Scotti viimne ekspeditsioon. II osa - Edward A. Wilson

Скачать книгу

pööras Bowers oma magamiskoti karusnahkse külje jällegi sissepoole ja nii see jäigi kuni Evansi neemele jõudmiseni. Hommikul näitas kraadiklaas –47,2° (–44 °C) ja õhtul –38° (–38,9 °C). Kui einetamiseks peatusime, oli temperatuur –40,3° (–40,2 °C). Tänase päevaga läbisime 6,75 miili.

      Matkarežiimi korraldasime nüüd nii, et maksimaalselt ära kasutada päevavalgust ning ühtlasi teha ööbimised võimalikult lühikeseks, sest magada saime nagunii vähe ja tihti veetsime terved ööd külma kannatades. Järelikult tõusime üles kell 5.30, sõime lantši kell 14.30, laagrisse jäime kell 18 ning magama heitsime kella 21 ja 22 vahel.

      [Ehkki kelk, mida me «mööblivankriks» hüüdsime, oli koos koormaga mäekõrgune ja üsna raske, pikenesid me matkad tunduvalt. Lumetormist saadik pole me julgenud magamiskotte kokku rullida, sest kardame nende murdumist. Uues sulgkotis sain hästi magada kaks ööd, mis endistes tingimustes oleksid olnud luupainajalikud, kuid nüüd andsid mulle uut elujõudu. Nüüd möödusid ööd kõige halvemini Billil – omateada ei maganud ta üldsegi. Aga ka meil polnud palju parem. Mu uus sulgkott hakkas peagi märguma ja muutus kõvaks nagu raud; kunagi ei sulatanud ma üles enamikku oma suurest kotist. Isegi Birdie hakkas oma magamiskotis lõdisema. Mõnikord oli meil tungiv soov magamamineku asemel edasi marssida, kuid pidime siiski igal õhtul kuueks või seitsmeks tunniks puhkama heitma. Üles tõusime kella 5 paiku.]

      Kaebasime kõik selle üle, et külma tõttu valutavad meil käed teistest kehaosadest rohkem. Magamiskottides läksid nii käed kui ka poolkäpikud ja muud riietusesemed läbimärjaks ning nahk muutus pesunaise käte taoliselt ligunemisest kortsuliseks. Selle tagajärjel hakkas neid pakane, niipea kui kottidest välja ronisime, otsekohe näpistama. Raskusi tekitas isegi telgi ukseklapi avamine, sest paelad olid muutunud jäigaks nagu traat. Ka magamiskottide kinnituspaelad külmusid, kui need juhtusid olema seestpoolt kinni seotud. Sõlmi sai lahti vaid sulatades neid juba niigi külmast valusate käte vahel. Kui oli vaja kähku kotist välja pugeda, tekkis täbar olukord. Arvan, et antud oludes ainukesed rahuldavad käekatted oleksid kotikesed kuiva lõikheinaga, kuid meil jätkub seda ainult jalgade jaoks ning seetõttu pole me proovi teinud.

      Jalgadega oli meil tõepoolest vähe muret, välja arvatud juhud, kui meil tuli aeglaselt ja suurte raskustega läbi pehme lume kahlata. Siis muutusid jalad tihtipeale ohtlikult külmaks. Tänu asjaolule, et me enne õhtusööki alati saapaid ja sokke vahetasime, külmetasid meil jalad isegi kõige karmima pakasega öösiti harva.

      Laupäev, 29. juuli 1911. Juba enne päevavalgust asusime teele ja kõmpisime pehmel pinnal kogu päeva. Õhtuks olime maha marssinud 6,5 miili. Sageli tuli ette lumekoorikust läbivajumisi. Lantši ajal vajus järsku terve telk kõigega, mis selle sees oli, kaasa arvatud ka mina, sest olin sel päeval kokaks, tuntava mütsatusega läbi lumekihi, millele järgnes ümberringi nii kestev ja vali järelkaja, et seisime ja kuulatasime mitu minutit. Cherry väitel alanud see just siis, kui ta jalg läbis pealmise kooriku all peituva lumekihi, mitte aga siis, kui ta kooriku enda katki vajutas. Kontsentriliste ringidena levis see nähtus üha kaugemale ja sellega kaasnev müdin vaibus alles kahe või kolme minuti pärast.

      Täna polnudki õiget tuult; oli vaikne ja ajuti õrn vinu lõunast. Temperatuur ulatus –42° (–41,1 °C) ennelõunal kuni –45,3° (–42,9 °C) pärastlõunal.

      Terve öö vehklesid virmalised ja kell 3 täheldas Bowers 30° kuni 60° kõrgusel säravalt kirjut eesriiet, mis NO-st umbes SSW-sse ulatus; kiired olid väga liikuvad ning oranž ja roheline värv valdavad.

      Pühapäev, 30. juuli 1911. Ilm oli laitmatu, rännak sujus hästi ja läbisime 7,5 miili. Tänase ja kahe eelmisegi päeva jooksul oli üllatavalt palju päevavalgust, mis võimaldas meil vaadelda lugematul hulgal üksikasju meist paremal asuva kaljuneeme küngastel ja lumenõlvadel. Kõik nad paistsid tegelikust palju lähemal olevat. Idapoolsel silmapiiril nähtav koidik oli samuti erakordselt toredates värvides: peaaegu puhas karmiinpunane lai vööt, mis vähehaaval, ilma vahelmise oranži või kollaseta ülal roheliseks ja siniseks muutus. Lääneaheliku tipud helkisid taevast peegelduvas roosakas kumas, eraldudes hallikasroosast taustast. Mäetippudeni päikesekiired veel ei ulatunud.

