Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China

Скачать книгу

korallkivide teravaid servi. Oskajamad lohesurfarid aga suudavad ebaõnnestunud trikkide tõttu kaotsi läinud surfilauani triivida lohe kaasabil ilma jalgu maha panemata.

      Ühel järjekordsel lõunasöögil teatab Pinasesse sattunud Patsy abikaasa Thom koguni, et kuigi ta lohesurfamist väga õppida soovib, ei kavatse ta seda iialgi teha Bulabogi rannas. „Peale seda, kui ma olen näinud, mida kõike seal merepõhjas leida võib! Mitte iial!” Nimelt on pruuni potisoenguga pikakasvulise saleda ameeriklase suur kirg snorgeldamine (lühikese hingamistoruga varustatud maski ja ujumislestade abil veealuse maailma uudistamine) ja harpuuniga kalapüük. Tänu oma hobile on ta Bulabogi lahe risti ja põiki läbi ujunud ning keeldub merepõhjas sammugi astumast.

      Süda hakkab mul hetkega kordi kiiremini tuksuma, kui silmanurgast märkan surfiklubisse sisenemas otse surfamast tulnud, veel soolasest mereveest tilkuvat Bongi, palja ülakeha ja täiuslikuks lihvitud kõhulihastega. Kadri verist tagumikku ja merisiiliku okkaid silmitsedes teeb mees läbikukkunud pingutuse veidigi kaastundlik nägu ette manada, kuid suunurk kisub vägisi ülespoole, kui ta lausub lõbusal häälel: „Ma näen, et oled kohtunud siinsete koduloomadega! Kas keegi juba pissis selle peale? Ära muretse, veidi rummi ja küll kõik paraneb kiiresti!”

      Bong pöördub baaris askeldava Patsy poole kohalikus meile täiesti arusaamatus keeles ning hetk hiljem on meie ees baariletil kaks pitsi rummiga, kummagi juures klaas vett. Kolmas pits on peremehe enda käes, kes asjalikul ilmel selgitab, et kohalikus stiilis juuakse rummi nii, et rüüpad pitsist puhast rummi ja jood klaasist vett peale. Vaatame Kadriga üksteisele veidi nõutult otsa, kuid vastu ei julge kumbki vaielda. Peremees teab, mis peremees räägib! „Tagai,” (tagalogi keeles: terviseks) õpetab Bong meile esimese kohaliku sõna.

      Vähe sellest, et ma pole varem paljast rummi joonudki, pole ma ka iialgi kangele alkohoolsele joogile tavalist vett peale rüübanud. Kuid kunagi on ikka esimene kord. Kui oleme rummilonksud alla neelanud, väänduvad meil mõlemal näod kangest joogist kõveraks ja kummutame veeklaasid tilgatumaks. Bong ei tee aga teist nägugi, justkui oleks joonud kõige tavalisemat karastusjooki. Veeklaasi poole ta isegi mitte ei vaata ja juba kaobki tuuletõkke vahelt tagasi randa.

      „Ta on ikka nii vahva! Ja ilus ka,” jõuan Kadrile õhata, kui Bong uuesti koos kahe inglise keelt kõneleva kodanikuga piirete vahelt sisse astub. „See on minu lohekool ja siin on kohvik. Saage tuttavaks! Minu abikaasa Hannah!” viipab Bong leti taga askeldava pisikese naisterahva poole.

      „Hähh,” lausun Kadrile mõnevõrra kohkunult ja pettunult, „meile küll nii ametlikult kedagi ei tutvustatud.” Aga mis seal ikka. Ega ma siia saarele ju lantimisplaanidega tulnudki, rohkem ikka surfama, ja niisama vaatamises pole ju miskit halba. Mõned päevad hiljem kohtume ka Bongi ja Hannahi imearmsa poja Aliliga, kes on just kaheaastaseks saanud. Kui rosinasilmne poiss ikka ja jälle koos lapsehoidjaga surfiklubisse satub, on lõbusat kilkamist kuulda igal pool.

      Pinase seltskonnaga tutvus sõlmitud, pere- ja sugulussuhted välja selgitatud, tunnen, kuidas see koht ja siinsed inimesed meile iga päevaga üha armsamaks saavad. Kuigi ka mitme teise surfiklubi juures on olemas baarid ja toitlustuskohad, meie nendesse järgmise nelja nädala jooksul ei jõua. Kõhukorinat kuuldes leiame end ikka ja jälle Pinase kohvikust, kus eelkõige Patsy ja vahel ka Hannah meie surfielamuste vastu huvi tunnevad, saare aktuaalsemaid uudiseid pajatavad, meid varitsevate ohtude eest hoiatavad ja kohalikku keelt õpetavad.

      Samuti juhatame klubi uksest sujuvalt sisse kõik järgnevatel nädalatel Boracayle saabuvad eestlased, kes alles esimest hooaega avatud surfiklubisse lohevarustuse hoiustamise (White Beachil elavatel surfaritel on mõttekam üürida mõnes surfiklubis hoiustamiskoht, mitte kogu varustust ja selle külge kleepunud liiva igapäevaselt hotellituppa vedada), toidu ja märjukese eest viisaka rahasumma maha jätavad ning klubile eluvaimu sisse puhuvad. Pinase surfiklubist saab mitteametlik eestlaste kommuun surfirannas.

