Minu Filipiinid. Lohesurfi tiivul - Kristi Dela China

Скачать книгу

silueti kõrghooned. Istume kivimüüril, laseme jäätisel hea maitsta ja uudistame mööduvat rahvast. Enam ei tekita hämmastust ka hirmuäratavalt suurte tulirelvadega turvameeste hordid, keda sellel promenaadil näeb lausa iga mõnekümne meetri tagant.

      Lõpuks kaubanduskeskusesse sisenedes saame oma seljakoti sisu uksel olevale turvanaisele ette näidata. „Tubli töö, turvatöötajad! Kunagi ju ei tea, ka kõige blondima Euroopa neiu hinges võib pesitseda terrorist,” kiidab Kadri.

      Tõestust vanarahvatarkusele „Tark õpib teiste vigadest, loll aga isegi mitte enda omadest” saame omal käel ka siin tunda. Meie esimene ja kõige olulisem kaubanduskeskusse tulemise missioon nimega „valuutavahetus” kukub kolinal läbi ja seda ühe väga lihtsa ning tänase päeva jooksul juba kogetud eksimuse tõttu – „Kui passi ei ole, siis sisse ei saa!”. Igaks juhuks katsume oma tühje taskuid, meenutame, kuidas me korteris kõik oma reisidokumendid ja pangakaardid seifi lukustasime, ja teeme veel viimase meeleheitliku katse pangakontori uksel risti ees seisvale turvamehele selgitada, et tahame vaid raha vahetada, mitte pangakontot avada. Ent turvamees jääb endale kindlaks ja tõmbab ukse meie nina ees otsustava liigutusega kinni. Ei teagi, kumma tüngasaaja nägu pettumusest pikemaks vajub.

      Lootus tärkab uuesti, kui kaubanduskeskuse infoletist saame teada, et supermarketi infoletis on samuti valuutavahetus. Algab maratonjalutuskäik pea samasse alguspunkti, kust me 20 minutit tagasi pangakontori otsinguid alustasime. 15 minutit hiljem supermarketi infoletis 510 USA dollarit letti löönud Kadri on hetkeks päris rahuloleva näoga. „Läheks vaataks veel veidi ringi, ehk leiame mõne normaalse hinnaga fotoka ka,” plaanib Kadri juba raha kulutada, kui tüüpiline filipiinlasest pisikest kasvu ja veidi paksuke kassatädi pingsalt kalkulaatoriga arvutab ja seejärel sahtlis tuhnimist alustab. Mitmekordse ülelugemise peale asetab ta Kadri ette letile veidi üle neljasaja peeso (6,50 eurot) ja 500 USA dollarit. „Meie nii suuri rahatähti ei vaheta! Palun pöörduge panka!”

      Jalad ringitrampimisest ja üleüldisest kurnatusest väsinud, ei jää meil üle muud, kui fotografeerimisega oodata selleni, kui ülejäänud reisisellid kohale jõuavad, et koju tagasi jõudes nende ilusaid fotosid oma arvutisse varuda.

      Muigame suunurgast oma ebaõnne üle ja loeme kaubanduskeskuse seiklused selleks korraks ammendunuks. Võtame takso ning põrutame tagasi korterisse, et enne õhtusööki veidi siruli visata. Õpime veel niipalju, et tipptunnil tuleb taksosõidu eest ka kauplemisest hoolimata mõnevõrra rohkem maksta, kuna juht on ka inimene ega viitsi ummikus passimist oma kuludesse kanda. Kui läheb kauem aega, tiksub ka taksomeetrile suurem summa ette. Seekord maksame 95 peesot. Aga vähemalt on taksomeeter olemas ja isegi sisse lülitatud.

      Õhtusöögiks kohtume uuesti Marekiga ning üsna planeerimatult liitub seltskonnaga ka nudisoenguga, keskmist kasvu ja saleda kehaehitusega alla 30aastane Kuala Lumpuris elav Eesti kodanik Jaan, kes tööasjus nädalaks Manilasse lennanud on. Kui minule tundub üsna ebareaalne, et suures Manilas peole sattununa kohalike inimestega sõbrunedes hoopis enda kaasmaalase telefoninumber pihku surutakse, ei näe ma Ma-reki näos mitte grammigi üllatust. Olgugi et Manila rahvaarv on üüratu, kohtab nendes peamistes Makati meelelahutuskohtades, kus Marek põhiliselt käib, nädalast nädalasse üsna kindlat rühma inimesi, kelle näod on ajapikku selgeks saanud. Eestlasi siin veel massiliselt ei ole ja nii antigi Jaanile üsna kiiresti teise siin viibiva eestlase telefoninumber.

      Olen väga positiivselt üllatunud, kui Jaan avaldab asjaolu, et ta töötab Carlsbergi õlletehase Kagu-Aasia kommertsjuhina. Ma ei tea, kas on see tema siilisoeng või muretu olek, aga pigem oleksin talle vanuseks pakkunud 22 ja arvanud, et ta on peale kooli lõpetamist tulnud veidike reisima ja maailma avastama. Lisaks võtab ta rahakoti vahelt suurima uhkusega välja mõnekuuse lapse pildi ja räägib, kuidas nad eestlasest abikaasaga kõigest kolmekuuse tütrega Malaisiasse kolisid. Olles lähisuguvõsas viimase poolaasta jooksul näinud vastsündinu arenemist ja sellega kaasnevaid steriilsusnõudeid, ei kipu mu küsimused ja hämming kuidagi lõppema. „Ja naine oligi niimoodi nõus koos imikuga teise maailma otsa kolima?” kõlab üks minu paljudest kohati tobedatest küsimustest.

