse bangka katusele.

      Paati sisenetakse mööda kahest pikast, ristipidi pisikeste puupulkadega kokkulöödud lauajupist moodustatud kaldtreppi. Õõtsutav tuul ja sadamakai betoonseinast tagasi põrkav murdlaine muudavad selle omajagu keeruliseks. Tasakaalu kaotamise hirmus haaran kinni ühe meeskonnaliikme poolt reisijatele välja sirutatud mõnevõrra õlisest ja tolmusest käest.

      Juba istumegi külg külje kõrval paljude filipiinlaste, korea turistide ja mõne eurooplasega. Päike paistab, sinine vesi sillerdab ja mida kaugemale sadamast, seda suuremaks muutuvad lained. Kohati pritsib vett paati. Olgugi et erkoranžid määrdunud päästevestid ripuvad kõikjal kabiini lae alla tõmmatud nööridel, ei kanna neid ükski inimene.

      „See paradiis siin on väga erinev Euroopa rannaelust,” tõden ma.

      MABUHAY BORACAY!

      Ükskõik kui palju pilte me Kadriga sellest saarest enne ka ei vaadanud, kui palju selle kohta internetist ei lugenud – mitte miski ei ole meid ette valmistanud tegelikkuseks. MabuhayBoracay! (tagalogi keeles: tere tulemast Boracayle!)

      Ükski pilt või artikkel aga ei ole võimeline edasi andma salapära, mis paneb inimesed sellesse saarde nii armuma, et nad aasta-aastalt ikka ja jälle siia tagasi jõuavad.

      Boracay saar, mis õhust vaadatuna kangesti meenutab ebasümmeetrilist

Скачать книгу