Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China

Скачать книгу

laused saavad õhtuse White Beachi jalutuskäigu lahutama-tuks osaks.

      Manööverdame palmipuude vahele rannaliivale asetatud laudadest mööda ja suundume otse mere poole. Võtan plätud jalast ja lasen pehmel liival oma jalataldu masseerida. Ammutan peod liiva täis ja lasen sel sõrmede vahelt olematusse niriseda. Seisame Kadriga kahekesi veepiiril ja vaatame rannajoont nii pikalt, kui silm seletab – lõpmatuseni küündiv rand särab kogupikkuses värvilistes tuledes kui jõulukuusk.

      Rannale on ehitatud mitu kaunist liivalossi, mille sees põlevad küünlad. Kuulda on õrna merekohinat. Iga järgmise restorani ees kostab erinevat muusikat. Rannas ei ole ühtegi kividest laotud ega asfaldist kõnnirada. On ainult kaunis valge liiv… ja veel rohkem liiva. Isegi kõik lauad restoranides seisavad otse rannaliival.

      Üks baar järgneb teisele, igaühe ees mitu naeratavat sissekutsujat, menüüd avatult näpus, möödujaid just enda juurde meelitamas. Kes meelitab bufeelauaga, kes idamaise köögiga, kes akustilise muusika või koguni tuletantsu-show’ga.

      Valime koha otse rannaliivale laotatud bambusmattidele asetatud istumispatjadel. Varbad üle matiserva rannaliiva silitamas, kosutame pikast reisist väsinud kehasid mereannipasta ja ananassismuutiga. Esimest korda meie kolm päeva kestnud reisi jooksul tunnen, et oleme lõpuks ometi kohale jõudnud. Enam ei ole kuhugi kiiret ja seda järgnevad neli nädalat.

      Söök siin White Beachil Club Paraw’ baaris on maitsev ja istumiskoht rannas olesklemiseks lausa ideaalne, kuid täiuslikust harmooniast on siiski kahjuks puudu üks oluline komponent – saarerütmid. Muusika, mis kostab meie söögikohas ja seda ümbritsevates baarides, on pigem Manila stiilis vali tümpsuv klubimuusika. Seetõttu me ka hiljem siia Station 1 piirkonna ööellu tagasi ei tule.

      Märkimist väärib aga asjaolu, et üle tänava asuv Cocomangas Shooter Bar on saare vanim baar, mis on säilitanud oma originaalse olemuse. Baari kuulsaim kaubamärk on „still standing after 15”, mis tähendab, et kui sa oled otsustanud võtta vastu selle proovikivi ja mürgitada oma keha 15 pitsitäie erinevat sorti kange alkoholiga, siis saad auhinnaks teemakohase T-särgi, messingist nimeplaadi baari „wall of fame’il” (inglise keeles: kuulsuseseinal) ja tonnide kaupa õigust oma vägiteoga praalida. Joogid pead paraku aga ise kinni maksma. Arve 1008 peesot ehk 17 eurot ei tundu küll kolossaalsena. Vähemalt mitte võrreldes peavaluga, mis sind järgmisel hommikul tõenäoliselt ootab, või hävinguga, mida sa ülejäänud õhtu jooksul potentsiaalses mäluaugus oma rahakotile põhjustad.

      „Still standing after 15” on koguni nii kuulus, et seda reklaamitakse Boracayd tutvustavatel brošüüridel kui üht turismiatraktsiooni. Alates 24. detsembrist 1990, kui esimesed 15 pitsi välja valati, on riikide arvestuses koostatud osalejate koondtabelit. Septembriks 2013 on inimesi registreeritud 166 erinevast riigist. Edetabeli 40.–41. kohta jagavad Eesti ja Brasiilia 30 inimesega. Venelased on aga 9. kohal 1050 osalejaga. Mitteametlik kiirusrekord on 20 sekundit. Keskeltläbi kulub joojal 15–30 minutit, aga on ka neid, kes oma joogid tundide peale laiali jagavad ja ebamõistlikku asja siiski mõnevõrra mõistusega võtavad.

      Tagasi White Beachi keskmesse Station 2-sse suundudes kõnnime üsna sihitult mööda baaride ees liivas kulgevat jalutusrada. Justkui poleks me päris kindlad, mida otsime, kuni… märkame uhkete punutud korv- ja plasttoolide tulva vahel üht sootuks kontrastset kohta. Bombomi baaris jääb teerajast vasakule pisike baariosa, kus on käsitööna valmistatud reljeefse mustriga puupingid, puidust poolümar pisike lett ja liivast põrand. Teerajast paremale ehk mere poole jäävad rannaliivale laotud, töötlemata puidust ja bambusest üsna lihtsalt paari naelaga kokkulöödud madalad toolid, pingid ja taburetid. Kõvu istumisaluseid pehmendavad nahkkattega kandilised padjad.

      Baari merepoolseimas otsas kostab pisikeselt lavalt kahemehebändi rahulik akustiline muusika. Solist kitarriga ja trummar, kes istub kaksiratsa vineerist kasti otsas ja toob kuuldavale mõnusaid trummirütme, lüües palja käega kasti esiseina ja – serva vastu.