      Hoolimata kurvast, et mitte öelda katastroofilisest olukorrast Bulabogi lahes on meri detsembri keskpaigas täitunud kirju loheparvega, mille küljes ripuvad lohesurfarid, ning leidub ka mõningaid purjelaudureid. 50hektarilisel alal hõljub iga päev vähemalt 60–70 lohet. Jaanuari alguses on surfirannas iga-aastane rahvusvaheline purjelaua- ja lohesurfivõistlus, mis liiklust lahel üha tihedamaks muudab. Tipphooaegadel on merel julgelt 120 ja rohkemgi lohet ning pooled veel kaldaribal puhkamas ja järgmiseks sõiduseansiks valmistumas.

      Keegi ei kanna kalipsot, mõned mehed sõidavad koguni ilma T-särkideta ja naised bikiinides. Paljud surfarid kirjutavad oma blogis Boracay ideaalsetest tingimustest uusi trikke õppides. Kritiseeritakse küll merevee kvaliteeti, aga seda vaid põgusalt, ja siis pöördutakse tagasi heade külgede ülistamisele. Varem Boracayl surfamas käinud inimesed tulevad järgnevatel aastatel tagasi, tuues kaasa uustulnukaid, kes järgmisel aastal koos uute huvilistega omakorda tagasi pöörduvad. Kes tuleb ise treenima, kes võistlustele kaasa elama ja kes hoopis surfamise põhitõdedega tutvuma.

      Boracay randa, kus majutuse hinnad on kordades madalamad saare vastaskaldal oleva White Beachi hindadest, ehitatakse järjest uusi kortermaju ja hotelle. Uhkeima pärlina laiub vene rikkuritele suunatud luksuslik kinnisvaraarendus 7Stones otse keset lahte, suure kanalisatsioonitoru suudme vahetus läheduses. Luksuskortereid saab osta ja üürida isegi Euroopa standardite kohaselt kallite hindadega. Just viimastel aastatel on venelased avastanud Boracay reisisihtpunktina ja nüüd, 2007. aasta detsembris, saabuvad nad siia juba spetsiaalsete tšarterlendudega.

      Bulabogi rannast on saanud Boracay saare tähtis turismisihtpunkt just tänu surfitingimustele ja veespordivõimalustele. Ometigi on kohalik omavalitsus ellu viinud selle koleda projekti, mille tõttu reostati ilus, puhas ja kaunis liivarand roiskunud vee ja olmesodiga. Kogu energia ja ressurss on suunatud White Beachi kaitsmisele ja selle ilu esiletoomisele, jättes märkamata rahvavoolud, mis hoopiski surfiranda suunduvad ja sealses vees sõna otseses mõttes oma elu ja tervisega riskivad.

      Paratamatult tekib küsimus, millega see kõik küll ometi lõppeb?

      Siiani on ainukese mõistliku asja võtnud ette kohalik tuulespordi assotsiatsioon. Nimelt on ette nähtud, et iga Boracayle tulnud surfar maksab ühekordse tasu 600 peesot (umbes kümme eurot) ühe surfihooaja kohta. Seda raha kasutatakse hätta sattunud surfarite päästeoperatsioonideks vajaliku skuutri hoolduseks ning surfiranna puhastamiseks ja korrashoiuks – nii palju, kui oma jõududega vähegi toime tullakse. Idee on suurepärane, kuid mõningal määral tundub ebaõiglane, et omavalitsuse valeotsuste tagajärgede likvideerimiseks peab maksu maksma just seesama külastaja, kes tervist kahjustavatest tingimustest hoolimata on sihtkohaks valinud Bulabogi surfiranna.

      WHITE BEACH – ÖINE AHVATLUS

      Kui õhtusel ajal kõht koriseb, kurk kuivab või tantsutuhin hinge on pugenud, siis viivad kõik teed White Beachile. Jalutuskäik surfirannast peatänavale kujuneb enam-vähem olematu tänavavalgustuse tõttu raskemaks kui ekslemine kuuvalgel metsas puujuurikate vahel.

      Pea ainsaks valgusallikaks on tänavaäärsed majad, mööduvad mootorrattad ja üksikud valguspostid. Juba esimese saja meetriga on meie varbad siniseks pekstud vastu ametlikke ja mitteametlikke lamavaid politseinikke, mida siin on igasuguseid: asfaldisse valatud kõrgemaid mügarikke, teele laotatud puupalke ja lihtsalt risti üle tee lohistatud jämedamat sorti köiejuppe. Madalamad teelohud on täitunud mudase veega ja nendest läbijalutamise asemel on võimalik kasutada kitsast õõtsuvat kõnnirada, mis on teeserva meisterdatud kahest ümmargusest bambusest – umbes nagu Eestis on rabades laudrajad.

      Peatänaval valitseb tipptund. Külgkorviga mootorrattad on ummistanud nii surfirannast tuleva tänavaotsa kui ka peatänava. Liiklus küll voolab, aga täpselt ei saa aru, kuhupoole. Ainus võimalus teed ületada on sulgeda silmad ja teha kuus pikka sihikindlat sammu. See töötab! Juhtidel jätkub piisavalt viisakust peatuda ja meid üle tee lasta või vähemalt meist mööda manööverdada.

      Esimest korda jõuame kolme kilomeetri pikkusele White Beachile üsna selle keskpaika, Station 2 piirkonda. Meie varbad ühinevad peaaegu lumivalge siidpehme rannaliivaga Itaalia restorani välilaudade

Скачать книгу