      „Eks me kunagi tahaks ikka Eestisse tagasi minna, lapsel ju seal parem koolis käia, aga praegu oleme siin õnnelikud ja ametialaselt on siin ka võimalusi kordades rohkem,” võtab Jaan arutelu kokku.

      Põhiliselt kulgeme täna kohtades, mis Euroopast saabununa tunduvad igati tavapärased, alates sisekujundusest kuni valgete laudlinade ja äärmusliku puhtuseni. Peale automaatidega turvameeste, keda uhkes restoranis on tervelt neli, tekitavad minus hämmingut lõputud riisikandikud. Ettekandjad üha tassivad riisi juurde kõikidesse laudadesse, mis sellest, et need on juba niigi roogade all lookas. Marek selgitab, et kohalikele on riis nagu eestlasele leib: „Nad lihtsalt söövad seda vähemalt kolm korda päevas ja iga toidu kõrvale, olgu siis tegemist prae või supiga. Kui söögikorral riis laualt puudub, siis filipiinlane ütleb, et ta ei saagi kõhtu täis!”

      Natukene kaugemale Makati klantsitud elust ja lähemale Metro Manila tegelikkusele viib meid mitu Mareki räägitud lugu oma töökaaslastest. Paljud Playtechi, aga ka teiste Makatisse kogunenud rahvusvaheliste ja kohalike korporatsioonide töötajad ärkavad hommikuti juba kell neli, et tundide kaupa jeepney’des vingumürgist õhku sisse hingates ja ruumikitsikusega võideldes kaugelt linnaservast kella kaheksaks tööle jõuda. Marek, kes teiste ärkamise ajal pahatihti alles peolt koju jõuab, saab aga veel rahulikult mitu tundi magada. Tema jalutuskäik kodust kontorisse kestab tühised viis minutit.

      Julgemad ja pealehakkajamad on logistilised mured lahendanud kolimisega. Makati vahetus läheduses on tihti nii, et mõne uhke kõrghoone nurga taha sattununa leiad end hoopis omaalgatuslikult rajatud vaeste elurajoonist. Pressitud papist, bambuslippidest ja lihtsatest krohvplaatidest kokkulapitud hurtsikud, mis perekonnaliikmete arvu suurenedes jälle korruse võrra taeva poole kerkivad, on linnapildis üsna tavalised. Mõne järjekordse politseiaktsiooni käigus likvideeritakse küll üks või teine kogukond, kuid juba mõni päev hiljem on kodud uuesti püsti pandud ja elu jätkub endises rütmis.

      Ruumipuudus olevat Filipiinidel koguni nii hull, et paljud vaesed pered elavad aasta ringi paatides või paaditaolistes puidust isetehtud moodustistes. Mereäärsed majad on sageli tõstetud bambusest „kanajalgadel” maapinnast kõrgemale, et tõusu-mõõna vaheldumisest tingitud veetaseme tõus neid minema ei pühiks. Kui riiki murrab järjekordne taifuun, siis kaovad nende ebastabiilsete hoonete elanikud maailmapildilt nagu kärbsed esimese öökülmaga.

      Olen kuidagi mõttesse vajunud, kuuldud juttu ja päeva jooksul nähtut kokku klapitades. Lastes silme eest läbi kõiki neid vaesusraskustes rabelevaid inimesi, muutub meel kuidagi nukraks. Tagasi reaalsusse toob mind Mareki teemavahetus kohalike elutingimustelt nende loomusele. „Filipiinlased on eluaeg justkui väikesed lapsed,” elavneb Mareki hääl, „meie kontoris möödub enamik lõuna- ja kohvipause laulu ja mängude saatel. See on täiesti tavaline, et filipiinlased kogunevad aeg-ajalt puhkeruumi, et laulda, tantsida, ringmängu mängida või lihtsalt lobiseda ja kõva häälega südamest naerda.”

      Kuulan Mareki juttu ja mõtlen oma elule kodumaal. Mitte ainult enda elule, aga heaoluühiskonnale tervikuna. Inimestel on justkui kõik olemas, kuid ometi on tänavapilt täis emotsioonituid või pigem kurjapoolseid nägusid, kõik on pidevalt kuhugi teel ja justkui ajavad tähtsaid asju. Kõik pingutused käivad selle nimel, et homme oleks asju veel rohkem. Südamest naerda lõkerdavad inimesed on suur defitsiit, keda kohtab ehk kõige sagedamini naeruteraapia kursustel. Kuidas küll ometi on see võimalik, et just siin, kus vaesus ja ebavõrdsus on nii suur, elavad nõnda elurõõmsad inimesed?

      Kõrgklassi lihvitud elurajoonist saame välja, kui Marekil tekib idee minna ühe tema koostööpartneri korraldatud kliendiüritusele. Jõuame vaid mõne minuti taksos istuda, kui Marek hõikab: „Vaata, seda ma silmas pidasingi”, ja osutab pimedale mäekünkale, mis on tihedalt pisikesi hurtsikuid täis tipitud. Kõigi majade seinad on kaetud peamiselt Tanduay rummi ja Smarti ning Globe’i telefonisidefirma plakatitega. Akendel ja majade ees kuivab nööridel pesu.

      Taksosõidu lõppedes

Скачать книгу