      „Drinks maam,” kuuleme sedapuhku oranžis T-särgis meesterahvalt, kelle paks lainetav pats ulatub pea tagumikuni. „Jah, palun,” vastame kui ühest suust, ja juba juhatatakse meid lauda, päris lava ette. Hämmastav, et siin baaris ei ole ühtegi napis kostüümis kaunist ettekandjaneiut nagu enamikus teistes baarides. Kõik töötajad on meesterahvad, tavalistes baari logoga oranžides T-särkides, ja välimuselt pigem tagasihoidlikud kui mingisugused Colgate’i-naeratusega modellihakatised.

      Bombomi baar oma naturaalse mööbli, lihtsa oleku ja hubase muusikaga võidab meie südamed otsekohe! Lauda istudes loeme küll püüdlikult läbi A3-suurusele oranžile lamineeritud paberile trükitud kokteilimenüü, kuid jõuame pika kaalumise tulemusena tagasi juurte juurde ja tellime rummikoolad. Rumm on ju alati olnud meremeeste jook ja eks surfarid ole samuti teatud mõttes meremehed. Ei ole mina veel käinud surfiteemalisel üritusel, kus rumm ei mängiks alkoholiletis peaosa.

      „Huhhh, kas nad siia Coca-Colat ka panid või tõid puhast rummi?” venib Kadri nägu hetkeks veidi kõveraks, kui ta esimese suure sõõmu joogiklaasist võtab. Tõepoolest, Coca-Colat leidub selles joogis vaevumärgatavalt. Kui aga meile meenub Mareki jutt, et suur pudel rummi maksab siin riigis kohati vähem kui Eestis pudelivesi ning on odavamgi kui Coca-Cola, siis taipame ka kokteilisegaja loogikat. Kokteili odavusest (päikeseloojangust kuni õhtul kella kaheksani kestva happy hour’i ajal 25 peesot ja ülejäänud ajal 50 peesot) ja kangusest hoolimata maitseb jook imehästi ning sellest saab meie edasiste õhtute lahutamatu kaaslane.

      Tegelikult ei ole ma sugugi suur alkoholitarbija, hoopis vastupidi! Eestis olles käin peol alati autoga ja joon sidrunimahla. Ei ole harvad perioodid, kui ma pool aastat järjest ei tarbi tilkagi vägijooki. Lihtsalt ei ole selleks tuju ega meeleolu. Klubis tantsida ja inimestega suhelda on kainena kohati isegi lõbusam, joogiarved on väiksemad ja taksosõidu kulu olemata. Vahel kui ma tarbingi alkoholi, on see siider või rummikoks kusagil surfilaagris või üksik veinipokaal õhtusöögi kõrvale. Varbad soojas liivas ja meri taustaks kohisemas on aga praegu minu jaoks see lüliti, mis avab alkoholitarbimise soolika. Ülejäänud ajal olen ma tuntud kui Kristi, kes on alati kaine autojuht.

      Jõuame vaid mõned lonksud juua, kui juba laval olev artist kahe laulu vahel meiega vestlust alustab. „Tervitame Bombomi baari saabunud eestlasi!” kuulutab üle terve baari Ryan – kohalik laulev tätoveerija, pikkade õhukeste juuste, huulerõnga ja kõrvalesta läbistava mitmesentimeetrise diameetriga auguga, kust isegi näpp läbi mahuks.

      Bombomis esineb igal õhtul 1–4-liikmeline live-bänd, rahulik akustiline muusika vaheldub tuntumate reggae-lauludega. Nädalavahetustel või suurematel pühadel esinevad vahel ka suuremad reggae-bändid. Läbisegi kõlavad „Englishman in New York”, „Summer of 69”, „No Woman, No Cry”, „Lips of an Angel” ja teisedki mõnusad lood. Oleme hämmingus, kui Ryan meidki entusiastlikult endaga koos lavale laulma kutsub. Vabandan end välja viisipidamatuse ja olematu lauluhäälega, säästmaks siinviibijaid kõrvuriivavast etteastest ja iseennast häbistavast kogemusest. Kuid tõsi ta on – Bombomi lava on avatud absoluutselt igale soovijale, hoolimata tema laulu- või viisipidamisoskusest.

      Järgneva nelja nädala jooksul kuuleme Bombomis nii üsna kohutavaid kui ka kõrgel tasemel vokaalseid etteasteid naistelt, meestelt ja ka segasoolistelt (selgitan hiljem!) lavakülalistelt, kellest mõned on igasuguse kriitikameele alkoholisse uputanud. Eriliselt kütab rahva kaasa elama kuulsa laulu „Bora-Bora-Boracay!” autor ja esitaja Armand TJ – CD-plaadi „Only in Boracay” välja andnud artist, kes Bombomi sattudes vahel ka lavalt läbi hüppab.

      Meeleolu tõustes tuuakse baarist välja ka Aafrika trummid ehk djembe’d, mida kõigil soovijatel on võimalik lava ees muusikarütmis kaasa mängida. Vahel kulgeb pidu koguni nii meeleolukalt, et lavaesine ja laudade vahed täituvad tantsijatega.

      Juba esimesel õhtul kohtame Bombomis mitut ennist Pinase surfiklubi ees nähtud kohalikku nägu. „No ma ju ütlesin, et see on õige surfimeeleolu baar! Isegi kohalikud surfarid käivad siin õhtuti istumas,” targutan Kadrile entusiastlikult.

      Seltskond meie lauas hakkab sujuvalt

Скачать книгу