      Temperatuur oli madal, hommikul –53,3° (–43,4 °C), pärastlõunal –63,2° (–52,9 °C) ja õhtupoolikul –61,8° (52,1 °C). Aeg-ajalt puhus kerge vinu idast ja kirdest. [A propos, külmast rääkides: saime jällegi tunda madalat temperatuuri, aga nüüd ei kutsu isegi 60° pakast esile peaaegu mingeid kommentaare; mõnel ööl, kui temperatuur oli –60° (–51 °C), me õigupoolest ei pärinudki, kui palju on külma.]

      Ükskord nägime lumekeerist ootamatult umbes 100 jala kõrgusele õhku tõusvat ja enne vaateväljalt kadumist tüki maad mööda jääpinda edasi sööstvat.

      Pärast lantši nägime huvitavat vaatemängu, kuidas moodustusid ja haihtusid udupangad, mis aeg-ajalt tervel Onnineemiku maaninal tekkisid. Seal näis olevat mingi joon, kus külm barjääriõhk kohtus põhjast tuleva soojema merejääõhuga. Sellest tekkis udu, mis vähehaaval kerkis, laiali levis ja kogu meie ees oleva maa ära varjas, et seejärel niisama ruttu lõunasse kaduda, mispeale taevas ning õhk muutusid niisama puhtaks ja helgeks nagu enne. See nähtus kordus üha uuesti, ehkki mäeahelikust lõunas mingeid pilvi ei moodustunud.

      Lõpptulemusena saabus siiski põhjatuul ja tõi kaasa täieliku pilvkatte, mille all Lääne- ja Lõunamäestik ning silmapiir olid selgelt nähtavad.

      Täna ja eile nägime Erebuse jä Terrori tippude ümber rippumas tumepunaseid, ebatavaliselt õrnu, ämblikuvõrgu taolisi kiudpilvekesi, mis sassis lõnga või lahtiharunenud siidi meenutasid – need olid õhukesed ja haprad, kuid hästi kujundatud ning muutsid end väga aeglaselt.

      Esmaspäev, 31. juuli 1911. Varsti pärast kella 5 tõusime magamast ja meid ootas jälle tuulevaikne selge ilm, ehkki Terror oli taas hädas teda katva pilvemütsiga.

      Matk kulges hästi ja selleks ajaks, kui me umbes 1,5 miili kaugusel Praamineeme seljandikust barjääri servale jõudsime, olime 5,5 tunniga läbinud 5,5 miili.

      Tänase matka jooksul oli šelfiliustiku pind muutunud palju kõvemaks ja rohkem tuulest pühituks. Lumeviresid polnud, kuid esines ümaraid, ainult juhuslike liivjate lumevaaludega kaetud ja madalalt lapikuks poleeritud alasid, mis kelku pidurdasid ja lasid jalal läbi õhukese lumekooriku vajuda. Kõval pinnal sammumine hoidis me jalad märgatavalt soojemaina, vaatamata sellele, et õhutemperatuur oli endiselt –57° (–49,5 °C).

      Barjääri servale jõudnud, jooksime lihtsalt ühest hangenõlvast alla merejääle, mida Bowersi tähelepanekute kohaselt ainult vähem kui kuue tolli paksune kõva ja tuulest siledaks pühitud lumekiht kattis. Siin tundsime jällegi barjäärilt merejääle hoovavat külma õhku. Et sellest väljapoole jääda, peatusime einetamiseks alles sadakond jardi kaugemal. Siin oli temperatuur –43° (–41,5 °C). Teemõõtur näitas, et olime nüüd eemaldunud 38 miili meie laagrist Crozieri neeme Mäekingul. Onnineemikuni jäi veel 3 miili. Kuni Armitage’i neemeni viis tee mööda oivaliselt kõva ja tasast lumepinda, kuid sealt edasi kuni Onnineemikuni oli pigem krobeline rudisev merejää, kaetud üksikute lumelappidega.

      Seks ajaks kui onnini jõudsime, oli taevas täiesti pilve läinud ja temperatuur kuni –27° (–33 °C) tõusnud. Endiselt valitses peaaegu täielik tuulevaikus ja öö jooksul selgines taevas taas. Ööbisime onnis. [Eelmisel päeval olime soojendamiseks kasutanud petrooleumi, sest meil oli seda jäänud veel pool kannutäit; esimese poole kannust olime ära tarvitanud väga säästlikult. Birdie valmistas tühjast kuivikukarbist keeduaparaadile põhja, mis hästi õnnestus. Toitu keetsime keskele asetatud Billi magamiskotil ja tavaliselt pidi keegi meist kätega keeduaparaati kinni hoidma.

      Sageli juhtus, et natuke vett või liharooga üle ääre loksus ja põrandakattel lebavatele magamiskottidele langes, kuid meid see ei häirinud, sest me kotid ei võinud märjemaks saada, kui nad juba olid.

      Viimase nelja päeva vältel jäi Birdie käies üsna sageli magama. Kunagi ma ei märganud, et Bill oleks seda teinud. Mulle endale ei juhtunud seda kuni viimase matkapäevani, mil ma rännakul umbes tund aega

Скачать книгу